on siit tubli jalutuskäigu kaugusel, sa kuradi idioot!”
Nobedasti oma asjade tänavalt kokkukorjamist jätkates sajatas ning manas noormees järgmiseks ka Lea ning Julia maapõhja: „Kuradi eided sellised! Oodake te! Küll ma teile mõlemale selle eest veel näitan!” Mida või keda Alari tol hetkel tüdrukutele näidanud oleks, jäigi teadmata, sest vaatajatest polnud enam ammugi mitte kusagil ei kippu ega kõppu. Kogu kraami rutakalt kokku korjanud ning selle siis kuidagiviisi tagasi haledalt lõhkisesse kilekotti surunud, hakkas noormees oma raske kandamiga aeglaselt kesklinna poole minema.
Lea piilus muigel näoga aknast, kuidas Alari iga natukese aja järel maha libisema kippuvat kotti uuesti ning paremini oma higiste käte haardesse proovis saada, ise sealjuures ikka ja jälle musta kile lahtistest aukudest välja pudenevaid asju tagasi koti sisemusse suruda üritades, kuni kogu see halenaljakas vaatepilt lõpuks tüdruku nägemisulatusest välja, järgmise tänavanurga taha kadus.
Suunurgad ikka veel mõrult allapoole kaardus, läks Lea tagasi kirjutuslaua juurde ning võttis sealt oma telefoni. Julia number juba välja valitud, katkestas tüdruk siiski enne viimase kutsumahakkamist kõne ning jäi hoopis enda ees olevat sinist arvutiekraani vaatama. „Mida mõistlikku ma talle praegu ikka öelda oskaksin,” mõtiskles Lea endamisi. „Vaevalt Julia minu käest täna kuulda tahaks, et Alari just äsja siin oma asjade järel käis.” Ning seejärel tegi tüdruk kohe sealsamas ka kindla otsuse – kui Julia ise temaga nädalavahetusel ühendust võtnud ei ole, siis esmaspäeva hommikul ta tüdrukule igal juhul helistab. Kas või sellepärast, et teada saada, kas Julia pärastlõunasele loengule ikka tuleb ning teisipäeval praktikaga alustada mõtleb. Ilmselt oleks aga praegu kõige õigem sõbranna lihtsalt rahule jätta ning talle eelmise päeva sündmustest toibumiseks ivake aega anda. Kindlasti oskab ja suudab Julia oma ema teda praegu kõige paremini mõista, lohutada ja aidata.
Seda, et nood kaks just samal hetkel teel naistekliinikust tagasi koju olid, ei teadnud Lea üldse aimatagi…
Kui Julia laupäeva varahommikul vanaemakodus oma teise korruse toas ärkas ning silmad lahti tegi, tikkus talle jälle kohemaid nutt peale. Oma pilku hetkelises kuuvalguses õrnalt helendama löönud numbrilaua poole pöörates nägi tüdruk, et öökapil tiksuva kella seierid näitasid alles vaevalt viit. Juba järgmisel hetkel ammutas akna taga aga taas ilma kuu ja tähtedeta, peaaegu täiesti süsimust vaikus ning öine vihmahoog rabistas suuri pisaraid vastu siledat klaasi. Tundus, nagu oleks ka loodus millegipärast nutma ja kaeblema pidanud.
„Enam pole ju millegi üle kurvastada,” püüdis tüdruk ennast mõttes ikka uuesti ja uuesti lohutada. Kõik on möödas. Või kas ikka oli nii? Kas eilse päeva sündmustest oli üldse kunagi võimalik üle saadagi? Nagu ema talle öelnud oli, jätvat lapse kaotamine mõnele naisele kuni elu lõpuni suured ning parandamatud armid südamesse. Vaikselt oiates keeras Julia ennast näoga seina poole ja proovis uuesti magama jääda.
Kuid nagu käsu peale hakkasid hiljuti läbi elatud sündmused tal otsekohe silme ees virvarrina keerlema. Poolunes soigudes nägi ta jälle neidsamu operatsioonitoa heledaid valgussõõre ning anestesioloogi enda kohale kummardunud, prillidega nägu. Kõrvu kostsid meditsiiniliste instrumentide metalsed kõlksatused ning ninna tungis steriliseerimislahuse kirbe lõhn. Justkui läbi udu kuulis ta endalt ikka ja jälle küsitavat: „Miks te nutate? Kas teil on valus? Kas te olete äkki abordi osas ümber mõelnud? Kas te olete ümber mõelnud? Ümber mõelnud…” Ja taas nägi Julia enda kohale kummardunud silmi: „Katsuge ometi rahuneda! Ma ei saa teile narkoosi anda, kui te niimoodi nutate… ei saa narkoosi anda… narkoosi anda… ärge ometi nutke…”
Hetke pärast kuulis tüdruk üht teist, hoopis nõudlikumat häält endale ütlemas: „Ärge muretsege! Narkoosiga käib see kõik kiiresti ja valutult… kiiresti ja valutult… valutult… lugege meile nüüd numbreid – üks, kaks, kolm…” Pärast kolme oli tulnud tühjus. Täielik ja lõputu tühjus… Kuni ta palativoodis silmad uuesti lahti tegi ning jälle kellegi nägu enda kohale kummardumas nägi. Ema! Kuivanud huuli keelega niisutada proovides oli ta esimene ning ainus küsimus olnud: „Kas see on nüüd möödas?”
