sa teaksid, Julia, kuidas ma teda küll tookord vihkasin! Mitte ainult sellepärast, et ta mind nii valusalt petnud oli, vaid just sellepärast, et ta sinust karvavõrdki välja ei teinud. Nagu poleks see üldsegi tema asi, et kusagil maailmas kasvab pisike tüdrukutirts, kes iga päev oma isa järele küsib ning teda näha igatseb. Alles aastatega tuli mul mure tuleviku pärast – et kuidas ma sinu kasvatamisega küll üksinda hakkama saan. Mis siis, kui minuga midagi juhtuma peaks – kes siis sinu eest hoolitseks ja sind armastaks. Vanaemale ei saanud ma ju ka igavesti loota. Ega Kallele…” Väikse pausi järel lisas naine veel: „Julia, laps on õnnistus ja armastus. Ma palun sind – mõtle veel, enne kui sa midagi nii suurt ja tähtsat otsustad. Olenemata sellest, kui palju Alari oma tegudega sulle praegu haiget on teinud – ühel ilusal päeval sa veel mõistad, et laps jääb alatiseks sinu kõige kallimaks varanduseks ja silmateraks siin maailmas. Mehed – need tulevad ja sageli kas kahjuks või siis lausa õnneks ka lähevad. Aga laps – see on ja jääb! Lapse kaotamine jätab naise hinge elu lõpuni parandamatu haava. Mõned ei saa mitte kunagi sellest päriselt üle.”
Julia polnud siiani kordagi ema jutu vahele seganud. Kuid nüüd kuulis Hille oma tütre suust sõnu, mis tal vere soontes tarretama panid.
„Ma vihkan seda last enda sees,” ütles Julia vaikse, ent kindla häälega. „Sina ütlesid, et armastasid mind kohe algusest peale. Aga mina vihkan!” Viimase lause oli tüdruk öelnud, endal juba jälle nutt kurgus. „Selle lapse pärast ei saaks ma Alarist mitte kunagi päriselt vabaks. Mul oleks kuni mu elu lõpuni vaja tema vastikut ja valelikku nägu välja kannatada. Tema ning ilmselt ka Pireti oma. Ma ei suudaks seda last mitte kunagi armastama hakata – kuuled, mitte kunagi! Ainuüksi tema olemasolu tuletaks mulle iga jumala päev meelde seda, kuidas ta isa, silmad kiimast hullunud peas, minu oma onutütre all voodis mõnust oigas ja korises.”
„Praegu sa mõtled nii,” alustas Hille, üritades Julia viimased jubedad sõnad endal kõrvust mööda lasta. „Aga edaspidi…”
Laskmata emal oma mõtet lõpuni öelda, katkestas Julia teda poolelt sõnalt:
„Kui ma peaksin selle lapse üldse sünnitama, siis jätan ma ta kohe sinnasamasse haiglasse maha. Annaksin ükskõik kellele lapsendamiseks, kui keegi seda äbarikku endale peaks tahtma. Või siis kasvatagu riik ta ise lastekodus üles.”
Hille vaatas õudusega oma tütart. Kui palju kordi oli ta mõelnud, milline olukord küll paneb ühe naise omaenda last hülgama. Haiglas tööl olles oli naine pikkade aastate jooksul nii mõndagi kuulnud ja näinud. Kuid sellest, kuidas äsja sünnitanud naine oma lapse mingit kahetsust tundmata haiglasse lihtsalt maha jätab, ei olnud Hille iialgi aru suutnud saada. Inimmõistus lihtsalt tõrkus seda vastu võtmast.
Ja nüüd oli ta oma tütar, tema enda Julia, lubanud teha täpselt samamoodi. Alles sel silmapilgul mõistis Hille, millist valu ja hingepiina ta tütar endas praegusel hetkel tegelikult kandma pidi, et niisugusest teost üleüldse mõeldagi. Ilmselt oli Alari oma egoistliku, mõtlematu teoga Julias midagi sootuks teiseks muutnud, jäädavalt purustanud. Kui keegi oleks Hillele veel eile öelnud, et tema enda tütar, alati nii kaastundlik ja südamlik Julia suudaks silmagi pilgutamata hüljata ükskõik millise lapse, omaenese lapsest rääkimata, oleks naine seepeale kõva häälega lihtsalt naerma hakanud. Ainuüksi selline mõtegi oleks tema silmis täiesti absurdne olnud. Aga nüüd?
Kõige hullem oli siinjuures see, et miski tütre olemuses pani naise kindlalt uskuma, et need äsjased, kananaha ihule toonud, õõvastavalt kõlanud sõnad ainult niisama tuulde heidetud ähvardused ei olnud. Just niimoodi oleks Julia umbes seitsme ja poole kuu pärast ilmselt ka teinud. Muidugi oleks jäänud lootus, et edaspidised kuud ja nädalad oleksid tütres siiski midagi veel muutnud. Lapse kandmine pikki kuid oma rinna all ning valuga ilmale toomine paneks iga naise asjadele tahes-tahtmata uue, hoopis teistmoodi pilguga vaatama. Või kas ikka paneks? Kes teab…
Nagu viimast õlekõrt päästerõngana kasutades ütles Hille:
„Kas sa sellele oled mõelnud, et esimese raseduse katkestamisel võivad olla tagajärjed, mida sa hiljem terve oma elu kahetsema pead? Võib juhtuda, et pärast seda ei saa sa enam kunagi lapsi.”
