Alariga juba voodis olles tegigi Julia asjast juttu. Nagu möödaminnes küsis tüdruk muu jutu vahele ka noormehe vanade keemiakonspektide kohta. Kas talle ainult tundus nii või tekkis enne Alarilt vastuse saamist noormehe jutu sisse tõesti hetkeline paus, sellest ei osanud Julia oma kahtlustamise tõttu enam aru saada. Tõenäoliselt oli siiski tegemist rohkem tema oma ettekujutuse vilja kui sellega, et teine tõesti tema eest midagi kiivalt varjata oleks püüdnud. Otseselt ju Alari talle küll ei öelnud, et oli kohe eelmisel õhtul Piretile helistanud, ent vastusest kuulis Julia siiski, et need kaks on järgmise päeva pärastlõunaks kohtumise osas omavahel juba kokku leppida jõudnud. Piret pidi ise Alari konspektidele raamatukokku järele minema.
Rohkem sel teemal enam ei räägitud ja varsti kuuldus noormehe voodipoolelt magamajäänud inimese sügavat ning rahulikku hingamist. Julia aga ei saanud jälle kuidagi und. Eelmise päeva sündmused keerlesid tal ikka veel peas ringi ning taas ja taas kerkis tüdrukule silmade ette rasedustesti üksainus roosa triip. Julia tänas mõttes selle eest veel kord Jumalat ning lubas endale, et enam mitte kunagi tulevikus ei ole ta nendes asjades nii hooletu.
Järgmised nädalad möödusid jälle nagu linnulennul. Sügis oli tudengitele alati kiire aeg olnud, kuid seekord tundus, et enne praktikale minemist oli vaja mõne päeva jooksul lausa sada asja korda ajada. Julia istus Lea juures arvuti taga ning saatis just valmis kirjutatud essee õppejõule ära, kui äkki, nagu välk selgest taevast ja ilma mingi näilise põhjuseta, talle üks ootamatu mõte pähe kargas. Päevad! Need naiste elu juurde kuuluvad teatud päevad! Nüüd oli varsti käes juba septembri lõpp ning seega õige aeg juba mitme nädala võrra üle läinud. Kui ta nüüd ikka õigesti mäletas…
Samal ajal kui Julia otsis oma ridikülist rahakoti vahelt välja pisikest kalendrit, kuhu kõik tema teatud kuupäevad korralikult ära märgitud olid, haaras kogu ta keha äkitselt mingi enneolematu paanikahoog. Käed värisemas ning otsaesine higist lausa leemendamas, hakkas tüdruk rõngastatud numbreid uurima. Eelmisest menstruatsioonist oli möödas juba täpselt 42 päeva. Siiani oli Julia organism toiminud nagu kellavärk. Kuidas siis sai nüüd selline asi juhtuda?
Tüdruk vaatas veel kord igaks juhuks kalendris täpselt üle kõik äramärgitud kuupäevad ning toksis siis Google’isse sisse märksõna „rasedustest”. Vastuseks avanes kohe tohutul hulgal igasuguseid lehekülgi. Julia lasi silmadel kiiresti üle arvutiekraani libiseda ning klõpsas ühele naisteka foorumi pealkirjale – „Kas võib olla nii, et rasedustest ei näita kõigil?”. Järgnevaid postitusi lugedes hakkas tüdrukul veel halvem. Peas vasardas ja süda oli äkki pahaks läinud. „Minul ei näidanud rasedustest. Tegin teste kahel korral, erinevate vaheaegadega,” kirjutas keegi „Kats”. „Arsti juures kontrollis käies sain teada, et nädalaid juba 8.” Ning „A. O.” teatas: „Minul tütrega näitas test, et olen rase, alles kolmanda kuu lõpus…” „Jumal küll,” oigas Julia.
Tüdruk avas veel ühe teise foorumi lehekülje. Ning taas luges ta õudusega, mida sinna oli postitatud. „Krokodill” kirjutas: „Testidega on nii, et negatiivne tulemus ei pruugi õige olla, aga positiivne on alati õige. Ehk kui kaht triipu ei tule, võid sellegipoolest rase olla.” Keegi „Muigaja” seletas, et temal „näitas teise lapsega korralikku vastust alles kaks kuud pärast viljastamist”.
