Uksel seisis halvasti sobivas sõjaväevormis noor naine. Tema brünetid juuksed oli taha patsi punutud ning prillide tagant piidlesid kaptenit kahtlustavalt kaks tumedat silma.
„Mis, kas üritad ikka enda arvutipargile sooja pesa leida?” torkas naine tõredalt. „Ma ei usu, et sa ka siit majast endale mõistmist leiad. Meil ei ole sõjaseisukord ja mingit omavolilist rekvireerimist siin teha ei ole lubatud!”
Veebel pööritas silmi ja jäi siis ühte kohta lakke vaatama. Kapten pöördus aeglaselt naise poole: „Mul ei ole mingit kavatsust mitmeid miljoneid maksvat varustust kevadvihmade käes liguneda lasta. Ma tean, et see on ainult pisike üleujutus, kuid alati peab olema valmis ka hullemaks. Sellistes olukordades peavad kodanikud üksteist abistama, et hullemat ära hoida. Praegu on kõik korras, kuid kes teab mis edasi? Meid on juba kahekümnest majast tagasi saadetud ja see koht siin tundub ideaalne. Maja on piisavalt kõrgel, et saaksime kõigel silma peal hoida. Poiss on üksi suures majas, ta vanemad on komandeeringus. Hiljemalt ülehomseks oleme siit läinud. Hoiame ta kodu korras, ei reosta aeda ning ei kasuta isegi seda neetud tualetti. Kui sa teeks oma tööd, siis oleks meil juba ammu siinkandis majutuskoht olemas ning saaksime tööle asuda. Ainuke asi, mida sa oskad teha, on takistada ja öelda, et kaalume veel asja. Paku siis ise välja parem lahendus!” Ta rõhutas eriti viimast sõna ja jäi siis naisele otsa vaatama.
Too ütles veidi haavunult: „Me peame austama inimeste privaatsust. See ei ole eriolukord ning ka minul on oma instruktsioonid. Ei saa lihtsalt kellelegi sisse sadada ning kõike küsida.” Seejärel pöördus ta Jaagu poole: „Noormees, sul ei ole mingit kohustust neid siia sisse lasta. See aitab kaasa ainult kapteni mugavusele, mitte ei mõjuta reaalselt midagi. Lubatakse küll, et kõik kompenseeritakse, kuid paber, millele alla kirjutad, ei anna mingeid ajalisi garantiisid – sul läheb kuid, võibolla aastaid, et kahju kompenseeritud saada. Nii, ma ei tea, mis faasis teie kokkulepped on; kui sa ei taha neid siia, siis lihtsalt ütle ja nad on siit läinud.”
Jaak tundis kergendust, et ei pidanud seda rasket otsust langetama. Kes ikka võõraid oma majja tahaks? Pärast ei jõua kõike vanematele ära selgitada.
Kapten leppis, et tema müügijutt läks vett vedama ning oli juba valmis majast välja liikuma, kuid tahtis veel midagi krõbedat naisele öelda. Samal ajal tõukas end uksepiidalt lahti pikka kasvu veebel, kes seni oli vait olnud, ning kummardus Jaagu kohale: „Sa oled juba piisavalt suur, et sinu hoolde maja usaldada, kuid mulle tundub, et sa oleksid parema meelega kuskil mujal. Vean kihla, et kui vanemad ära läksid, siis jätsid nad sulle pika to-do listi,” viitas ta külmkapi küljes olevale täiskirjutatud paberile. „Ma näen, et sul on suur aed, kindlasti võtab selle korrashoid palju energiat. Saan lasta mõnel reamehel siin majapidamistöid teha – siis jääb sul aega oma tegevusi teha. Me ei tee tüli ja kapten Simson on sõnapidaja mees. Lase meid ainult elutuppa ja me peame siin ise korda.”
Viis, kuidas ta poole pöörduti, meeldis Jaagule, ning tuleb tunnistada, et veebel oli tabanud naelapea pihta. Külmkapimagneti küljes oli suurelt igapäevane tegevuskava, mis sisaldas õudselt palju ebavajalikke asju – paljas mõte, et ta peaks põneva mängu katkestama selleks, et rohida, muru niita või mingit prahti krundi ühest otsast teise tassida, tekitas temas tülgastust. Vanemad olid tal kodutöödega kogu aeg ka telefonitsi kraes kinni, nii et viilimiseks erilist võimalust ei olnud. Samas on nende ärategemise korral võimalus lisahüvesid välja kaubelda… Jaak ei olnud rumal poiss. Samuti meeldis talle, kuidas tähtsad sõjaväelased temaga kui võrdne võrdsega rääkisid.
„Ma vajaksin küll abi tegelikult,” ütles ta pikaldaselt.
Naine, kes oli kapteniga vaielnud, ega olnud kuulnud, mis pakkumine Jaagule tehti, pöördus juba rahulolevalt minekule, kui veebel ütles: „Ma arvan, et noormees on nõus meid abistama küll.”