„Möödas!” kajasid ikka ja uuesti ta kõrvus vastuseks öeldud sõnad. „Möödas! Möödas! Möödas!..”
Julia avas taas kord silmad, keeras end kohe seejärel uuesti näoga toa poole ning vaatas kella. Poolunes sonimise ajal olid selle seierid ainult tunnikese võrra edasi liikuda jõudnud. Pärani silmadega lakke vaatama jäädes püüdis tüdruk ennast jälle rahustama hakata. Mida see arst enne haiglast kojusaatmist öelnud oligi? Et kui edaspidi magamajäämisega raskuseid peaks tekkima, võib apteegist unerohtu osta. Pealetuleva masenduse korral oleks esialgu kõige õigem proovida mõne lähedase inimesega rääkida. Aga kui see ei aita ning psüühikaga seotud probleemid juba liigselt kuhjuma peaksid hakkama, siis tuleks sellisest seisundist ülesaamiseks ikkagi psühhiaatri vastuvõtule minna. Mõningatel juhtudel hakkab naine alles mõne aja pärast oma teo tegelikke tagajärgi analüüsima või tehtut hoopistükkis kahetsema ning see võivat kaasa tuua ka näiteks luupainajate nägemise öösiti. Päeval võib inimene ju ennast heal juhul käskida, oli arst öelnud, ent oma närve ning alateadvust öösel mitte.
„Kahetsema hakata” kordas Julia peaaegu poolkuuldavalt. „Mina ei hakka seda mitte kunagi kahetsema!” Ometi veeresid üle tüdruku mõlema kuumava põse millegipärast ikka ja jälle suured ja soolased pisarad. Lõpuks voodiäärele istuma tõusnud, pani Julia väikse öölambikese põlema ning võttis öökapilt talle arsti poolt kirjutatud ja koju kaasa antud paberid uuesti kätte. „…abordijärgne seisund … naise psüühika on … unehäirete korral … vereeritus kestab umbes kaks nädalat … järelkontroll … ei tohi olla sugulises vahekorras vähemalt kaks nädalat … kahe kuu jooksul pärast aborti on rasestumine mittesoovitav … kasutada kindlasti kaitsevahendeid, kuna emaka…”
Julia tundis äkki kogu keha haaravat vastikut pööritust ning pani kiiruga kõik haigla ning rohtude järele lõhnavad valged paberilehed tagasi öökapil olevasse ümbrikusse. „Ära see tobedus silmade alt!” mõtles tüdruk ning läks pehmetel jalgadel komberdades hoopis akna alla seisma. „Milline mõttetus! Kaks kuud! Ma ei kavatse enam kunagi ühegi mehega voodisse minna! Mitte kunagi enam!”
Ja nagu oma viimasest mõttest mingit üleloomulikku jõudu saanud, pöördus tüdruk äkki kannapealt ringi ning läks toa teises seinas uhkeldava vanaaegse nikerdustega riidekapi juurde. Selle mõlemad laiad uksepooled ühe ropsuga lahti tõmmanud, jäi Julia teda vallanud hetkelise valuhoo tõttu liikumatult seisma. Ennast natuke aega kogunud ning seejärel taas uurivalt kapi sisemusse vaadanud, läks ja vedas Julia järgmiseks voodi alt välja Alari suure sinise spordikoti. Natuke aega voodil istudes jälle uut jõudu kogunud, lohistas ta viimase mööda põrandat tagasi kapini. Endalegi ootamatult tundis tüdruk, kuidas kõik ta lihased ainuüksi nii lihtsagi liigutamise peale värisema kippusid. Või oli see siiski tingitud hoopis hingelisest seisundist?
Veel kord hinge tagasi tõmmanud, hakkas tüdruk sihikindlalt Alari riideid läbisegi spordikotti viskama. Tüdruk peatus alles siis, kui noormehe kõik seni riiulitel olnud ja riidepuudel rippunud rõivaesemed kapist välja olid heidetud. „Kah mul asja, kui ka kõik kortsu peaksid minema!” mõtles Julia kibestunult, tonksates pungil täis kotti jalaga. „Küll Piret triigib!”
Oma tööga kapi juures lõpule jõudnud, kükitas tüdruk põrandale ning pressis rõivakuhila nagu mingi sadistliku naudinguga rusikatega kokku. Aga enne, kui ta spordikoti luku lõplikult kinni vedas, pani ta sinnasamasse riidehilpude peale veel ka paar kummutil seisnud raamitud pilti ning Alari sussid, mis voodiääre alt välja piilusid. Öökapi sahtlist leidis Julia noormehele kuulunud märkmiku, nahast püksirihma, hambaharja ning taskuatlase. Needki eelnevale kraamile seltsiks visanud, tõmbas Julia koti luku viimaks raginal kinni. Kõik! Lõpp! Enam mitte kunagi ei tahtnud ta näha ei Alarit ennast ega ka ühtki tollele kuuluvatest
