täis elu, oli tütar äkki kummaliselt kühmu vajunud ning näost hall nagu surmaeelne vanainimene. Mingit vastust saamata võttis Hille Juliani jõudes viimase ümbert mõlema käega kinni ning surus tugevasti oma äkki pekslema hakanud südamega rinna vastu. Tüdruk aga, selle asemel et ema lähedusest tuge saada, hakkas hoopis uue hooga nutma. Lõpuks, oskamata midagi mõistlikumat peale hakata, talutas Hille Julia majja ning pani köögilaua äärde istuma. Alles tüki aja pärast küsis tüdruk nuuksatuste vahele: „Kus isa on? Ja Artur?”
„Sõitsid natukese aja eest Elvasse, Mare juurde,” seletas Hille, ise tänulik sellegi vähese eest, et Julia lõpuks ometi rääkima oli hakanud. „Vanaema helistas juba hommikul ja ütles, et öine tugev tuul oli ühe ülemise korruse pööningu akendest irvakile lükanud.
Temast endast ju enam nii kõrgele ronijat ei ole, et ise akna tagasi kinni oleks pannud. Ja kes seda teab, võib olla on tuul ka haagi aknaraami küljest lahti kangutanud. Isa läks sinna seda asja vaatama ja võttis poisi kaasa.”
Hille seletused ära kuulanud, ei öelnud Julia jälle tükk aega mitte midagi. Viimaks, silmadega jätkuvalt köögilauda puurides, lausus ta peaaegu sosinal:
„Ema, ma tegin täna rasedustesti ja see oli positiivne.”
Natuke aega valitses köögis täielik vaikus. Hille vaatas üle laua oma toolil kössitavat tütart, endal äkki tuhat mõtet peas keerlemas. „Millegipärast tundub mulle,” ütles naine lõpuks, „et sul on sellega seoses hoopis rohkem südamel.”
Nende viimaste sõnade saatel tõstis tüdruk enda nutust punased silmad laualt üles ning vaatas esimest korda tänase õhtu jooksul oma emale otsa. Nagu käsu peale hakkasid sealsamas uuesti ka pisarad mööda Julia põski vaikselt alla veerema.
„Millest ma alustan?” küsis tüdruk, vastuseks ema küsimusele jätkuvalt oma longu vajuma kippuvat pead noogutades.
„Alusta päris algusest,” vastas Hille ning tõstis köögipaberirulli Juliale lähemale. Viimane rebis sealt endale nina nuuskamiseks suure tüki pehmet majapidamispaberit ning hakkas rääkima. Alustades sellest, kuidas nad kõik kolm – tema ise, Lea ja Alari – septembri alguses Piretiga kohvikus juhuslikult kokku olid saanud. Mida kaugemale tütar oma jutustamisega jõudis, seda pingumale tõmbusid teisel pool lauaääre all Hille rusikas käed. Kui tütar sama päeva hommikupoolikul aset leidnud sündmuste kirjeldamisega lõpule oli jõudnud, tekkis kööki taas kord vaikus. Raske ja pahaendeline vaikus, mille lühikeste vaheaegade järel katkestasid ikka veel Julia jätkuvad nuuksatused.
„Me oleksime ikkagi pidanud Pireti siia elama võtma,” ütles tüdruk, äkki nagu hoopis teist juttu tehes.
„Miks siis?” küsis ema arusaamatult vastu. „Mida see muutnud oleks?”
„Võib-olla poleks ta siis nii tihti Alariga kokku võinud saada. Sina oleksid ju kohe märganud, kui midagi sellist oleks minu selja taga toimuma hakanud.”
Hille vaid ohkas, öeldes: „Küll siga pori ja Piret Alariga võimaluse oleks leidnud. Poleks siin elamine teda selles asjas takistanud ühtigi. Aga sina ütle mulle parem seda, mida sa nüüd ise edasi teha kavatsed. Sa pead ju ometigi mingil ajal ka Alarile lapsest rääkima.”
„Mingit last ei tule!” teatas Julia otsusekindlalt.
„Kuidas nii – ei tule?” usutles Hille. „See laps on ju juba olemas!”
„Veel on!” vastas teine, rõhk esimesel sõna.
Hetkeks mõistmatult Juliale otsa vaatama jäädes oleks naine nagu alles nüüd aru saanud, mida ta oma täiskasvanud tütar talle just äsja öelnud oli.
