pidi linnast lahkuma. Ta siirdus müstilist kaluriküla otsima, et müsteerium lahendada ja oma aus nimi puhtaks pesta. Teekond oli pikk ning täis taplusi metsloomade ning röövlitega. Kui ta kaart näitas, et on juba üsna küla lähedal, märkas ta silmapiiril tossu ning aimas halba. Lähemale jõudes nägi ta eemal põlevaid maju ning suutis vaevu-vaevu külast täiel kiirusel väljasõitvate ratsanike eest maanteekraavi hüpata ja truupi roomata. Need olid lahingurõivaid kandvad kuninga sõdurid.
Nüüd oli aeg paus teha. Ta nõjatus seljatoele, pühkis hiirt hoidvalt käelt higi T-särgi varrukasse ja lõdvestas sõrmi.
Mängu-Jaak hiilis sisse põlevate rusude hunnikusse, mis kunagi oli olnud küla. Ta nõksatas arvutitoolil suurest ehmatusest tahapoole, kui kusagilt majade vahelt jooksis talle külje pealt sisse surev põlev mees. Jaak kukkus toolilt ning üritas end kiiresti ringi pöörates näha, mis oli juhtunud, kuid tõmbas suure ähmiga hiire pesast välja.
Varemetest kostis meeleheitlikku kisa, kui järgmine inimene üritas põlevast majast välja saada. Sekundi analüüsinuna, kas riskida enda eluga või mitte, tõmbas Jaak ukse lahti ning aitas põleva kogu välja. Siis algas video, kus ta surevale võõrale vett andis. See kandis sama maski nagu kloostrisse sissetunginud. Surija ajas end istukile ning sosistas kuhtuva häälega: „Nad ei saanud teda kätte, sa pead…”
Kill-kõll! Uksekellahelin kostis eriti läbilõikavalt ja raputas Jaagu tagasi päris maailma. „Kes kurat see veel on?” kirus ta vihaselt ja lõi käega pettunult vastu lauda. Jaak needis kellalaskja maapõhja, vajutas mängule pausi, tõusis toolilt üles ning liikus ukse poole, ise veel viimase hetkeni ekraanile vaadates. Kogu tee välisukseni mõtles ta pingsalt, mida maskiga sõdalane edasi öelda võis. Uksel seisis sõjaväemundris kogukas mees, kes hoidis kätt õlal pisarais tedretähnilisel umbes 10-aastasel poisil.
Jaagu eredast päikesevalgusest kissis silmad eristasid nende selja tagant paistvaid militaarse otstarbega kastiautosid, kust sõdurid kiirelt nagu sipelgad asju maha laadisid. Mundrikandja katkestas vaikuse ja ütles vastuvaidlemist mittesallival toonil:
„Tere! Kapten Simson maavägede staabist. Me peame selle maja praegu enda käsutusse võtma ja kõik garaažis olevad sõidukid revideerima. Meie tekitatud kahjud hüvitame hiljem selle dokumendi alusel. Ma saadan oma veebli sisseseadmist korraldama. Küsimustele vastame hiljem. See noormees väitis, et tunneb teid, võtke ta oma hoole alla. ”
Hämmingus Jaak astus või õieti tema kõhetu kuju sunniti astuma kõrvale, kui trobikond võõraid mehi ta perfektselt puhtasse vanemate kottu räpaste tanksaabastega sisse astusid.
NELI
Mitte kunagi Ralphi elus ei olnud aeg niimoodi veninud. Jahe ja niiske kevadilm ei teinud tema elu veesõidukil mugavamaks. Esimesed tunnid oli ta lihtsalt tünnis vegeteerinud ja mõtteid mõlgutanud, kuid nüüd oli tuli ahjus kustunud ning külmas vees passimine ei olnud üldse mõnus. Siis oli ta parvel ringi tiirutanud ning lõpuks saatusega leppinult tõmmanud selga ainukese riideeseme, mis ta aluselt leidis – Rexi kostüümi. Kuna Ralph ei suutnud endiselt uskuda, et tegu ei ole sõprade tüngaga, karjus ta veel igaks juhuks üle vee:
„Loodan, et olete nüüd rahul!”
Vaikselt hakkas muretus tema hinges vähenema ning tekkis hirmutunne. Pohmell peas oli asendunud näljaga kõhus, ning püüdes end tõusva tuule eest tünni varju hoida, ei meenunud Ralphile ka piisavalt ägedaid minevikusündmusi, millega oma tuju parandada ja halbu mõtteid peast peletada. Igavusest hakkas ta täpsemalt uurima ümbritsevaid prügilademeid ning ühe toki abil põnevamaid neist endale lähemale tõmbama. Vaadates kõike seda, mis ümberringi vees ujus, hakkas Ralphile hetkeks sümpatiseerima rohelise maailmavaate esindajate seisukoht, et meil on liiga palju prügi. Talle meenus, kuidas üks keskkonnatehnoloogiat õppiv tüdruk oli läinud täitsa hüsteeriasse, kui Ralph suurele üldloengule munaga praetud makarone kaasa võttis ning kohapeal plastiktopsist sööma hakkas. Täitsa sõnatuks võttis, kuidas üks väike vinniline punaste juustega totu võis sellest nii pöördesse minna. Punapea sõimas teda keskkonnahoolimatuks debiilikuks ja soovitas edaspidi süüa oma toitu portselannõude pealt. Ralph oleks võinud väita, et nõude pesemine pesuvahendiga tekitab veelgi enam reostust, kuid sellise inimesega vaidlemisel ei oleks olnud ilmselt mõtet. End kogununa lahendas Ralph asja enda meelest elegantselt, nagu ta alati lahendas kõik konfliktid, mis tal mitteatraktiivsete naistega tekkisid. Ta serveeris valju ja veenva häälega mõne teemavälise märkuse, nagu näiteks:
„Vähe keppi lööb mõistuse uppi.”
