nüüd? Kui elu oli teda ennastki kord edasi viinud, siis jälle tagasi tõuganud. Petnud oli ta nii ennast kui ka oma tütart. Tuli välja, et täpselt sama vähe, nagu oli ta suutnud eluteel iseennast kaitsta nii alatute meeste salakavaluse kui ka halva saatuse eest, täpselt sama vähe suutis ta ebaõnnestumast hoida ka Juliat.
Ohates otsis naine tuge köögiakna taga paistvast, aianurgas kasvavast vanast leinakasest. Vaatamata rõõmule, mida Julia ta ellu toonud oli, ei oleks naine kellelegi endaga sarnast saatust soovinud – alaealisena rasedaks jääda! Selles viimases mõttes oligi nende kahe, nüüd köögilaua ääres kössitava inimese olukord ju erinev. Julia oli, tänu jumalale, juba täisealine ning suutis seega säärastesse asjadesse palju arukamalt suhtuda. Või kas ikka suutis? Praegu tundus Hillele, et tema käte vahel nutab seesama kunagine pisike tüdrukutirts, tema oma kallis väike Julia. Tema oma pisitütreke, keda ta siiski, vaatamata oma varasematele korduvatele lubadustele, selle maailma jõhkruse ning alatuse eest kaitsta polnud suutnud. Või oleks kõnealuses olukorras siiski täpsem öelda, et oma venna ja tema perekonna eest kaitsta polnud suutnud. Jüri ise oli Hillele juba oi-oi kui mitu korda elus haiget teha jõudnud. Kas nüüd siis oli järg Julia kätte jõudnud?
Vaatamata naise varasematele arvukatele lubadustele ainuüksi venna olemasolugi oma mälust lõplikult kustutada suutis too kummalisel kombel ikka ja jälle nende ellu tagasi ilmuda. Kuidagi täiesti ootamatult ning esimesel pilgul mingil tähtsusetuna näival ja süütul ettekäändel. Ning iga kord järgnesid kokkusaamistele pisarad, viha ja kurbus. Nagu poleks Hillel muudmoodi ei Jüri ega ka tema perega suhtlemine enam üldse võimalik olnudki.
Ettevaatlikult lasi naine oma käed Julia õlgadelt maha vajuda. Midagi rohkemat küsimata võttis Hille taskust telefoni ning valis Tartu naistekliinikus ämmaemandana töötava kooliõe numbri.
„Tere, Kairit,” kuulis Julia ema häält ütlemas, kui kõnele vastati. „Kas sul on praegu hetk aega, et ma saaksin sinuga rääkida?” Saanud ilmselt jaatava vastuse, jalutas Hille vesteldes majast välja aeda. Julia nägi köögiaknast, kuidas ema mööda jalgteed aeglaselt edasi kõndides lõpuks sellesama aianurgas kasvava vana ja krobelise tüvega leinakase alla seisma jäi. Ühe käega telefoni kõrva juures hoides toetus naine teise käega nagu tuge otsides selle paljusid aastakümneid näinud puu juba ammugi pahklikuks muutunud paksu tüve vastu. Juliale tundus, et selleks ajaks, kui ema viimaks kööki tagasi ilmus, oli juba terve igavik mööda läinud.
„Ma viin su ise homme hommikul arsti juurde, kui sa nii tahad. Kairit pani sulle kella kümneks naistekliinikusse aja kinni,” ütles Hille, ise tütrele teraselt otsa vaadates. Mingisugust vastust saamata küsis naine hetke pärast: „Kas sa oled selles ikka täiesti kindel?”
Nagu uppuja haaras ilmselt ka tema veel viimasest õlekõrrest, proovides veel kord tütre südametunnistusele koputada: „Julia, sa ei peaks niimoodi kiirustama. Homme hommikul võib kõik hoopis teises valguses paista ning helgem tunduda. Arvatavasti soovitab ka arst sul sellises olukorras kõigepealt asjad ikkagi lapse isaga selgeks rääkida, et siis alles pärast seda ning temaga ühiselt säärane suur otsus vastu võtta.”
Nii ema küsimuse kui ka sellele järgnenud seletamised täiesti kõrvust mööda lasknud, ütles Julia lühidalt: „Ma lähen üles oma tuppa ja heidan pikali. Hommikul näeme.” Ning sealsamas tüdruk juba tõusiski, et teisele korrusele minna.
„Aga õhtusöök? Sa pole ju veel midagi söönudki,” imestas Hille.
„Pole isu. Ja ma ei jaksaks nagunii hakata kõike seda otsast peale isale rääkima, kui ta koju jõuab. Sellel poleks ka enam mingit mõtet,” kuulis ta tütart juba köögiukselt endale järele ütlemas. Julia häälde oli äkki suur väsimus tulnud.
„Kuidas siis mina üksinda isale seda kõike seletama hakkan? Mida ma talle ütlen, kui ta Elvast tagasi tuleb?” imestas Hille hädiselt keset kööki edasi seistes.
