ajanud.” Viimane lause oli öeldud juba muigega suunurgas ning sõbrannale nii iseloomuliku huumoriga. Tahtmatult levis ka Julia näole midagi naeratusetaolist. Äkki tundus talle endalegi, et midagi tobedamat kui Alari kohting Piretiga oleks raske välja mõelda. Veel korraks vilksatas ta silmade ees noormees, roosakas paberileht näppude vahel, jaamahoone uste taha kadumas, kuid siis hämardus seegi kujutluspilt ning haihtus olematusse. „Ilmselt oli Leal tuline õigus ning ainuke asi, mis mind tegelikult vaevab, on hoopiski midagi muud,” mõtles Julia. Sõbranna kõrval maja välistrepilt alla tänavale astudes küsis ta juba naljatamisi:
„Kas sa psühholoogiks ei oleks tahtnud õppima hakata?”
Selline küsimus, kas või naljaga pooleks esitatud nagu praegu, oleks mõnel teisel juhul võinud kahe inimese vahele riiugi tekitada. Aga niisama hästi kui Lea tundis Juliat, tundis viimane ka oma sõbrannat. Mõlemad tüdrukud vaatasid nagu käsu peale ühekorraga teineteisele otsa ning pahvatasid juba järgmisel hetkel suure häälega naerma. Julial oleks nagu mingi suur ja raske koorem äkki õlgadelt ära võetud.
Ent kuigi kaua tüdruk seda head ning kerget tunnet nautida ei saanud, sest juba avaski Lea esimese neile kesklinnas teele ette jäänud apteegi ukse. Juliale lõi kohe ninna see rohupoele nii iseloomulikult ärevaks tegev puhtuse ja ravimite lõhn. Ning koos selle sissehingamisega kadus kohemaid peaaegu olematusse ka hetk tagasi teda vallanud heaolutunne. Enda ümber korraks kiiresti ringi vaadanud, sosistas tüdruk vargsi sõbrannale:
„Mine osta sina see test ise ära, eks? Ma ootan sind siinsamas, uksel.”
Lea kuulis, kuidas Julia hääl isegi sosinal rääkides paaril korral kummaliselt värahtanud oli. Ilmselt polnud tema ennistine oletus sõbranna pingul närvidest üldsegi vale olnud. Nagu oleks tooteid müüval farmatseudil olnud mingisugustki isiklikku huvi selle vastu, kes ostab, mida, kellele ning miks. Aga siin ja praegu selle üle Juliaga vaidlema hakata polnud mingisugust sügavamat mõtet. Peaga sõbrannale korraks noogutanud, astus Lea käsimüügileti suunas ning jäi oma järjekorda ootama. Olgugi et sõbranna ees seisis sabas veel ainult paar vanemat inimest, tundus Juliale oodates ometigi, et selleks ajaks, kui teine oma ostu tehtud sai ning lõpuks tema juurde tagasi tuli, oli juba terve igavik möödunud.
„Läki nüüd,” kuulis ukse juures oodanu lõpuks ometi tuttavat häält talle kõrva ütlemas.
„Kuhu me läheme?” küsis Julia, kui nad taas juba kõnniteel seisid.
„Koju muidugi! Kuhu siis veel?” teatas Lea otsustavalt ning võttis kõndima hakates ka Julial küünarnuki alt kinni. „Teeme juba ükskord ometi selle rasedustesti ära ja siis sa näed lõpuks ka ise, et sul sääraseks rumalaks muretsemiseks mingit mõjuvat põhjust pole olnud.”
Lea juurde jõudnud, võttis Julia oma toas apteegist ostetud karbikese kotist välja ning avas selle ettevaatlikult ühest servast. Olgugi et juba ülikooli kolmandal kursusel – esimest korda elus hoidis tüdruk oma käes rasedustesti. Karbi lahtisest otsast sisse vaadates ning selle sisu välja õngitseda proovides sattus talle kõigepealt sõrmede vahele pisikeseks kokku volditud paberileht. Selle lahti teinud, lasi Julia silmadel kiiresti diagonaalis üle väikses kirjas kirjutatud tiheda teksti libiseda: „Rasedustest … Üks tundlikumaid ja kiiremini tulemusi andvaid … suudab raseduse tuvastada juba väga varases staadiumis … paikapidavus on 99 % … hoida toatemperatuuril … kasutada võib igasuguseid uriiniproove, kuid soovitav on … aknasse ilmub viie minuti pärast kaks roosat joont – rase … üks roosa joon – ei ole rase.”
Jõudnud kohta, kus kirjeldati testimisprotseduuri ennast, ohkas Julia enne lugemise jätkamist korraks paar korda sügavalt sisse ja välja. Olgugi et testi tegemisel lõppkokkuvõttes mingit erilist kunsti vaja ei läinudki, võttis tüdruk juhendi igaks juhuks ikkagi tualettruumi kaasa. Lõpuks, täpselt viis tilka uriini ettenähtud süvendisse tilgutanud, jättis Julia testi sinnasamasse WC tualettlauale ning tuli ise tuppa Lea juurde diivanile istuma.
