olevate pilvede taha loojuv kevadpäike andis teed hämarikule ning vaikne ja sile meri hakkas iseloomu näitama. Petlikult sõbralikuna tunduval kaatril pandi sees tuled põlema. Tuul tõusis ja lained hakkasid järjest enam suurenema, samas maa ei tundunud oluliselt lähemal olevat. Mõnusast prügihunniku otsas istumisest sai võitlus veega, mis parve kaitsmata servadest iga liigutusega järjest lähemale liikus. Pärast järjekordset sahmakat pidi ta pealetungiva laine eest kiirelt püsti hüppama ja tünni seina külge klammerduma. Rexi mustale kasukale ilmusid esimesed veepiisad. Üks salakaval madal, kuid tugev laine lõi ta alakeha täiesti märjaks. Külm vesi püksis muutis paugupealt olukorda ning Ralph ronis kõrgemale tünni otsa. Oli kottpime.
Tuul tõusis veelgi ning Ralph tajus, et asi hakkab kontrolli alt väljuma. Ta liikus teisele poole tünni parve ahtrisse (kui seda nii võib nimetada) ning jäi kätega tünni külge rippuma, taludes, hambad ristis, liigestesse voolavat külma ja selga pritsivat vett. Hetkeks mõtles ta armupalumisele, kuid loobus, meenutades kiilaka kalki nägu. Ta lohutas end, et peab seda olukorda veel maksimaalselt tund aega taluma. Siis sadamasse, taksoga koju ning pelmeenikausiga teleka ette.
Ralphi mõtted katkestas läbi tuule vaevu kuulda oleva avatava ukse hääl ja kõnekõmin. Parvele suunati valgus ning keegi hüüdis midagi. „Me ei saa veel kohal olla, maani on veel palju maad,” mõtles Ralph ning arvas siis, et siilipoiss oli oma telefoniga levi kätte saanud ning rannavalve oli teel. Nüüd hüüti teda juba kõvemini.
„Hei, Reeex! Oled sa ikka seal?” See kõlas juba muretsevalt.
„Süümekate jõud,” taipas Ralph ning vastas hädisemalt, kui pidanuks.
„Tule paati, tundub, et siin läheb tormiks!” hüüti selgemalt halvasti varjatud kaastundega, samal ajal parve paadile köiega lähemale tõmmates.
Ralph hakkas mööda tünni külge kinnitatud köit kaatri poole turnima. Äkitselt see ei olnudki enam nii lihtne, põrand oli libe, jäsemed külmast kanged ning parve raputav tuul tõmbas tal seest õõnsaks. Pärast närvilisi kümneid sekundeid klammerdusid Ralphi külmunud sõrmed lõpuks paadi reelingu külge ning kaks tugevat kätepaari tõmbas ta nagu hädise tühja piimapaki pardale.
„Sa ei saa ilmselt täna maale,”ütles vihmakeebis kapten, kelle suust tuli tugevat alkoholilõhna. Ralph arvas ta hääles kuulvat kahetsust: „Tule sisse ja soojenda ennast. Niiviisi ei oleks sa kaua vastu pidanud.” Kui ta oma väsinud jalgadel trepist alla kajutisse astus, hoidis kapteni käsi tal toetavalt käe alt kinni. Ralph neelas pisaraid ja tundis tohutut heldimust nagu halva ilma kätte jäänud ja koju jõudnud laps. Ta mõistis alles nüüd, kui näljane, nõrk ja külmunud ta on ning kui tõsisest hädast teda tegelikult päästetud oldi. Päästjate tõredast suhtumisest hoolimata.
VIIS
Ake otsis jahi otsast lõpuni läbi, leidmaks midagigi, mis annaks talle ideid, kuidas kiirelt maale pääseda ning onu jaht enne tagasi toimetada, kui too selle kadumist märkab. Ta needis maapõhja, et ei olnud enne rannapeole minekut telefoni korralikult täis laadinud – seega langes ära ka viimane pääsemisvõimalus ehk abi kutsumine. Arglikult mõtles ta korraks ka purjede heiskamisele, kuid heitis selle mõtte kiirelt kõrvale – see, et jaht on terve, võib teda suuremast peapesust päästa, kuid purjedega kohmitsedes võib ta midagi kapitaalselt vussi keerata. Pealegi oli tuul maa poolt ja tal polnud aimugi, mida sel juhul tegema peaks. Pärast karastusjookide ja snäkkide leidmist loobus ta ajutiselt otsingutest ja liikus tagasi tekile.
„Vähemalt ei sure ma nälga,” lohutas Ake end irooniliselt, potsatas ahtris asuvatele istekohtadele ning alustas vastumeelselt rämpstoidu söömist. Sa oled see, mida sa sööd, oli veel üks Ake põhimõtteid, kuid suures hädas käisid ka krõpsud ja limps. Pärast sööki tegi ta süümepiinade leevendamiseks kätekõverdusi.