Naine pöördus energiliselt ümber: „Mis abistamisest siin juttu on, see on ärakasutamine.” Ning küsis siis uskumatul toonil: „Kas sa oled tõesti nõus neid inimesi siia sisse laskma?”
„Arvan jah, kaheks nädalaks saaks küll,” ütles Jaak vaikselt ja kergendunult. See tähendab kaks nädalat klaviatuuri tagumist, samas kui kõik ebameeldiv tema eest ära tehakse. Vanematele saab rääkida, et tegemist oli kohustusliku pakkumisega, millest keelduda ei tohtinud. Las paanitsevad. Ja telefoni lülitab ta kohe välja – ei ole vaja, et nad liialt detaile teavad. Leviprobleeme on ennegi olnud ja kui nad tagasi tulles korras aeda näevad, siis ei ole enam mingit juttu.
Veebel uuris juba demonstratiivselt külmikul olevat to-do listi ning konstateeris Jaagule silma pilgutades: „Kapten Simson, ma usun, et meil on kokkulepe!”
Naine vaatas talle tõsiselt otsa: „Ma ei kuulnud, mis ta sulle ütles ja mida lubas, kuid ära lase endale pähe istuda. Minu tööks on vaadata, et koostöö tsiviilisikutega oleks rahuldav ning kellelegi liiga ei tehtaks.”
„Suurepärane, tänan toetuse eest!” ütles kapten uksest sisse joostes. „Proua leitnant, usun, et võime lepingu ette valmistada. Poiss saab tagasi iga sendi kahju eest, mis me talle tekitame. Tänan sind ja riik ei unusta su heategu!”
Seejärel palus ta vaikselt Jaagul end tutvustada ja naise valvsa pilgu all hakkas veebel lahtivõetud läpakast lepingut dikteerima. Sisuks, et nemad, riigi esindajad, saavad kasutada tema allkorruse eluruume (kuid mitte peldikut, rõhutas kapten, samal ajal sõrmega viibutades) alates käesolevast hetkest kahe nädala jooksul, pikendamine vastavalt omavahelisele kokkuleppele, teevad seda heaperemehelikult, võivad paigutada maja välisfassaadile mõõteriistu ilma seda rikkumata, abistavad maja korrashoiul (selle peale noogutas veebel Jaagule) ning peale kriisiolukorda kompenseeritakse temale, Jaagule, isikukood see ja see, mõistlik üürisumma. Kõik pretensioonid tuleb esitada hiljemalt kolmekümne päeva jooksul jne. Proua vaatas seda kõike teraselt pealt ja tegi aeg-ajalt mõned märkused, mida kuskil muutma peaks. Keegi ei küsinud, kas Jaagul on volitusi sellele dokumendile alla kirjutada – ilmselt lootes, et kriisiolukord kiirelt lahendatakse ning vahepeal mingeid probleeme ei teki.
Lõpuks oli leping alla kirjutamiseks valmis ning veebel lubas selle niipea välja trükkida, kui staabipunkt üles seatud saab. Seejärel pani ta jalamati ääre ukse vahele ning läks koos kapteniga kolimist korraldama. Alles nüüd, peale tormiste sündmuste möödumist, pöördus Jaagu tähelepanu punapäisele Raunole, kes oli ilmselt esmasest ehmatusest üle saanud ning jälgis sündmusi erksa huviga.
„Sina oled vist Rauno,” ütles Jaak, üritades autoriteetset häält teha. Äsja toimunud stseenis oli ta pigem passiivset rolli etendanud ning talle tundus õigustatult, et väikemehe silmis see tema aktsiaid ei tõstnud. Jaagu jaoks oli enesekehtestamine alati väga raske, kui mitte ületamatu katsumus olnud, ning varasem kokkupuude just endast noorematega oli seda eriti ilmekalt esile toonud. Jaagu kõhetu kuju ei tekitanud noortes soovi teda kuulata, pigem julgustas tema ebakindlus teda igatpidi proovile panema.
„Jõudsid õnnelikult kohale?” esitas ta sõbralikul toonil arglikult uuesti küsimuse, suutmata otsustada, kas olla pigem karm või sõbralik.
Vastust ei tulnud kaua aega. Rauno lihtsalt vaatas enda ette ja ilmselt mõtles, mida vastata, ja küsis siis uudishimuliku häälega midagi hoopis teemavälist:
„Kas ma hakkan nüüd siin sõduritega elama?”
Jaagu ebakindlus oli pühitud – poiss tundus olevat sellest kõigest väga ärahirmutatud ning vastas siis isalikult:
„Siia tulevad ainult mõned onud oma arvutite ja aparaatidega, sõdurid elavad teisel pool teed – näe panevad sinna telke püsti.”
Poisi nägu peegeldas aga hoopis pettumust: „Igav. Näita nüüd, kus mu tuba on.”
Jaagul tõusis klomp kurku –
