ise vaheldumisi nii kõnetatule kui ka kõnetajale endale otsa vaadates. „Te siis tunnete omavahel?”
Samal ajal kui püstiseisja innukalt noogutades jätkuvalt ainult Alari otsa vaatas, endal naerukurrud suu ümber mänglemas, vastas Julia lühidalt:
„Saage tuttavaks, minu ema vennatütar Piret, Tallinnast.”
Ning viimase poole pöördudes jätkas nüüd juba oma kaaslaste poole osutades: „Saa tuttavaks – Alari, ja Lea – minu kursaõde.”
Alari väga-meeldiv-tutvuda pominale mingit suuremat tähelepanu pööramata suunas ikka veel samal kohal edasi seisev tütarlaps oma nüüd äkki tõsiseks muutunud näo hoopis Julia poole ning ütles huuli prunditades ning teeseldult solvunud häälega:
„Mis Tallinnast! Mina elan ja õpin nüüd ju ka nagu sinagi Tartus! Ja elan siinsamas lähedal kesklinnas, kohe Vanemuise tänaval.” Ning oma peakest demonstratiivselt kahele poole kallutades jäi Piret Juliale etteheitvalt otsa vaatama. „Nagu mingis odavas, aga hästi kätte õpitud teatrietenduses,” käis viimasel millegipärast äkiline mõte peast läbi. „Pealtnäha selline barbilik välimus, süütu lambukese nägu ees, silmad pikkade võltsripsmete all suureks pähe aetud. Nagu poleks maailmas mitte midagi muud peale lillede ja liblikate olemaski. Ilmselt teab Piret vägagi täpselt, kuidas ning mil moel kõige paremini muljet avaldada. Ning oma kaunist näolappi Alarile demonstreerida. Ja milles loomulikust ilust puudus peaks tulemagi, selle katab ja korvab mitmekordselt kallis ning ilmselgelt luksuslik riietus. Ilmselt pole papakesel oma tütre hellitamise vastu kõige vähematki. Hoopis vastupidi. Võib ainult ette kujutada, mida selline õrnlillaka varjundiga lõheroosa kostüüm ja samas toonis kingad Jürile maksma võisid minna. Ning kalli firma pisike käekott sinna juurde. Pidi mulle ära mainima ja nina peale hõõruma sedagi, et issi on oma kallile tütrekesele lausa kesklinnakorteri suutnud välja otsida.” Selles, et kogu Pireti-poolne näitemäng just ja nimelt Alarile etendatud oli, polnud Julial kohe algusest peale mingisugust kahtlust tekkinud.
Ent ilmselt oli Alarile endale täiesti märkamatuks jäänud nii Julia rõhutatud tõsidus kõnealuses olukorras kui ka Pireti nägemisega kaasnev napisõnalisus. Või siis lihtsalt ei tahtnud noormees ennast sellest kõigest häirida lasta. Miks ta siis muidu tüdruku naljatamisi etteheitva pearaputuse ajal oma kohalt kiiruga püsti tõusis ning ühe kõrvallaua vabadest toolidest enda ja Lea vahele tõstis. Nagu oleks noormehel äkki tõemeeli hakanud hirm, et imekaunis tütarlaps otsustab muidu tagasi oma seltskonna juurde minna.
„Aga tule siis ometi lähemale ja istu hetkeks ka meie juurde!” Ning kui Piret pakutud tooli silmanähtavalt hea meelega vastu võttis ja ennast kohe kiiresti Alari kõrvale istuma sättis, jätkas viimane juba Julia poole vaadates: „Ma ei teadnudki, et sul Tallinnas sugulasi on. Sa pole mulle mitte kunagi varem rääkinud, et lausa su oma lihane onu pealinnas elab.”
„Ja lisaks nii kaunis onutütar,” käis Julial välkkiirelt järjekordne vastik mõte peast läbi. Hetkeks tundis ta nii oma käitumise ning sääraste sapiste mõtete kui ka sugulasele öeldud külmade sõnade pärast lausa piinlikkust, kuid selline avalikult etteheitev noot Alari hääles riivas teda ennast hoopis valusamini, kui ta seda pealtnäha välja paista lasi. Ning seda kõike veel Pireti juuresolekul. Viimane oleks pidanud küll päris rumal inimene olema, kui ta Julia puisest olekust ja Alari hääletoonist midagi välja poleks osanud lugeda. Oli selle kõigega kuidas oli, Piret näis olukorraga igati rahul olevat ning nautis talle noormehe poolt osaks langenud tähelepanu ilmselgelt täie rinnaga.
Otsekui oma varasemaid sõnu ja jahedat suhtumist naljaks pöörata proovides ütles Julia: „Noh, pole lihtsalt jutuks tulnud. Ma ei osanud arvatagi, et minu ema vend ja tema pere sulle nii suurt huvi võiksid pakkuda.”
Vastuse nagu muuseas ja möödaminnes ära kuulanud, hakkas Alari seejärel enam kellelegi teisele oma läheduses tähelepanu pööramata ainuüksi Piretiga vestlema.
