automaatselt pilgu perroonile. Olgugi et selle viimase ja tema vaguni vaheline vahemaa enam teab kui lühike ei olnudki, nägi tüdruk rongi peatumise tõttu täiesti selgesti, kuidas Alari pika sammuga ning enam kordagi tagasi vaatamata juba jaamahoone poole kõndima oli hakanud. Korraga aeglustas aga noormees natuke sammu, et siis midagi oma pükste tagataskust välja õngitseda. Ning just enne seda, kui rong uuesti nõksatades edasi liikuma hakkas ning Alari jaamahoone puidust uste taha kaduda oli jõudnud, nägi Julia noormehe käes midagi vilksatamas. Roosat paberilehte!? Täiesti ilmselgelt ja värvis mitte mingit kahtlust jäämata oli noormehe käes olnud midagi roosat!
Julia tundis, kuidas ta silme ees kõik äkki mustaks läks. Mitte millestki hoolimata oleks tüdruk tahtnud sealsamas rongist välja hüpata ning Alarile järele tormata. Aga ometigi istus ta edasi oma aknaalusel kohal, täiesti liikumatult ning möödavilksatavat ümbrust üldsegi mitte märkamata, peas järelejätmatult vasardamas üks ja ainuke mõte – „Piret!” Alari oli hetk tagasi võtnud oma pükste tagataskust välja onutütre antud telefoninumbri ning helistab just praegu Piretile!
Õhtul vanaema juures juba voodisse pugenud, ei saanud Julia vaatamata väsimusele ometi und. Olenemata sellest, mida tüdruk täna Marega koos teinud või rääkinud oligi, ikka vasardas tal kusagil taustal kartus, et Alari veetis sellesama õhtupooliku hoopis Piretiga. Ja võib-olla mitte ainult õhtupooliku! Miks nad ei võiks ka just praegusel hetkel koos olla, näiteks noormehe ühikatoas või Pireti juures Vanemuise tänaval? Äkki kangastus Juliale täiesti tõetruu pilt Piretist ja Alarist – kuidas need kaks hämaras valguses teineteise embuses seisavad ning andunult suudlevad, Alari suured käed talle nii iseloomulikult samal ajal onutütre habrast selga mööda aeglaselt üles ja alla libisemas. Kuni needsamad tugevad mehekäed äkki tüdruku tihedalt endale vastu rinda suruvad ja…
Julia kuulis, kuidas tal suust midagi vaikse oige taolist välja pääses. Miks? Miks oli Alari kohe tema enda ärasõidu järel Piretile helistanud? Kas tõesti ainult selleks, et omi vanu keemiakonspekte tüdrukule anda? Selles, et noormehele Julia onutütar kohe esimesest silmapilgust meeldima oli hakanud, vägagi meeldima, ei olnud kohvikus kellelgi vähimatki kahtlust jäänud. Ei temale endale ega ka Leale. Kuid et Alari juba samal õhtul ja lausa esimese võimaluse tulles Piretiga ühendust võtab, ei mahtunud Juliale mitte kuidagi pähe. Miks pidi küll rong sedasi pidurdama ja ootamatult seisma jääma ning mispärast ei oleks Alari võinud Pireti antud roosat paberilehte alles jaamahoones enda püksitaskust välja võtta? Siis poleks Julia midagi näinud ega kahtlustama hakanud. Aga nüüd?
Korraga läksid tüdruku mõtted minevikku ning oma emale. Siinsamas Elva majas oli nii umbes paarikümne aasta eest ka tema enda elu alguse saanud. Mitte kunagi varem polnud Julia mõelnud sellele, mida Hille ise tookordsete sündmuste ajal ning järel tunda võis. Kui mees esimest ja ainsamat korda tüdrukuga voodis olemise järel ta siis ükskõikselt maha jättis. Pealegi veel alaealise ning rasedana. Milliseid mõtteid võis küll ema tol ammusel ajal mõelda või mida tunda?
Hille ise polnud sellest ajast oma tütrele mitte kunagi ei midagi head ega ka paha rääkinud. Ometigi mäletas Julia veel praegugi, kuidas ta väikse plikatirtsuna und saamata oli mõnikord keset südaööd salaja ema voodi juurde hiilinud, et siis tema suure ja sooja teki alla pugeda. Ent selle asemel, et oma tahtmine teoks teha, oli ta hoopis sinnasamasse ema magamisaseme kõrvale, jalad jahedal laudpõrandal külmetamas, liikumatult seisma jäänud. Sellepärast, et ema ei olnudki maganud, vaid hoopis nuttis. Lootusetult, ahastavalt nuttis! Nendest öösel kuuldud, patja summutatud kaeblikest nuuksetest polnud Julia mitte kunagi ega mitte kellelegi rääkinud. Kuid ometigi olid need tookord ammusel ajal salaja pealt kuuldud helid teda kogu ta senise elu saatnud. Ja olgugi et nüüd, kui isa mõne aasta eest nende juurde ootamatult tagasi oli tulnud, polnud tüdruk kunagisi mälestusi kuidagi oma mälust kustutada suutnud.
