lõpuks talle just äsja ise ridade vahelt mõista andnud, nagu ootaks ta järgmiselt õhtult hoopis rohkem. Teise rahulik ning kuidagi turvaliselt mõjuv nohisemine uinutas varsti ka tüdruku enda sügavasse unne.
Võrreldes eelmiste, vihmast hallide hommikutega oli kolmapäev kohe algusest peale kuidagi hoopis teistsugune. Küll veel ööst pooleldi tume, oli taevas ikkagi juba varasel koidikul peaaegu pilvitu olnud ning vägagi tõenäoliselt võis päeva edenedes varsti ka päikest välja oodata. Nüüd sai vist küll juba päris kindlalt öelda, et pikisilmi igatsetud ja salamisi loodetud vananaistesuvi ei jää ilmselt ka sel aastal tulemata.
Hommikul olid kõik kolm – Alari, Julia ja Lea – üheskoos köögis kiiruga tassitäie kuuma kohvi alla neelanud, et siis kohe seejärel esimesse loengusse tormata. Noormehe head-päeva-musi veel huultel, hakkas Julia Lea kõrval reipa sammuga kesklinna poole kõndima. Õhtune suur hirm polnud tüdrukust küll veel päriselt kusagile kadunud, aga millegipärast tundus Juliale korraga, et elu on vaatamata kõigele siiski ilus. Olgu mis on ja tulgu mis tuleb – küll nad Alariga kahekesi kõigega hakkama saavad. Naeratades sulges Julia hetkeks silmad ning pööras oma näo taevast paistma hakanud esimeste arglike, kuid siiski nii kirkalt helekuldsete päiksekiirte suunas. Sügis…
Pärast esimest loengut sättisid mõlemad tüdrukud nagu käsu peale kõigepealt oma sammud taas lähima apteegi suunas. Aga kui nad olid ukse kohal tiliseva kellukese helina saatel rohupoodi sisenenud, sammus Julia kohe otsusekindlalt lähima käsimüügileti ette ning jäi pealtnäha täiesti rahulikult oma järjekorda ootama.
Rasedustest lõpuks käekotis, astusid mõlemad tüdrukud veidikese aja pärast taas allalangenud sügislehtedest kirjule tänavale. Hetkeks kõnniteel seisatanud, vaatasid nad seejärel nagu kokkulepitult teineteisele otsa.
„Lähme enne järgmist loengut sööma,” pani Lea ette. Julia ainult noogutas vastuseks. Hommikul polnud ju kumbki neist peale väikse tassi kohvi midagi muud süüa-juua jõudnud.
Tüdrukud leidsid endile äsja vabanenud aknaaluse laua ühest väiksest Rüütli tänava kohvikust. Salatid ja võileivad lauda valmis toonud, ütles Julia sõbrannale, et läheb veel korraks WC-sse käsi pesema. Lea oli oma hommikusöögi juba peaaegu äragi süüa jõudnud, kui lõpuks ka Julia tagasi lauda ilmus, endal kuidagi kummaliselt äraseletatud nägu peas.
„Kuhu sa ometi nii kauaks jäid?” imestas sõbranna. „Sul on kohv juba päris ära jahtuda jõudnud.”
„Ma tegin selle testi uuesti ära!” teatas Julia teisele täiesti ootamatult.
„Siin, kohvikus?!” jäi Lea sõbrannale uskumatu näoga otsa vaatama.
„Mhmh,” mõmises Julia vastuseks ning asus seejärel rutuga lauda istudes kohe isukalt kandikul ootava toidu kallale.
„Ja…?” jäi Lea söömist jätkamata üksisilmi sõbrannat vaatama. „Mis tulemuse sa siis seekord sealt välja lugesid?”
„Ma pole veel vaadanud,” vastas Julia, ise samal ajal endale juba uut lusikatäit salatit suhu pannes. Korraga tundis tüdruk, et tal on imelikul kombel lausa hundiisu tekkinud. Suu kiiruga tühjaks söönud, jätkas ta: „Ma panin testi peaaegu kohe pärast selle ärategemist endale kotti tagasi. Sööme lõpuni ja siis koos vaatame, eks? Nagunii peab tulemuse saamiseks need viis minutit ära ootama.”
Natukese aja pärast lisas Julia siiski veel: „Aga niipalju kui mina esialgu seal vetsus nägin, ilmus testplaadile taas ainult see üks roosa kriips teise kontrollaknasse. Ja ei midagi rohkemat. Täpselt nagu eelmiselgi korral.”
„Aga ega sa ju päris viit minutit täis ei jõudnud oodata?” usutles Lea.