„Kõik on ju pealtnäha korras ja hästi,” mõtles Julia neid kaht samal ajal silmanurgast jälgides. „Mis siis sellest, kui Alari mõne minu ootamatult välja ilmunud sugulasega lähemalt tuttavaks tahab saada.” Aga normaalne oli kogu see olukord just ja ainult pealtnäha. Koos Pireti tulekuga oli nende lauda siginenud ka seletamatult kummaline pinge ning ärevus. Vähemalt tundis Julia nii. Esimest korda Alariga tutvumisest alates tajus tüdruk mingit ennekogematut alaväärsustunnet. Oli see siis tingitud noormehe äsjasest sapise kõlaga hääletoonist või veel millestki hoopis muust? Oskamata ja suutmata seda endale mingil mõistlikul viisil seletada, vaatas Julia nüüd nagu abi otsides Lea poole. Vähemalt too näis toimuvast täiesti üheselt ning sarnaselt tema endaga aru saavat. Miks siis muidu lookles ümber sõbranna suu tuttavlik põlgust väljendav võru, kui ta neid kaht enda vastas laua ääres istumas ja vestlemas jälgis. Ent Lea ju teadis erinevalt Alarist, millise onu ning onutütrega siin tegelikult tegemist oli. Võib-olla oligi just see olnud Julia suur viga, et ta polnud noormehele varem ei Jürist ega ta naisest ning lastest midagi rääkinud. Kuid nüüd ja siin oli selle kõige üle juba liiga hilja arutlema hakata.
Vahepeal oli Alari jõudnud juba välja uurida, kus Pireti vanemad Tallinnas ka elavad ning millega tegelevad. „Ema jääb ilmselt ikka edasi Eestisse, aga isa alustab uuest aastast tööd uroloogina hoopis Soomes,” kudrutas Piret, ise silmanurgast vilksamisi Julia poole vaadates. Et kas viimane ikka kuulis, mida ta just äsja Alarile öelnud oli. Ärgu täditütar arvaku ühti, et ainult tema ema põhjanaabrite juures kunagi tööle sai. Pealegi pole Jüri mingi tavaline meditsiinitöötaja, vaid teatud ja tuntud arst! „Sa ei kujuta ettegi, millised palgad seal võrreldes meie omadega on! Isa kirjutas just enne minu Tartusse äratulekut oma uuele töölepingule alla.” Vastuseks kuulsid lauasistujad noormeest oma vestluskaaslaselt pooleldi nagu naljatamisi, ent Julia meelest siiski kuidagi vastikult lipitseva häälega küsimas: „Ja sina jätkad muidugi oma esivanemate jälgedes ning tulid ka Taaralinna arstiteadust õppima?”
„Ei,” kirtsutas Piret koketselt oma väikest, veidi ülespoole hoidva otsaga nöbinina. „Mina õpin geenitehnoloogiat! Tuleviku ala!”
„Geenitehnoloogiat?!” lausa hüppas Alari oma toolilt pooleldi õhku. „Aga siis õpime ju samas teaduskonnas!” Pireti üllatusest kerkinud kulme nähes noormees jätkas: „Mina õpin kolmandat aastat keemiat!”
„Keemiat!?” kordas tüdruk nagu papagoi. „Siis peavad sul ju küll lausa fenomenaalsed ajud olema!” Ja korraks hinge tagasi tõmmanud, jätkas: „Meil algas ka juba eelmisel nädalal keemia aluste kursus. Mitte midagi ei saanud ma sellest aru, olgugi et ma kevadel Tallinna inglise kolledži kuldmedaliga lõpetasin. Lektoriks oli ka mingi pisike hall vanamehenäss, muudkui pobises midagi segast endale habemesse ning kirjutas samal ajal vanaaegse kriidiga kriuksutades kummalisi varesejalgu sellisele rohelisele, vist lausa kiviajast pärit tahvlile. Mul tahtsid selle krigina peale hambad suust välja kukkuda. Me panime talle kursusekaaslastega nalja pärast Ürgmees nimeks.”
„Ah, mis Ürgmees,” hakkas nüüd Alari suure häälega naerma. „See on ju Karlakonts! Kui sind huvitama peaks, siis ma räägin sulle, kust ja miks ta endale sellise hüüdnime sai.” Ja naermisest sealsamas natuke hinge tagasi tõmmanud, jätkas noormees kelmikalt Piretile silma pilgutades: „Sellest on muidugi tuline kahju, kui sinu ilusad hambad keemiat õppides kannatada peaksid saama. Aga mis eksamitesse puutub, siis – sinusugusel tüdrukul ei peaks Karlaga küll erilisi raskusi tekkima.”
„Kuidas nii, minusugusel?” küsis tüdruk uudishimulikult lapseliku häälega vastu.
„Noh, ära saa minust nüüd valesti aru, aga…” hetkeks Alari vakatas, „…aga see on teada tõsiasi, et tüdrukuid hindab see mees mitte nende akadeemiliste teadmiste ja praktiliste oskuste, vaid hoopis dekoltee suuruse ning seeliku pikkuse järgi. Minu kursusel pole veel ükski neid teatud, riietumisse puutuvaid juhiseid järginud naisterahvas