„Noh?” küsis viimane sõbrannalt, ise tahtmatult oma häälde tekkinud ärevust maha suruda püüdes. „Mis vastuse sa said?”
„Ei saanud ma veel midagi,” vastas Julia. „Peab vähemalt viis minutit ootama, enne kui testi tulemused selguvad.”
Mõlemad tüdrukud jäid nagu käsu peale sõnatult kella aeglaselt liikuvat sekundiseierit vaatama. Veel mitte iialgi varem polnud viis minutit Julia meelest nii kaua kestnud. Osuti laiska tiksutamist jälgides tuli talle tahtmatult meelde lugu sellest, kuidas füüsikust Albert Einstein ühele lihtsale töömehele oma relatiivsusteooriat seletada püüdis. Küsimuse peale, kuidas mõista seda, et seesama aeg on kord lühike, kord pikk, vastas teadlane: „See on ju imelihtne! Näiteks kui istuda armununa kauni tütarlapse seltsis paar tundi pargipingil, tundub hiljem, nagu oleks see kõik kestnud vaid üheainsama lühikese viivu. Aga kui istuda vett täis suuga palaval pliidil ja oodata, et vesi suus keema läheks, tunduks lühikenegi hetk terve igavikuna. See ongi relatiivsusteooria.”
Seesuguste mõtetega omaette olles polnud tüdruk enam kellale erilist tähelepanu pööranudki. Miks siis muidu Julia lausa võpatas, kui Lea terav küünarnukk talle ootamatult vastu ribikonte müksas.
„Viis minutit on nüüd täis saanud,” kuulis ta sõbranna häält endale ütlemas.
Aga selle asemel, et diivanilt püsti tõusta ja WC-sse minna, jäi Julia liikumatult oma kohale edasi istuma. Isegi hingamise oli tüdruk hetkeks unustanud. Mitte kuidagi ei saanud ta lahti tundest, et kohe-kohe otsustatakse kogu tema edasine saatus.
„Mine vaata sina,” palus ta lõpuks hoopis sõbrannat, endal silmad ikka veel kinni sellesama seinakella numbrilauas.
„Mina?” küsis Lea kõhklevalt. ”Kas sa oled selles ikka päris kindel?”
Julia ainult noogutas vastuseks. Kui Lea tema kõrvalt lõpuks aeglaselt üles tõusis ja tualettruumi poole minema hakkas, pani Julia äkki automaatselt oma käed süles risti kokku. Usklik polnud tüdruk kunagi olnud, kuid nüüd hakkas ta mõttes nagu mingit mantrat ikka uuesti kordama ja kordama: „Armas Jumal, tee nii, et seal oleks ainult üks roosa triip! Armas Jumal, tee nii, et ma rase ei oleks! Ma väga palun Sind! Armas Jumal!..”
Lõpuks ometi ilmus Lea uuesti toauksele, endal rasedustest näppude vahel. Veel enne, kui Julia midagi küsida jõudis, teatas teine enesekindlust täis häälega: „Noh, mis ma sulle kogu aeg rääkisin! Mitte mingit rasedust siin pole. Täiesti selgelt on näha ainult üks roosa joon kontrollaknas.”
Juliale tundus, et Lea sõnad oleksid talle nagu mingi äkilise elektrilöögi andnud. Tüdruk tundis, kuidas läbi kogu ta pingul keha justkui keeristorm oleks tuhisenud. Ning koos sellega kadus sealsamas ka igasugune hirm ning ärevus, et juba järgmisel hetkel teha ruumi täielikule vabanemisele ja kergendustundele.
Alles nüüd tõusis Julia ka ise diivanilt püsti ning Lea poole kiirustades tüdruk lausa nõudis käigult: „Näita!”
Kõik oligi täpselt nii, nagu sõbratar talle hetk varem öelnud oli. Testplaadil paistis selgesti ainult üks roosa triip. Rasedust näitama pidavas aknakeses polnud mitte midagi. Isegi aimatavat roosat joont mitte! Julia õnnest särama löönud nägu nähes turtsatas Lea:
„Ja sina siin muudkui pabistad ilmaasjata. Isegi Alarist mõtled juba teab mis lolluseid välja!”
„Ise sa ju ka nägid eile, millist mõju Piret talle avaldas,” püüdis Julia ennast sõbratari ees veel kord õigustada. „Ja selle roosa paberilehe võttis Alari täiesti kindlalt oma püksitaskust sealsamas raudteejaamas välja!” Aga vaatamata äsjastele sõnadele tundis tüdruk ometigi, kuidas kõik tema sisimas laulis ja hõiskas. Elagu elu ja vabadus!