Nagu mingis lootusetus seisundis ikkagi veel teistsuguseid, endale sobivamaid vastuseid leida proovides läks Julia uuesti tagasi avalehele ning klõpsas lahti uue, Meelespea.net foorumi lehekülje. Ning tardus õudusest paigale, lugedes: „Mul näitas alles siis, kui olin juba kaks kuud rase olnud… Siis sain ka testil triipe näha” – nii oli kirjutanud keegi „Fallen-angel”. Ja „Vimps” seletas: „Mul oli nii, et tegin esimese testi kohe, kui menstruatsioon ära jäi, test negatiivne. Teise testi tegin kahe nädala pärast, ikka test negatiivne. Kolmanda testi tegin jällegi kahe nädala pärast. Ja oh imet, lõpuks triibud!.. Ma ei tunneta küll mingeid erilisi kehalisi muutuseid, v.a tundlikud rinnanibud. Söögiisu on hoopiski vähenenud, und on ka stabiilselt…”
Automaatselt tõstis Julia käed klaviatuurilt üles ning katsus läbi riiete oma rinnanibusid. Võib-olla olid need natuke hellemad kui tavaliselt, aga seda oli ka varem, vahetult enne päevi ette tulnud. Ikka veel rahu saamata läks tüdruk nüüd peegli ette ning nööpis kiiruga pluusihõlmad eest lahti. Kui väga tähelepanelikult vaadata, siis rinnad ise olid ka ehk veidike suuremad kui muidu. Julia kallutas pead kord paremale, kord vasakule, et paremini näha ja aru saada, kuid asjata. Niimoodi, ennast poolpaljana peeglist takseerimas, Lea ta tuppa tulles eest leidiski.
„Ja mis striptiisi sina siin nüüd niimoodi üksinda teed?” kuulis Julia sõbranna hämmeldunud häält endalt küsimas. Vastuseks nöökas tüdruk ainult peaga arvuti suunas, ning samal ajal kui teine toolile istus ning ekraanil olevat teksti lugema hakkas, nööpis Julia pluusihõlmad jälle kinni tagasi. Hääletult astus tüdruk üle toapõranda ning jäi Lea selja taha liikumatult seisma. Veidi aja pärast keeras sõbranna ennast toolil ringi ja küsis:
„Hulluks oled läinud või? Miks sa nüüd äkki sellist loba lugema oled hakanud?”
„Mul pole ikka veel päevad alanud. Viimaste lõppemisest sai täna juba kuus nädalat mööda,” vastas Julia, ise jätkuvalt silmadega hoopis arvutiekraanis kinni olles.
„Ja mis siis sellest! Mul on pidevalt tsüklihäired,” vastas Lea.
„Aga minul pole varem kordagi midagi sellist olnud!” Tüdruku hääl vakatas korraks, ent ta jätkas kohe: „Ise sa ka praegu lugesid, et rasedustest näitab mõnikord õiget tulemust alles mitme kuu möödudes!”
„Paljugi, mis siin kirjutatakse. Ega sa sellepärast kogu seda jama uskuma ei pea!” Lea häälest kostis juba täiesti selgelt rahulolematusnoot. „Aga kui sa tahad ennast oma olematu rasedusega edasi piinata, siis mina sind ju keelata ei saa.”
Kui Julia seepeale enam midagi ei vastanud, vaid paar korda ainult sügavalt ohkas, jätkas Lea natukese aja pärast ise: „Tahad, teeme sulle rahustuseks homme uue testi?” Ilmselt oli tüdrukul sõbranna kurba ja hirmunud nägu nähes viimasest lõpuks ikkagi hale hakanud.
„Ja mida ma siis kõige selle peale täna õhtul Alarile ütlen?” küsis Julia nüüd esimest korda Leale otsa vaadates.
„Mida sa talle praegu ütlema peaksid? Kui sa tõesti rase oled – kui oled,” rõhutas tüdruk kaht viimast sõna uuesti, „siis küll sa edaspidi räägid talle. Aga ma võin selle peale mürki võtta, et sul homme meile mingeid uusi uudiseid teatada ei ole.”
Alari jõudis sel õhtul alles natuke aega enne keskööd Lea juurde. Julia sellekohase arupärimise peale vastas noormees napilt, et oli kursusekaaslastega ühikasse pokkerit mängima jäänud ega pannud tähelegi, et kell juba nii palju oli. Tüdruk kehitas sellise selgituse peale ainult õlgu. Polnud see ju esimest korda, eriti viimase paari nädala jooksul, kui Alari tavapärasest hoopis hiljem koju tuli.
Juba voodis olles pani Julia käe nagu väikseks märguandeks ümber noormehe keha, kuid Alari keeras talle väsimust ettekäändeks tuues hoopis kiiresti selja. Selline teguviis ei olnud hoopiski Alari moodi… Aga enne magamajäämist pööras mees end ikkagi veel korraks pooleldi tüdruku suunas tagasi ning küsis:
„Mis kell sa homme koju jõuad?”
Julia tegi kohe sealsamas järelduse, et Alari tahaks temaga hoopis järgmisel õhtul natuke rohkem aega omaette koos olla ning naeratas mõttes.
„Pärast nelja,” vastas tüdruk hetkelise mõttepausi järel. „Homme on ju kolmapäev ja mul on kahest neljani veel viimane inglise keele loeng vaja ära kuulata. Sellest ei tahaks ma küll kuidagi tulema hiilida.”
Vastusega ilmselt rahule jäänud, noormees