Vastuseks nägi tüdruk, kuidas Julia kahe suutäie vahel ainult pead raputas. Natukese aja pärast kuulis ta viimast endale siiski vastamas:
„Kui sinna seekord ka see teine kriips ilmuma oleks hakanud, oleksin ma seda selle aja peale ikkagi juba nägema pidanud. Kas või õhkõrnalt. Aga usu mind, mitte kui midagi sinna ei ilmunud!”
Edasi söödi vaikides. Kui mõlemad tüdrukud olid tassidest viimase tilga kohvi ära rüübanud, võttis Julia oma käekotist väikse papist karbikese uuesti välja ja lasi selle lahtisest otsast testplaadil sinnasamasse nende ette kohvikulauale libiseda. Ning samas tardusid mõlemad tüdrukud paigale, nagu oleksid puuga pähe saanud, jõllitades ainiti kaht selget roosat triipu mõlemas ümmarguses aknakeses. Juliale tundus, et selleks hetkeks, kui ta jälle hingama suutis hakata, oli terve igavik mööda jõudnud lennata.
Esimesena sai kõnevõime tagasi Lea. „Uskumatu, sa ju oledki rase!”
Nüüd tõstis ka Julia silmad laualt ning jäi sõbrannale mitte midagi mõistva näoga otsa vaatama. „Kuidas see võimalik saab olla?” kogeles ta hirmunud häälega. Ja nagu suudaksid siin sõnad või vastuvaidlemine üleüldse midagi veel muuta, jätkas Julia, endal nutuvõru suu ümber värelemas: „Ma ei näinud ennist WC-s mitte mingisugust teist joont! See peab eksitus olema! See test ei näita õigesti!”
Kohe seejärel meenusid aga Juliale just eelmisel päeval foorumist loetud laused: testidega on nii, et negatiivne tulemus ei pruugi õige olla, aga positiivne on alati õige. Ehk kui kaht triipu ei tule, võid sellegipoolest rase olla… Kõnevõime hetkeks kaotanud, jäi tüdruk üksisilmi kohvikuaknast välja tänavale vaatama, nagu oleks praegu elu kõige tähtsam asi näha, kuidas paksud ja hallikirjud linnatuvid kõnniteel edasi-tagasi patseerivad ning möödakõndivate inimeste jalgu trotsides midagi söömiskõlbulikku noka vahele saada loodavad.
Natuke aega ei osanud ka Lea enam ei musta ega valget lausuda. Justkui lohutada püüdes katkestas ta siiski lõpuks juba niigi pikale veninud vaikuse ning ütles: „Ja mis siis sellest, et sa juba praegu rasedaks jäid. Mõtle ise – see on kõike arvesse võttes lapse saamiseks lõppkokkuvõttes parim aeg!”
„Ah, mis sa ajad,” suutis Julia, ise ikka veel äsjase šoki tõttu õhku ahmides, sõbrannale viimaks peaaegu hääletult vastata. „Mismoodi parim?”
„Noh, vaata,” hakkas Lea teisele õhinal selgitama. „Kui nüüd septembri algusest üheksa kuud edasi lugeda, siis peaks laps pärast mai keskpaika sündima. Selleks ajaks oled sa kohe kindla peale saanud kõik kolmanda kursuse kohustuslikud ained ära teha ning pärast suvepuhkust on titt juba nii suur küll, et tema kõrvalt magistrantuuris edasi õppida. Nagu meil lastega tudengeid vähe oleks. Ja pealegi on sul vajadusel ka ema kohe siinsamas käe-jala juures iga kell abiks võtta. Tema aitaks sind järgmisel sügisel lapsehoidmise osas kohe kindlasti. Ning siis on ju sellel tulevasel pisikesel ilmakodanikul veel ka isa olemas! Ja vanaisad!” hakkas sõbranna juba lausa naerma.
Lea peaaegu rõõmsale sädistamisele vaatamata istus Julia ikka veel, olles nagu puuga pähe saanud. „Mida ma Alarile ütlen?” oli ainus, mille ta teise vait jäädes lõpuks suust välja pigistada suutis.
„Nii ütledki! Et kullake, sinust saab järgmisel aastal issi!” vastas Lea kiiresti.
Veel natuke aega kohvikus edasi istunud, hakkasid tüdrukud ennast lõpuks siiski äraminekule sättima. Kitsukesest klaasuksest tänavale värske õhu kätte astunud, ütles Julia äkki ahastades: „Oh issand küll! Ma ei jaksaks täna enam mingitesse loengutesse minna!” Äsjase üleelamise jäljed veel selgelt näos näha, vaatas tüdruk nagu abi otsides Leale otsa.
„Mis loengutesse?” imestas sõbranna sealsamas. „Unusta ära need loengud! Nüüd me läheme sinuga kõigepealt poodi ja siis tagasi koju.”
„Kuhu poodi?” imestas Julia,
