näitemängust oli siis nüüdseks mängitud ega tulnud enam iialgi kordusesitusse.
Tööhoos sahmerdades polnud Julia tähelegi pannud, kuidas toauks avanes ning kellegi küsiv silmapaar teda juba mõnda aega sealt vaikselt jälginud oli. Otsekui midagi aimates tõstis tüdruk aga korraga pilgu ning nägi ukseavas seismas hommikumantlis tumedat kuju. „Ema!” pääses seesolija huulilt kohkunud hüüatus. „Mida sina siin teed?”
„Tulin vaatama, et mis kolinat ja müdinat laupäevasel hommikul nii vara sinu toast küll kostab. Ristiinimesed kõik alles magavad, aga sina juba mööbeldad ringi. Kas sul siis und enam polegi?”
Ema küsimusele otseselt vastamata jättes teatas Julia otsustavalt: „Ole hea ja vii see spordikott Alari asjadega pööningule. Kui ta kunagi neile siia veel järele tulema peaks, eks siis mingu ise neid sinna otsima.” Ilmselt eeldas Julia, et oma selgitavate sõnadega oli ta korrapealt vastuse andnud ka ema ennististele küsimustele.
Hille tuli tuppa, ise keset põrandat lösutavat kotti jalaga enda teelt veidi kõrvale togides. Tütreni jõudnud, põimis ta mõlemad käed ümber oma täiskasvanud lapse. Ohates tundis naine, kuidas habras keha ta käte all lausa tuntavalt värises ning tõmbles. „Nagu haavaleht tuules,” käis Hillel peast läbi. Hellalt juhtis ta kuumava keha tagasi voodi juurde ning aitas Julial jälle pikali heita. Tüdruk ei puigelnud isegi moepärast vastu, vaid jäi, silmad kinni, sängile selili lamama. Õhukese öösärgi alt oli selgelt näha, kuidas ta süda rinnus ärevalt peksles. Ilmselgelt oli äsjane füüsiline pingutus eelmisel päeval toimunud operatsioonist veel kurnatud ning alles toibuma hakkavale kehale siiski liig olnud. Või tulenes selline südamekloppimine hoopis rasketest hingelistest läbielamistest? Omajagu süüd oli siin ilmselt mõlemal.
Hetke kaalutlenud, läks ka Hille ise sinnasamasse tütre juurde voodisse pikali ning surus oma näo hellalt vastu Julia kuumavat põske ning pehmelt kõditavaid juukseid. Ettevaatlikult kattis naine enda kõrval lebava keha tekiga ning pani käe vaikselt ümber tütre ikka veel võbelevate õlgade. Hille oleks nii väga tahtnud Juliat kuidagi lohutada, ent esimest korda elus ei leidnud ta enda tunnete ja mõtete väljendamiseks sõnu. Selliseid polnud lihtsalt olemaski. Naisele meenus kunagi loetud lause, et vaikus oli sõnadest paks. Alles nüüd arvas ta mõistvat, mida sellega tegelikult öelda taheti.
Lõpuks ometi kuulis Hille enda kõrval unne vajunud inimese rahunenud ning rütmilist hingamist. Julia oli magama jäänud.
„Kui ometi oleks võimalik kosutava unega kõik hiljutised halvad mälestused tütre mälust igaveseks maha kustutada,” mõtles Hille ning sulges ohates ka oma silmad. Seda tehes tundis naine, kuidas üksik pisar tema enda ripsmete vahelt aeglaselt patja veeres.
„Kas sa oled ikka päris kindel, et jaksad kohe täna tagasi ülikooli minna?” Ema esitatud küsimus oli täis siirast muret. „Sa võiksid ikka mõne päeva veel kodus olla ja puhata.”
„Kui ma homsest tõesti praktikale tahan minna, pean ma kohe kiiremas korras sellega seotud viimased asjad korda ajama. Ja siis oleks meil täna pärastlõunal veel üks vajalik loeng,” vastas Julia, ise rääkimise ajal hoopis köögiaknast välja vaadates. Leinakask õuenurgas oli uskumatul kombel paari viimase ööga leekivkollaseks muutunud ning kiirgas nüüd esimeste hommikuste päiksekiirte käes nagu kuld. Eelmisel nädalal nii lubavalt õhus olnud vananaistesuvi oli siiski tulemata jäänud ning järsult külmenenud ilm oli puud suisa paari lühikese päevaga sügisvärvidesse riietanud. Juliale oli just see aeg aastast alati kõige rohkem meeldinud, aga praegu ei suutud ta isegi looduse ilust suuremat rõõmu tunda. Praetud muna ja vorstivõileib seisid ikka veel puutumatult tema ees köögilaual. Neid kurgust alla saada näis hetkel täiesti võimatu ülesandena.