Mõnus surin lihastes, jätkas Ake paadil tuuseldamist, kuni leidis, mida otsis. Voodi all asjade taga oli penoplastist ääristega puukast, mille sees oli vana paadimootor ning kõrval ka poolik bensiinikanister – onu kartis vargaid ning monteeris mootori paadile ainult sadamast väljasõitmiseks. Rõõmus vile jõudis üle merehädalise huulte ning pääsemislootus tõi ühele suunurgale koguni muretu naeratuse.
Kuigi Ake oli purjetamises võhik, suutis ta siiski hakkama saada paadimootori paigutamisega, kütuse sissevalamisega ja käivitamisega. Üksikust vilest kasvas toimetamise ajal välja veidi katkendlik Colonel Bogey marss. Mootor õrnalt podisemas, seadis Ake sihi kaldal asuva kõrgema torni poole ning võtnud särgi seljast, nautis ilusat ilma.
„Fuck you, Anton,” ütles ta endamisi. Oli juhtunu Antoni või kellegi teise süü, tema,Ake, ei jää kunagi hätta. Kahetsus ja alandlikkus hakkas temast lahkuma ning asendus tema tavalise rahuliku ja rõõmsa enesekindlusega. Nüüd tuleb ainult kiirelt sadamasse jõuda, igaks juhuks paak bensiini täis osta ning seejärel võib päev jätkuda. Päike oli juba päris kõrgel, kuid küll jõuab. Antonile räägib ta, et tegi väikese tiiru merel. Ake surus pöidlad pihku ja lootis, et rivaal saagita jäi. Naeratades kujutas ta ette, kuidas kiimas sõber peale tema lahkumist veel tunde kogu hingest brüneti ees lipitsedes teda kaitsvast sõbrannadekarjast lahti püüdis raputada.
Kuid Ake rõõm lahtus paugupealt, kui ta üht teist stsenaariumit kaaluma hakkas. Aga kui Antonil tõesti õnneks läks? Kui blondid tõepoolest sääred tegid ning ta tüdrukuga rannaliival hullas. Ake kujutas ette, kuidas Anton brünetile salapärasel ja õrnal häälel oma lemmikmüügijuttu räägib, et nad on hingesugulased ja see kohtumine on tema jaoks saatuslik. Paljas mõte lüüasaamisest tõmbas Akel kulmu kortsu ja tekitas rinda raske tunde. Ta mõtles sellele, kuidas järgmine kord Antoniga kohtudes viimane talle värvikalt oma öist seiklust kirjeldab ning süütult küsib: „Miks sa ära läksid?” Ake kartis selliseid kohtumisi, sest ta ei suutnud sellistel hetkedel endaga toime tulla – teeselda ühelt poolt siirast huvi, kuid teiselt poolt püüda iga hinna eest enda pettumust varjata. Aga selleks pidi valmis olema. Akele ei meeldinud need harvad juhud, kui ta kaotas …
Väike mootor vedas jahti edasi teosammul, kuid vedas siiski. Ake oli võtnud sihi kaugemal paistvale tornile, olles kindel, et see on sadama läheduses olev teletorn, kuid mida lähemale ta tuli, seda enam meenutas see majakat. Panustades teletornile oli ta muudest maavõimalustest eemale sõitnud.
„Äkki on see ainult veidi maad sadamast eemal ja sealt pääseb hõlpsasti kaldale,” lootis Ake, märgates, et ei suuda ennast enam petta mõttega, et ta nii lihtsalt pääseb. Ta hoidis kindlalt tüüri majaka suunas ning vaatas aeg-ajalt murelikult kella.
Mida lähemale ta aga majakale jõudis, seda enam hakkas Ake silmi pingutama, et aru saada, millega täpselt tegemist on. Majakas oleks nagu otse merest välja tõusnud, maad ei paistnud. Veelgi enam lähemale jõudes hakkas kõrvalt välja joonistuma mingi vees olev platvorm. Taganttuul andis Ake mootorile kiirust juurde ning platvormi pealt hakkasid paistma mingid kujud. Need olid inimesed, kes kätega ägedalt vehkisid ja tundusid midagi hüüdvat. Tõusev tuul summutas nende hääle. Oleks justkui võinud arvata, et nad on merehädalised, kuid parv, millel nad asusid, ei kõikunud lainetega kaasa.
Peagi oli ta piisavalt lähedal, et eristada inimesi – vanem naine seisis püsti parvel oleva kola vahel ja siblis energiliselt ringi talle viibates. Kompsud, mööbel, kilekotid, vana lamp ja muud asjad, mida Ake silm nii kaugelt ei seletanud. Teine, meheriietes kuju, istus tugitoolis. Aiamööbliga parv? Asi läks aine veidramaks – äkki peaks otsa ümber pöörama, äkki on mingid hullud, tärkas kahtluseuss ta peas. Jaht liikus parvele lähemale ning õige pea kajas ta kõrva memme hääl – see oli appihüüd.
„Need inimesed on hädas ja minust võib saada nende päästja,” mõtles Ake. Loodetavasti aitab see veidi leevendada onu pettumust, kui ta vahele jääb. Suur maa ei paistnud ka enam kaugel olevat, nii et vast veab kütusega välja.
