oskaks sõbranna öelda, kas praktika asjus oleks täna hommikul vaja veel ka teaduskonna õppetoolist läbi põigata, näiteks mingeid allkirju andma, või siis midagi muud sellega seoses korda ajada. Kui Lea hääl lõpuks hallooga vastas, Julia isegi naeratas heameelest:
„Ma tulen linna. Kas on midagi, mida ma kohe praegu tegema või teadma peaksin?” Olgugi et tüdruk oli ülikoolist eemal olnud vaid mõne päeva, tundus talle endale, nagu oleks sellest ajast juba terve igavik möödunud.
„Väga hea, et sa helistad. Tule otse meile. Neljapäeval jagati meile ühed ankeedid ja ma võtsin sinule ka. Need peab tänaseks ära täitma ning enne loengut õppetooli sekretärile viima. Ma olen enda oma juba täitma hakanud, mõned on küll igavesti tobedad küsimused. Aga kui tuled, eks sa näed siis ise.”
Julia ebales. Oa tänavale minna? See tähendaks ju päris kindlasti seda, et kõik eelmise nädala võikad sündmused tema silme ees uuesti lahti rulluksid. Nagu sõbranna mõtteid lugedes ütles Lea: „Mul on sulle siin üks suur üllatus ka! Tule ruttu!” Ja vastust ära ootamata lõpetas rääkija kohe kõne.
Telefoni ikka veel käes hoides tammus Julia bussi oodates jalalt jalale. Tüdruku kogu sisikond oleks äkki nagu pahupidi pööratud olnud. Silme ette kerkisid korraga igasugused mälupildid. Alari mustast nahast kingad, trepp, magamistoa uks, kreemi täis voodi, purk porgandimahlaga ja – need kaks, alasti teineteises kinni. Samas hakkasid paistma mööda külavaheteed sõitva suure autobussi esituled. Nagu viimasel hetkel talle visatud päästerõngast kinni haarates jäi Julia üksisilmi nende erekollast sära vaatama.
Tartu kesklinnas bussist väljunud, seadis Julia ikkagi sammud otsejoones Supilinna poole. „Nagunii peaksin ma ühel ilusal päeval Lea juurde minema,” ütles tüdruk poolvaljusti iseendale. „Mis mõtet on mul nende kahe pärast hakata oma elu ning käimisi muutma.” Aga ometigi peatus Julia teel Oa tänava poole päris mitmel korral, olles ise kahevahel, kas minna otse edasi või pöörata siiski hoopis tagasi. Lõpuks tuttava ukse taga seistes ning käekotist võtit otsides taipas Julia äkki, et ta oma vana võtmega enam Lea juurde sisse ei pääsegi. Veidi kõhelnud, vaatas tüdruk üles teise korruse akende suunas ja andis uksekella. Vaid viivu oodanud, ilmus kardinate vahelt nähtavale sõbranna nägu, et siis kohemaid sealt uuesti kaduda. Samas Julia juba kuuliski, kuidas uks seestpoolt lukust lahti keerati, ning hetk hiljem seisid kaks sõbrannat teineteise embuses. Midagi ütlemata tõmbas Lea teise nüüd esikusse ning võttis ukse kõrvalt naela otsast sinna ilmselt juba varem Julia jaoks valmis pandud võtme.
„Sinu uus võti, vana võid endale mälestuseks jätta, kui soovid.” Lea vakatas korraks, vaadates vilksamisi Julia poole. Mis kallis mälestusese see sõbrannale niisuguses olukorras ikka oleks. „Või ära visata,” lisas tüdruk. Lea sõnu pealtnäha hoopiski eirates tegi Julia kingi jalast lükates ja uut võtit endale käekotti pannes hoopis teist juttu:
„Mis paberitest sa mulle ennist telefonis rääkisid? Ja suurest üllatusest?”
„Tule üles, siis näed!” Lea hääl oli äkki täis kelmikat salapära. Teisele korrusele jõudnud, osutas tüdruk kõigepealt käega kirjutuslaua suunas. „Ankeedid on seal, sinu oma ka. Pärast täidame. Aga tule nüüd siia ja vaata!” Ning oma viimaste sõnade saatel läks ja avas Lea sellesama kurikuulsa magamistoa ukse.