Ning lootis salamisi, et loengul mõnda hullu alfa-emast ei leidu, kes keskkonnatundliku piiga kaitseks välja astuks. Seekord läks aga asi täpselt nii, nagu ta oli lootnud – mõnede ta sõprade naeruturtsatused tõmbasid enamiku inimestest kaasa. Ralph tabas vist tundlikku teemat, ning nii jultunud vastus pani punapea suu kinni – ta vaid maigutas korra, mühatas siis ja ütles sapise muigega vaikselt midagi oma pinginaabrile.
Mõtteid mõlgutades oli Ralph selle ajaga välja õngitsenud pooltühja ujumisrõnga, kaks tühja plastikpudelit, lugematu arvu pisikesi ning ühe suure kilekoti.
„Meri annab, meri võtab,” kommenteeris Ralph vanamutihäälega. Siis tuli tal veel parem idee. Ta langes põlvili, tõstis kilekotid kätele ja hakkas Rexi kostüümi eest lahti tõmmates dramaatiliselt laulma refrääni kadunud Michael Jacksoni palast „Crying Earth”.
Kui Jacko parodeerimine oli end ammendanud, läksid merehädalise mõtted vastassugupoolele. Naised on ühed punktuaalsed ja hirmsasti pabistavad olevused. Kõik, mis on katki või räpane, ajab nad hulluks. Ralph kuulis kunagi tahtmatult pealt vestlust, kus üks tüdruk rääkis teisele, et jättis oma poiss-sõbra maha, kuna too oli ükskord duši all röhitsenud.
Luhtaläinud kohtingute pärast ei põdenud Ralph absoluutselt. Ta ei saanud aru meestest, kes hullult pingutasid, et naistele meeldida, ning olid väga kurvad, kui suhe lõhki läks. Kui läks, siis läks! Iga suletud uks avab uued võimalused. Üks sõber, kelle ta oli välja naernud oma suhtemurede pärast, oli talle solvunult öelnud:
„Küll sa kunagi aru saad, kui ise tõeliselt ära armud. Teed selliseid lollusi, et küll saab.”
Ralph ei tundnud aga kunagi midagi sellist. Kuid nüüd taipas ta ehmatusega, et praegusel olukorral on pikemalt kestmisel suur potentsiaal talle täiesti mitteomaseid tundeid esile kutsuda.
Ja juba need hakkasidki tulema. Teistsugused mälestused. Üks väike poisipeaga rõõmsameelne brünett, keda ta oma romu autoga sõidutas. Tüdruk ei olnud eriti kena, pigem lihtsalt armas nöbinina. Kui mälu ei petnud, siis oli ta vist kuskilt maakohast pärit, nii et kui Ralph tahtis talle kommi pakkuda, paludes tal silmad sulgeda ja suu lahti teha, siis tegi ta seda naiivselt kohe, ilma puiklemata. Siis ei suutnud Ralph kiusatusele vastu panna ja andis neiule kiire suudluse. Tüdruk, kes ei osanud seda oodata, tõmbas ehmatusest pea tagasi, nii et lõi selle vastu klaasi ära ning hoidis mõni minut pead kinni. Pärast naersid nad koos selle üle ja noor naine ütles kelmikalt, et on ka tervislikumaid viise musi küsida, ja jäi talle oma pruunide silmadega otsa vaatama. Kogu maailm oleks justkui seisma jäänud, kui nad uuesti suudlesid. See võttis pinged maha ning nad rääkisid pikalt maast ja ilmast ja elust üleüldse. See oli tegelikult ilus õhtu. Äkki ilusaim õhtu ta elus, üritas romantiliste tunnete rüppe kalduv Ralph seda teiste sündmustega võrrelda.
Pärast seda kohtumist oli Ralphil aga väga kiire tööl ja ta lükkas neiule helistamist kogu aeg edasi. Kuna tema elus toimus pidevalt põnevaid asju, siis oli tal aina midagi teha ning mingi tõsisema suhte jaoks lihtsalt ei jätkunud aega. Ralph lükkas kontaktivõtmist edasi senikaua, kuni talle helistamine juba piinlik tundus. Ükskord tuli tüdruk talle oma uue poisiga tänaval vastu. Naeratus suri neiu huultel