Vastuseks ema küsimustele kehitas Julia ainult õlgu: „Ütle, mida tahad. Või veel parem – ära räägi talle praegu üldse midagi. Küll ta edaspidi kuuleb. Kui kuuleb.” Ning läinud tüdruk oligi. Võttis veel esikukapilt oma käekoti ning natukese aja pärast kuulis Hille, kuidas ülakorrusel Julia toa uks kinni pandi.
Ivakese aega veel liikumatult samal kohal seisnud, hakkas Hille lõpuks õhtusöögiks ettevalmistusi tegema. Olenemata äsjastest üleelamistest oli ju Ervinile ning Arturile ikkagi midagi lauale vaja panna, kui nad Elvast tagasi koju jõuavad. Naisel endal, sarnaselt Juliaga, polnud praegu mingit söögiisu. „Loodetavasti oli vanaema Mare ikka meestele korraliku lõunasöögi valmistanud,” mõtles Hille, hakates vastumeelselt kraanikausi ääres kartuleid koorima. See, et alles mõni tund tagasi oli ta endale rahuliku ja mõnusa pärastlõuna tahtnud lubada, ei tulnud naisele sealjuures enam meeldegi.
Selle arstikabineti ukse taga, kuhu Hille Julia järgmisel hommikul istuma viis, polnud peale nende kahe hetkel kedagi teist ootamas. Varsti avanes ka heleroheliseks võõbatud uks ja lahke näoga valges kitlis naine ütles neile kordamööda otsa vaadates selge häälega: „Krass!” Nagu käsu peale tõusis Julia oma toolilt ning läks otsejoones õe poolt lahti hoitavast kabinetiuksest sisse. Korraga tuli Hillele täiesti selgesti silme ette mälupilt endast üle kahekümne aasta tagasi. Kuidas ta oli täpselt samuti sisenenud uksest, mida hoidis lahti valges kitlis käsi. Pärast sellestsamast uksest väljumist oli tema elu hoopis uue pöörde võtnud. Nii nagu see ilmselt täna ka Juliaga juhtub. Ainult et…
Rohkem Hille edasi mõelda ei suutnud. Istumise asemel tõusis naine oma toolilt püsti ning läks aeglaselt jalutades pika koridori otsas asuva akna juurde. Inimesed all tänaval kõndisid ja autod sõitsid. Nagu eilegi hommikul, nii piilus päike ka nüüd pilve tagant ning tuvid kudrutasid pargipingi juures. Kõik oli täiesti tavaline. Ja ometigi tundis Hille, et oleks tahtnud kõva häälega ning täiest kõrist röökida. Rusikatega vastu sedasama tema silmade ees olevat kriimulist aknaklaasi peksta ja karjuda. Esimest korda ning täiesti ootamatult tõusis naises nüüd viha Alari vastu. Ja Pireti. Kuidas see ennast täis plika võis üldse midagi seesugust korda saata? Kui Julia juttu uskuda, oli ta kohe esimesel kohtumisel ning täiesti avalikult Alarit võrgutama hakanud. Nagu oleks Jüri oma tütre ainult ühel eesmärgil Oxfordi asemel Tartusse õppima saatnud – et Juliale ja selle kaudu ka temale endale võimalikult palju haiget teha.
Muidugi sai Hille mõistusega võttes isegi aru, et tema kahtlustel ning süüdistusel õieti tõepõhja all ei ole. Kes kellele, kuskohas, millal ja kui palju meeldima hakkab, on hoopis keerulisem küsimus. Nagu ka see, mida suure tunde või ka lihtsalt lühiajalise külgetõmbe mõjul tehakse. Paistis nii, et Alari oli juba ammugi oma valiku teinud – Julia asemel oli noormees Pireti kasuks otsustanud. Kas selle taga oli tõeline ja sügav armastus või hetkeline himu, sellel polnud tema tütrele enam mingit tähtsust. Ega ka sellele väiksele inimesehakatisele, keda Julia praegu veel oma rinna all kandis.
Et ennast kokku võtta, toetas naine oma palavikuliselt kuumava lauba vastu külma klaasi ning sulges hetkeks silmad. Mis tähtsust oli praegu enam tema isiklikul arvamusel või arusaamadel elust ning armastusest. Nüüd tuli mõelda tütrele. Ennast uuesti kogunud, istus Hille tagasi endisele paigale ning jäi tühja pilguga sedasama, talle juba tuttavaks saanud helerohelist ust vaatama, nagu oleks niiviisi võimalik läbi selle ruumi sisemusse näha.
Viimaks ometi uks avanes ning arstikabinetist astus välja punaseks nutetud silmadega Julia. Mingeid pabereid kõvasti käes hoides hakkas tüdruk, sealjuures emale mingit suuremat tähelepanu pööramata, üksinda garderoobi poole minema. Hille tõusis ebalevalt püsti ning seadis omadki sammud samas suunas. Üleriided seljas, astusid mõlemad naised lõpuks üheskoos tänavale. Aga selle asemel, et peatusse bussi ootama minna, tormas Julia lausa ummisjalu joostes hoopis haigla kõrval asuvasse parki ning istus seal esimesena ette juhtunud vabale pingile. Mõne minuti liikumatult kössitades enda ees olevat jalgteed põrnitsenud,