Esimest korda pärast maja välisuksest sisseastumist Julia ebales. Vaatamata ennistisele eelarvamusele oli talle siin endalegi üllatuseks kuni praeguseni kõik nii tuttav ja kodune tundunud. Ning turvaline. Nagu poleks temaga selles majas mitte kunagi midagi ebameeldivat juhtunudki. Aga nüüd? Nüüd kutsus sõbranna ta sinnasamasse lävepakule, kust talle alles mõni päev tagasi võigas ja okseleajav vaatepilt oli avanenud. Vaatepilt, mille tagajärjed tüdrukule ilmselt kogu edaspidiseks eluks mällu olid sööbinud. Ikka veel liikumatult keset elutuba seistes tundis Julia, kuidas tal korraga taas paha hakkas. Lea tegi, nagu poleks ta sõbranna hetkelist nõrkushoogu tähelegi pannud, ning tuli ja haaras Julial otsustavalt käest kinni. Pooleldi vägisi tiris ta teise nüüd endaga kaasa ning lausa lükkas magamistoa uksest jõuga sisse. Julia tõstis silmad ja jahmus:
„Mida teie siin vahepeal teinud olete?” Tüdruku hääl oli täis siirast üllatust. Tuba oli täiesti teistsugune, ringi tõstetud ning uuesti sisustatud. Seal, kus varem oli olnud voodi, laiutas nüüd oma uhkes üksinduses hoopis suur peegliga kummut. Riidekapp seisis endisega võrreldes täpselt vastasseinas ning selle vanal kohal ilutses voodi. Just nimelt ilutses – uus ja kaunite sepistatud otstega magamisase.
Julia küsimusele midagi vastamata uuris Lea: „Noh, mis sa kostad? Kas meeldib?” Ja teise jätkuvat hämmastust nähes lisas: „Ma ju ütlesin sulle, et üllatus!”
Kui Julia ikka veel midagi ei lausunud, läks ja avas Lea akna. Korraga tulvas tuppa puhast ja värsket sügisõhku. Alles nüüd märkas Julia, et ka kardinad olid vahepeal värvi muutnud. Ja põrandavaip! Vana kangastelgedel kootud jalgealuse asemel uhkeldas puust lakitud laudadel nüüd hoopis ümmargune lühikesekarvaline pehme põrandakate.
„Tahad, vahetame toad omavahel kogunisti ära?” küsis Lea, kui Julia ikka veel vaikides uksel edasi seisis. „Mina kolin siia ning sina saad hoopis minu praeguse toa endale.” Sõbratari pearaputuse peale läks tüdruk kuidagi salapärase näoga voodi kõrval seisva öökapi juurde ning võttis selle pealt midagi väikest endale pihku. Ennast uuesti Julia poole pöörates avas Lea sõrmed. Tüdruku käes oli pisike sametist karbike.
„Mis see on?” tegi nüüd ka Julia esimest korda üle tüki aja oma suu lahti.
„Tule ja vaata ise,” soovitas teine, ikka veel samasugune äraseletatud nägu peas. Julia astus vargsi üle uue põrandavaiba ning jäi sõbratari ette seisma.
„Tee see siis ometi juba lahti!” lausa käsutas Lea kärsitult, kui teine ikka veel arusaamatu näoga kord teda, kord väikest tumesinisest sametist ehtekarpi vaatas. Lõpuks tegi Julia, nagu kästud, ning jäi seejärel üllatunult karbist nähtavale ilmunud väikest kuldset risti silmitsema. Pisike ehe oli kinnitatud peenikese, aga kaunikujulise keti külge. Jahmunult vaatas Julia ikka veel midagi mõistmata Leale otsa.
„Minu esimesele ristilapsele!” teatas sõbranna lühidalt. Ent jätkata ta enam ei saanudki, sest korraga oli tema ees seisva kaaslase nägu üheksainsaks suureks valulikuks grimassiks moondunud ning juba järgmisel hetkel istus Julia voodiserval, ise lohutamatult nuttes. Lea ei osanud kõige selle peale ette võtta midagi muud targemat kui Julia jalgade juurde maha kükitada ning teise põlvi silitama hakata.
„Mingit last ei ole,” kuulis Lea nuuksete vahelt Juliat ütlemas. „Seda last ei ole enam!”
„Kas sa…” Sõnad vaibusid tüdruku huulil, kui ta Juliale uskumatu näoga otsa vaatama jäi. Vastuseks teine ainult noogutas. Vastuseks sellele tõusis Lea püsti ning istus nagu puuga pähe saanult sõbratari kõrvale voodiäärele. Midagi rohkemat küsimata või ütlemata põimis ta seejärel oma käed ümber teise vappuvate õlgade. Tükk aega istuti vaikides, kui mitte Julia jätkuvat nuuksumist arvesse võtta. Ka üle Lea põskede olid hakanud pisarad alla veerema, vaikselt ja pikkade ojadena.
„Tule ometi,” palus Lea Juliat juba teab mitmendat korda järjest. „Palun, palun, palun tule!” Aga sama visalt nagu üks teist kaasa tulema üritas veenda, sama kindlalt või tegelikult isegi veel kindlamini teine kohe ka keeldus. Natuke aega polnud toas taas kuulda midagi muud peale Julia sõrmede klõbina arvutiklaviatuuril. Olgugi teab mitmendat korda keelduva vastuse saanud, ei mõelnudki Lea veel nii kergesti alla anda. „No ütle ometi, miks sa ei võiks seekord meiega kaasa tulla! Sa pole terve pika sügise ja poole talvegi jooksul mitte kusagil käinud. Isegi nina pole sa toast õieti välja pistnud. Kui ülikoolis loengutel ja praktikal käima ei peaks, siis sa istuksid ja kopitaksid siin sees nagu mingi tükk vanainimest,