„Siis pean ma sellega edaspidi leppima. Aga seda last ma ei taha!” Kuigi Julia vastus oli täiesti konkreetne, ei jätnud Hille siiski veel järele:
„Seda ütled sa praegu. Aga kunagi tulevikus võid sa oma tänase otsuse pärast kibedaid pisaraid valada. Mina tean, mida ühele naisele lastetus tegelikult tähendab. Usu mind, sest ma olen aastaid kõrvalt näinud, kuidas Irina sellepärast kannatas. Sa ei suuda endale praegu ettegi kujutada, mida naine pärast järjekordset katkenud rasedust üle peab elama. Kui sa siin täna arvad, et oled õnnetu, siis ei tea sa tegelikust ahastusest ja kurbusest veel mitte midagi.”
„Olgu või nii, et ei tea! Ja kui ma ka peaksin selle äbariku ärakaotamise pärast edaspidi lastetuks jääma, siis lapsendan ma kas või mõne väikse Aafrika või Hiina tüdruku. Nagu Irina ja Jorma hiljuti tegid!”
Julia vastuse peale vaid pead raputades vastas Hille:
„Sa ei saa ise ka aru, mida sa praegu räägid. Kui sa teaksid, mida kõike nad väikse Sally Aurora saamiseks tegema ja psüühiliselt üle elama pidid. Rääkimata sellest, et lapse ootamisele kulus aastaid. Ja väga palju raha.”
Kui tütar seepeale midagi ei vastanud, jätkas Hille veel:
„Pealegi – Soomes ollakse juba ammugi harjunud välimuselt teistmoodi inimestega. Seal on näiteks nii tumedanahalised, hijab’i kandvad islamiusulised naised kui ka aasiapäraste näojoontega inimesed tänavapildis täiesti tavaline nähtus. Aga Eestis? Kas sa kujutad endale üldsegi ette, mida võõrapäraste rassitunnustega laps siin iga päev tundma ja taluma peaks? Ükskõik kui palju siinsed poliitikud meile kogu aeg Põhjamaid eeskujuks toovad – Eesti pole Soome! Ja ilmselt veel väga pikka aega ei jõua me neile järele. Vähemalt selles osas, mis sallivusse ja rassismi puutub. Ise sa nägid suvel ka, kuidas mõned inimesed lausa Tartu kesklinnas päris avalikult Sallyle järele vaatasid. Näpuga näitamisest ja pahatahtlikest kommentaaridest rääkimata. Ehk nagu see ühe partei valimiseelne loosung siin kõlaski: „Kui on must, näita ust!”. Piisab, kui sulle ükski sääraselt mõtlev inimene tänaval vastu juhtub ning häälekalt oma arvamust avaldama hakkab. Mis tähtsust on siis sellel, et sada ülejäänut ümberringi teisiti arvab. Ehk arvab. Irina oli tagasi koju sõites täiesti tõsiselt arvamusel, et ilma mingi pakilise vajaduseta ta koos oma lapsega lähiajal enam Eestisse ema juurde ei tule.”
Hille rääkimise ajal oli Julia uuesti nutma hakanud. Seekord oli aga tegemist ahastava ning lausa südamest läbi tungiva halamisega.
„Ema, aita mind,” kuulis Hille tütart endale nuuksete vahelt ütlemas. „Palun saa aru ja usu, et ma ei taha seda last… ma ei taha seda last… ma ei taha seda last…” Viimaseid sõnu ikka uuesti ning uuesti korrates toetas Julia nüüd oma ilmselt lõputust nutust raskeks muutunud pea kätele ning hakkas peale nuuksumise ennast veel ka toolil abitult edasi-tagasi kõigutama.
Millegipärast just see tütre kummaline kõikumine pani teisel pool lauda istuja tegutsema. Hille tõusis rohkem sõnagi lausumata oma kohalt püsti ning läks ja võttis Julial õlgade ümbert kinni. Oma lõua all tütre pehmeid juukseid tundes hakkasid äkki ka mööda naise põski suured ja soolased pisarad alla veerema. Kui mitu korda oli ta aastaid üksinda last kasvatades endale lubanud, et oma tütrele ei lase ta mitte kellelgi ega mitte kunagi niimoodi haiget teha. Kõige vähem veel mõnel mehel.
Nagu läbi aegade hämaruse nägi Hille äkki ennast noore tüdrukuna sealsamas nende küla tehisjärve ääres suurel ja suviselt soojal kivil istumas, tilluke inimhakatis põlvedel magamas. Just seal oli ta pärast hällilaulu laulmist rahulikult uinunud lapsele esimest