„Julia!” Ema suust pääses lausa karjatus. „Sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt. Muidugi oled sa praegusel hetkel, pärast sellist ehmatust ning jubedat üleelamist veel täielikus šokis ja läbinisti õnnetu. Sellest saab igaüks aru. Aga see on ju ikkagi ka sinu laps! Sinu oma liha ja veri! Ning ega siis tema Alari ja Pireti tegudes süüdi ei ole. Ja kust sa praegu üldse teada võid, et nende kahe suhtes midagi kindlat on? Paljugi mis noor mees äkilise aje ja mingi plika ahvatleva käitumise peale teha võib. Kui Alari lapsest kuuleb, on ta teie suhte osas kindlasti hoopis teisel arvamusel ning jätab Pireti kohemaid kus see ja teine. Julia – Alari armastab sind, on sind kogu aeg armastanud! Anna talle võimalus oma tegu heastada! Ma palun sind!”
Ema viimaste sõnade ajal oli tüdruk jälle nutma hakanud. „Sa ei usu ju ise ka, mida sa praegu ütlesid,” vastas Julia nina nuusates. „Ja mis armastusest sa siin enam räägid? Ilmselt polnud see neile kahele kaugeltki esimest korda minu selja taga koos voodisse minna. Ma oleksin ikkagi pidanud kohe algusest peale, juba tookord seal Elva poole sõitvas rongis, oma vaistu uskuma ja aru saama, et Alaril on Piretiga hoopis tõsisemad plaanid.”
„Ja ikkagi ei saa sa praegu siin mingeid ennatlikke järeldusi tegema hakata,” üritas Hille tütrele mõistust pähe panna. „Saatigi veel üksinda nii tähtsaid asju otsustada. Alaril on lapse osas igal juhul õigus oma sõna öelda.”
„Kõik tema õigused muutusid juba Piretiga esimest korda voodisse minnes olematuks!” Julia lausa karjus. „Alari ei tohi mitte kunagi teada saada, et ma üldse temalt last oodanud olengi! Sa ei tohi sellest mitte kellelegi ega mitte kunagi rääkida, kuuled! Luba mulle, et sa ei räägi!”
„Isale peame me ju ikka rääkima,” ütles Hille otsesest vastusest kõrvale põigeldes. „Ta saab õhtul koju tulles kohe aru, et midagi on juhtunud.”
Natuke aega valitses köögis taas vaikus. Nähtavasti mõtlesid kaks naist – üks noor ja teine juba elukogenud – kõigele äsja kuuldule-öeldule järele.
„Ema,” katkestas lõpuks vaikuse Julia hääl. „Mida ma pean nüüd tegema, et sellest lapsest võimalikult ruttu lahti saada?”
Hetkeks oli Hillel juba tekkinud lootus, et tütar siiski enne sedavõrd äärmuslikku lõpplahendust ka mingeid muid võimalusi kaaluma on hakanud. Julia küsimus oli talle nagu ämbritäis külma vett krae vahele. Ning tegi samas ka täiesti üheselt selgeks, et tütar oli oma otsuse juba langetanud. Ometi tahtis naine veel kord proovida. Küsimusele vastamata jättes hakkas ta rääkima:
„Ma ei unusta mitte kunagi seda päeva, kui mulle esimest korda öeldi, et ma rase olen. Mida üks – tol hetkel ise vaevalt viieteistkümneaastane – laps sellistest asjadest üldse teadis või aru sai. Ainus, millele ma polikliinikust ära tulles mõtlesin, oli see, et mida küll ema nüüd ütleb. Kui ma tol sügispäeval lõpuks linnast koju jõudsin ja siiasamasse majja teisele korrusele oma tuppa läksin, heitsin ma kõigepealt voodile pikali ning hakkasin sind oma kõhus silitama ja kallistama. Ma mäletan, kui raske mul oli seal lamades üleüldse endale ettegi kujutada, et pealtnäha nii lamedas ja väikses kõhus üks laps sees võiks kasvada. See, et sa ka tegelikult nii umbes kuue kuu pärast ilmavalgust nägid, oli ainuüksi vanaema Elleni teene. Tema oli see, kes tol korral minu kui alaealise eest kõik ära otsustas. Mida ma ise oleksin tahtnud või teinud – seda ei oska ma veel praegugi öelda. Mis elukogemust või arusaamist nii noorel tüdrukul olla saigi. Aga kui keegi ikkagi oleks minu arvamust küsinud, siis võib-olla poleks sind siia maailma kunagi sündinudki. Mul olid sinu vanaemaga sageli elust ja asjadest erinevad arusaamised, nagu sa isegi mäletad ja tead. Kuid selle otsuse eest, et sina siia maailma sündisid, teen ma talle oma surmani maani kummarduse.
Esialgu ma muidugi lootsin, et ka Ervin sinu vastu huvi üles näitab. Mina armastasin teda ju ikka veel. Olenemata sellest, et tema minust enam midagi teada ei tahtnud. Minust ning veel vähem sinust. Millegipärast olin ma siiski kindel, et kui mitte varem, siis sünnitusmajja tuleb ta ikka oma last