„Kas sa siis suudad nii pikka päeva vastu pidada?” usutles ema järele jätmata edasi, ise samal ajal tütre vastas laua ääres istet võttes ning viimasele teraselt otsa vaatama jäädes. „Alles mõni päev tagasi oli sul…”
„Ah, jätame selle!” lõikas Julia vastus Hille alustatud lause nagu noaga poole pealt katki. „Mul on kergem midagi asjalikku teha kui siin toanurgas konutada. Pealegi soovitas ka arst, et ma võimalikult ruttu oma tavapärase elu ja õpingute juurde tagasi pöörduksin. Ning kui mul praegu võlgnevus jääb, millal ma selle siis ära teen! Uued asjad tulevad kogu aeg järjest peale.” „Olgu mis on,” lisas tüdruk veel mõttes endamisi, „ikkagi on parem kodust välja saada kui siin olla ning pidevalt uurivaid pilke välja kannatada.” Mitte et ta oma emast ja tolle säärasest poputamisest aru poleks saanud, kuid sellest pidevast hoolitsusest võis siin ju lausa hulluks minna. Ja ehk aitaks asjalik tegutsemine tõesti hoida ka mõtted mujal kui sellel ühel ning ainsamal asjal.
Viimase kohvitilga tassist ära rüübanud, tõusis Julia kogu oma tahtejõudu appi võttes püsti ning läks kindla sammuga esikusse. Aga ema vaateulatusest välja pääsenud, pühkis tüdruk ikkagi vargsi ära silmanurka tekkinud pisara. Üleriided seljas, võttis ta käekotist telefoni. Enne uksest välja, sügiseselt kargesse hommikusse astumist hõikas ta veel üle õla: „Ma helistan sulle hiljem ja ütlen, millal ma tagasi koju jõuan, eks?” Ning läinud ta oligi. Hille nägi hetkeks veel köögiaknast, kuidas Julia telefoni kõrva äärde tõstis ning rääkima hakates bussipeatuse poole jalutas.
Sügavalt ohates koristas naine laua ning jäi nüüd ka ise köögiaknast välja vaatama. Temagi pilk peatus nagu iseenesest suurel uhkel leinakasel. Puu oli nüüdseks nii võimsaks kasvanud, et selle päris latva vaatamiseks pidi isegi siin, köögis, pea lausa kuklasse ajama. Nagu kuldsete ehetega kaunistatud, liikusid pikalt alla rippuvad oksad vaikse sügistuule käes edasi-tagasi. Paari nädala pärast on kask raagus ning siis saab selle mahavarisenud lehtedest aianurka taas hirmsuure pehme kuhja kokku riisuda. Võib-olla tahab Artur veel ka sel aastal sinna sisse pugeda ja pehmesse lehesängi mängult magama heita. Või on poiss praeguseks ikkagi juba nii suureks kasvanud, et säärased trallitamised teda enam ei huvitagi? Kes teab…
Igal juhul on kindel see, et üks teine laps ei hakka mitte kunagi siin vanaemamaja aias kuldsetes sügislehtedes hullama. Sellele poisile või tüdrukule ei antud siia ilma sündimiseks isegi võimalust. Ning ootamatult hakkas Hille jälle nutma. Nagu oleks üleüldse olnud kuidagimoodi tema enda teha või otsustada, kas Julia laps, tema esimene lapselaps, näeb kunagi ilmavalgust või ei. Ometi ei toonud seekordsed pisarad naisele mingisugust kergendust – hoopis vastupidi.
Korraga kerkis Hillele silme ette Alari nägu. Miks? Miks ta küll nii tegi? Otse loomulikult peabki noor inimene otsima ja leidma. Ning õige armastuse korral tehakse elus igasuguseid asju. Kes seda veel paremini teaks ja oskaks aru saada kui tema, elus nii mõndagi kogenud Hille. Ent uskuda, et paarinädalase tutvuse järel saaks teha edaspidist elu nii suurel määral mõjutavaid otsuseid – seda naine ei mõistnud. Muidugi oli Piret ilus tüdruk. Oli seda olnud juba paar aastat tagasi, niipalju kui Hille ema matuste ajast mäletas. Ja kui Julia juttu uskuda, siis praeguseks oli Jüri vanemast tütrest lausa kaunitar sirgunud. Kaunitar, kes oma võlu koketse käitumisega veelgi enam esile tuua ning märkama panna oskas. Aga sellele, et Alari sellise mänguga nii kergesti kaasa läks ning kogu oma senise elu üheainsa hetkega unustas, polnud ju mingit loogilist seletust. Või oli? Armastus teeb pimedaks, nagu öeldakse. Teisi inimesi on kerge hukka mõista, kuid mäletas ju naine veel selgesti sedagi, kuidas ta ise alles mõne aasta eest Eerot, Arturi bioloogilist isa, jäägitult uskunud ning armastanud oli, kuni selgus mehe tegelik olemus…
„Elu on hoopis keerulisem, kui esialgu ja pealtnäha paistab,” ohkas naine pisaraid varrukasse pühkides. Ning inimesed selle sees on veelgi keerulisemad. Ja muutlikud. Kui Alarile nüüd ühel heal päeval peakski selgeks saama, et Piret ikkagi pole see ainus ja õige inimene tema kõrvale, mis siis? Jah, just – mis siis? Nüüd juba oleks kõik „mis siis” olnud. Tehtud tegusid polnud enam nagunii olematuks saanud muuta. Täpselt samuti nagu ka Julia otsust laps kaotada. Ent üks on kindel – inimese elu