Alles siin ja praegu, olles esimest korda omaenda eluga seotud küsimuste ees, mõistis Julia, millist suurt ja sügavat armastust pidi küll ema Ervini vastu tegelikult oma südames tundma. Et kõikide nende pikkade aastate möödudes ning veel nii valusasti haiget saamise järel suuta ja julgeda sellelesamale mehele usaldada nii oma Soomest kaasa toodud laps kui ka – mis seal salata – oma armastus ning kogu edaspidine elu.
Julia tõstis korraks pead ning pööras niiskeks muutunud padjale teise poole. „Piret! Ja Alari! Ning mina ise kõige selle keskel.” Ilmselt olidki need tema viimased mõtted, enne kui lohutust toov uni tüdruku lõpuks ometi enda hõlma võttis.
Homme…
Järgmisel hommikul tagasi Tartus olles polnud Julial enam aega muule mõtlemiseks. Esimene loeng algas kohe kella kaheksast ning jätkus lõunani. Õnneks oli tüdruk vaatamata hilisele magamajäämisele ärganud hommikul sedavõrd aegsasti, et oli jõudnud enne rongile jooksmist vanaema juures veel kohvigi juua. Kui lektor lõpuks rääkimise lõpetas ning noortejõuk rahvast puupüsti täis olnud loengusaalist välja valguma hakkas, vaatas Lea enda kõrval vaikides kõndivale sõbrannale teraselt otsa ning küsis ilma keerutamata:
„Räägi nüüd ometi, mis juhtunud on. Sa oled terve hommikupooliku näost täiesti ära olnud. Kas vanaema Marega on midagi pahasti?”
Vastuseks sõbranna küsimusele suutis Julia vaid korraks pead raputada, enne kui pisarad lausa purskusid ta silmadest. Ootamatust reaktsioonist hämmastunud, ei osanud Lea teha muud, kui talutas Julia koridori kaugemasse nurka, eemale teiste uudishimulike pilkude ulatusest. Ise kogu aeg kõvasti sõbranna õlgade ümbert kinni hoides lasi Lea Julial end korralikult välja nutta. Mõne aja pärast rahunes viimane siiski sedavõrd, et suutis käekotist taskurätiku välja otsida ning hakkas oma põskedele veerenud pisaraid kuivatama. Veel korraks sügavalt hinge tõmmanud, ütles ta Leale:
„Alari oli eile õhtul ilmselt koos Piretiga.” Ja uuesti hakkas Julia lohutamatult nutma, nagu oleks tüdruku sügaval sisimas pesitsenud kartuse sõnadesseseadmine tema jaoks kõik lõplikult ning halastamatult paika pannud. Kui Julia taas kord veidi rahunenud oli, küsis Lea:
„Kust sa seda võtad?”
Nüüd rääkis Julia sõbrannale, mida ta eelmisel õhtul veel viimasel hetkel enne Alari silmist kaotamist rongiaknast näinud oli. Lea kuulas kordagi vahele segamata ning tähelepanelikult teise jutu ja sellekohased selgitused ära. Kui Julia vait jäi, vastas ta:
„Äkki nägid sa valesti? Või kui Alari helistaski eile Piretile – noh, mis siis sellest! Ega need kaks sellepärast veel kohe samal õhtul kokku ei pidanud saama. Kindlasti leppisid nad omavahel kokku vaid selles, kus ja millal need konspektid Piretile üle anda saaks ja võiks.”
Olgugi et Lea selgitused täiesti loogilised ning igati mõistlikud paistsid olevat, ei aidanud need Julial seekord kuidagi maha rahuneda. Jälle hakkasid nagu iseenesest pisarad tüdruku silmadest peenikeste niredena mööda põski alla veerema.
„Kas sa Alarile praegu kohe helistada ei tahaks?” küsis Lea lõpuks rohkem vist küll sellepärast, et lihtsalt midagi öelda. Vastuseks tema küsimusele raputas Julia otsustavalt ainult pead.
„Siis kuivata oma pisarad ära ja hakkame juba ükskord ometi minema,” ütles Lea seepeale vastuvaidlemist mittesalliva häälega. „Selle asemel et siin ilma mingi olulisema põhjuseta sedasi pillida, on meil vaja midagi hoopis tähtsamat teha ja korda ajada.”
Sõbranna jutust suuremat aru saamata jäi Julia viimast pika pilguga kõrvalt vaatama. Aga kui Lea midagi rohkemat oma sõnade selgitamiseks ei lausunud, vaid ees aeglaselt väljapääsu poole minema hakkas, pani ka Julia oma käekoti klõpsuga tagasi kinni ning ruttas kuulekalt sõbrannale järele. Vähemalt niipalju oli Lea napisõnalisusest abi olnud, et uudishimu oli hetkeks teise lohutamatule nutmisele piiri pannud.
„Mis tähtsamaid asju?” kuulis tüdruk oma selja taga Julia lähenevat häält ning
