p>Pead liigutades tundis Ralph, nagu oleks aju kolju küljest lahti tulnud. Talle tuli meelde ühel ülikooli loengul kuuldu, et ajus on olemas ajuripats. Äkki see ongi see, mis teeb sellist põrguvalu – kogu aju ripub õõnsas kolbas millegi küljes ja hakkab seal sees alkoholi mõjul kokkutõmbununa nagu aisakell kolisema? Ning selline reaktsioon tekib siis, kui mitmeid eri tüüpi napse segamini tarbida. Ja on ainult üks viis sellest vabaneda – kõik halb välja kusta. Kui aga alkoholi on organismis liiga palju, siis peab põis otsustama, mille ta enne välja laseb. Huvitav, kas põis mõtleb ka selle peale, mis jook enne sisse läks, või saadab kange enne ja lahja pärast välja? Ralph sundis end eile õhtul uskuma, et õlu ja rumm ei saa seguneda, kuna ta oli vahepeal ühe burgeri söönud, kuid müstilisel kombel leidsid nad ikka tee teineteise juurde ning teevad nüüd hommikul ühiste jõududega pahandust… Liiga palju keerulisi küsimusi sellel hommikul.
Kõigepealt hakkas tööle alalhoiuinstinkt. Kas tal oli tänaseks hommikuks midagi tööalaselt kokku lepitud?Või mõni loll hommikujooks? Mõni kohtumine või uus ürituseprojekt? Või pidi kellelegi midagi viima? Ei, ei, ei, ei. Oota, oota, kas täna pole mitte see päev, millal ta peab supermarketis labradorikostüümis Rexi koeratoitu müüma? Ei, ta töötab ainult esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval. Täna on laupäev.
Ralphi mälestused eelmisest õhtust olid väga lünklikud. Oli volbriöö ning kogu maailm pidutses. Kes sussitas aias vorste, kes vaatas kodus telekat ja kes võttis, nagu paljud noored, pidupäevast viimast. Ralph oli alustanud pärast tööd väikese õllega baaris koos vanade kursavendadega; kui tundus, et läheb igavaks viineri- ja jutupeoks, põgenes linna peale, leidmaks midagi põnevamat. Ralphi pähe ei mahtunud, mis mõnu on passida baaris koos inimestega, keda sa niikuinii päeval näed, ja rääkida sellest, kellel milline mobiiltelefon on. Seiklused on see, millesse tuleb reede õhtul investeerida, mitte passida teiste meeste lolle molle, õlut juua, homonalju teha ning rääkida aina oma üksikutest õnnestunud armusuhetest. Ralphi kreedoks oli, et kui kasvõi üks nädalavahetus on möödunud ilma põneva sündmuseta, siis võib kogu nädala maha kanda. Terve elu pidi sisaldama kaosefaktorit, et olla elamist väärt. Ka töö peab olema põnev ning asjad ei tohi seal kindlasti alati ladusalt minna – ka probleemide lahendamine annab elule palju vürtsi juurde ning hiljem saab sõpradega selle üle naljagi heita. Naised teda eriti tõsiselt ei võtnud, vähemalt mitte need, keda ta südames salaja soovis, et seda teeksid. Aga enamasti ei morjendanud see teda karvavõrdki. Ei ole vaja püsisuhet maja, naise, labradori ja lastega ega kindlat tööd – põhiline on, et iga päev oleks täis uudsust ja ootamatusi, et jätkuks põnevaid lugusid, mida vanaduspõlves lastelastele rääkida.
Mõnus tunne voolas Ralphist läbi, kui ta oma elufilosoofiale mõtles. Meelde tulid igasugu pisikesed tobedused, mis elu ägedaks muutsid, nagu talvel ühikaaknast kassidele peale sülitamine, nii et neil moodustusid karvadesse külmunud süljest kõvad tombud, mis joostes kõlisesid nagu jõulukellad. Ralphi suunurk kiskus kergelt muigele, kui talle meenus, kuidas ta ühel kuumal suveööl pärast tööd supermarketis Rexi koeratoidu maskotikostüümis rulluiskudel rallitama läks ning kuidas üks prominentne ettevõtja ta linna pealt järgmiseks hommikuks lapse sünnipäevale üllatuskülaliseks kutsus. Seal võitis ta oma laheda olekuga kõikide 40-aastaste kenade pere-emade südamed ja pööras peo napsutamisevõistlusega täiesti pea peale, nii et lapsed koju saadeti ning kogu seltskond öö läbi pidutses ja hommikul otse seenele läks. Need meenutused olid nii südantsoojendavad, et ta naeratas nagu Jumalat näinu, kui ta silmad lahti tegi. Uus päev tähendagu uusi seiklusi!
Seepärast ei olnudki ta väga üllatunud, kui leidis end ujumispükste väel tünnist, mille põhjas oli veidi leiget vett. Pea kohal oli pilves taevas ja ümberringi rõske jahedus. Ralphile tuli meelde, kuidas ta eile õhtul pärast õllejoomist ja burgerit oli paari juhututtavaga linnast välja sõitnud, bussis pudeli rummi kinni keeranud ja improviseerinud ühest pahasest bussireisijast lõbusa laulukese pealkirjaga „Menopausi-Miina raske elu”; sealt edasi kellegi koju läinud ning lõpuks end koos uute sõpradega jõel parve peal asuvast sooja vett täis tünnist leidnud. Ta tõdes, et inimesed mõtlevad ikka hulle meelelahutusi välja, ning imestas, kuidas kõik imevärki asjad alati just temaga juhtuvad. Samas, arvestades oma senist eluviisi ja mõeldes eilse õhtu peale, ei olnud tänases hommikuski midagi väga erilist.
Ralph ajas end tünnis püsti. Pilt, mis talle avanes, jahmatas seekord isegi teda. Nii kaugele, kui silm ulatus, laius vesi, ning maa paistis rohelise joonena liiga kaugel, et sinna ujuda julgeks. Tünnisaunaga parv oli ju jõel – ta mäletas selgelt, kuidas ta selle oma uute sõpradega kaldast lahti lükkas ja kuidas neid kaldalt hoiatati, et nad ankru sisse viskaks, sest muidu viib vool aluse ära. Kas nüüd on tegemist mingi tobeda naljaga või on midagi väga halvasti läinud? Tõsi, jõekäär, kust nad sisse läksid, ei olnud suudmest väga kaugel. Ralph hakkas ümbrust lähemalt uurima.
Vesi kõigutas õrnalt tünni, mis tuletas Ralphile meelde, et ta peab viimased pahandust tegevad alkoholikollikesed ajuripatsist uuesti loodusringlusesse saatma. Ta ronis soojast veest välja kevadjahedusse ning sai aru, et on parvel üksi. Kergendusega märganud, et kõige tähtsam atribuut, Rexi koeratoidu maskotikostüüm oli endiselt parvel – ellujäämisinstinkt soovitas tal enne tünni hüppamist selle saunaparve ainukese mööblieseme, kinninaelutatud pingi külge kinnitada. Selle tööotsa eest maksti väga hästi, supermaketis sai ennast korralikult välja elada ning tal ei olnud mitte mingisugust soovi seda tööd lõpetada!
„See peab olema väga haige tüng,” pobises ta omaette. Meenusid kõikvõimalikud lood hulludest poissmeesteõhtutest, kus pahaaimamatu peig sauna meelitati ning too välja tulles oma riiete asemel Borati trikoo leidis – ja see oli alles alanduste algus. Ralph käis peas läbi kõik tuttavad, kelle poissmeesteõhtule ta oli kutsutud või kelle arvel ta muidu end lõbustanud oli. Võib-olla Palle, kelle kube päev enne pulma vägeval peol ilusalongis paljaks raseeriti ning naine pulmaööl teda seepärast voodisse ei lasknud; kuid tema kolis juba ammu Austraaliasse meloneid korjama. Pigem oli tegemist vandenõuga, kus mõned ta ettevõtlikumad sõbrad oma pead kokku panid, et talle magus kättemaks organiseerida. Siis peaks mingi hetk kusagilt publik välja kargama? Kusagil lähedal ega kaugemal ühtegi paati aga paista ei olnud. Võisid nad tulla allveelaevaga ning praegu selle baaris naeru kihistada?
Küsimused peas lõhkumas, tegi ta veel ühe ringi ümber parve. Tühjus ümberringi, kuulda oli ainult lainete loksumist vastu parve ning söe praksumist tünni ahjus. See-eest oli vesi ümberringi kahtlaselt risune – puutükid, tühjad pudelid, paberid –, nagu oleks kõik oma prügikastid vette tühjendanud. Kerge tuuleiil tuletas meelde, et oli alles maikuu ning Ralph oli ujukate väel. Lõdisedes hüppas ta tünni, kus vees oli veidigi soojem. Ta otsustas oma kiusajatele mitte heameelt teha ning pigem kannatada jahedust, kui labradori kostüüm selga tõmmata. Sest seda nad just ootasidki – võimalust tabada teda alandavas poosis. Vähemalt nii oleks tema teinud.
Ralph õngitses ümbritsevast veest välja oksarisu, viskas selle tünnisauna ahjus olevatele sütele ning mõne aja pärast hakkas jahenev vesi uuesti soojenema. Selleks korraks oli oluline mõttetöö tehtud. „Kui sa ei saa olukorra parandamiseks sittagi teha, siis ära depresseeri ning reaalsus tuleb lõpuks ise su juurde, olgu see siis hea või halb,” otsustas ta ja vajus mõtlikuna ninani vette.
KAKS
Äratuskella helina katkestas tühjaks saava telefoniaku hääl. Ake ringutas pikalt mõnuga ning tundis, kuidas trimmis õlalihased ta põski paitasid. Väljast kostis uinutavat loksumist. Ees oli taas üks suurepärane päev! Kõigepealt tuleb käia ahtris hommikusel pissil ja vaadata samal ajal, kui kõrgel päike on, siis on aeg hommikusöögiks ning edasi tuleb jahilt välja astuda ja linna minna. Võib-olla helistada mõnele ilusale tüdrukule ning temaga pärastlõunal välja minna. Kellelegi, kes eile rannapeol oli? Ei, seda mitte. Aga enne tuleb loomulikult koju minna ja telefon täis laadida.
Ake tõusis lumivalgete linade vahelt välja ning vaatas kapi ukse küljes olevasse peeglisse. Pruuniks põlenud musklis keha, pruunid juuksed suurest rannas olemisest pealt pleekinud ning sügavad sinised silmad. Ta tegi peaga väikese ringi, samal ajal iseendale sügavalt silma vaadates, ja imetles ennast – Akele meeldis see, mida ta peeglis nägi. Seejärel tõmbas korra oma rinnalihased pingule ning vaatas altkulmu peeglisse, samal ajal kelmikalt naeratades. „My name is Brad,” ütles
