sul seal kotis on?”
„Telekamängud,” vastas Rauno. „Võtsin need kaasa, igas peres ei ole mänge. Sul?”
„Mul on mängud arvutis.”
„Mida praegu mängid?”
Sellega tundus jää olevat sulama hakanud ja Jaak hingas kergendatult.
„Kuningate heitlus” on praegu arvutis,” lisas ta asjatundlikult.
„Ah see tobe muinasjutt, kus kuningapojad on vahetusse läinud. Tüüpiline poiss-leidis-maagilise-mõõga-ja-tappis-draakoni. Öäk.” Rauno lisas üleolevalt: „Minu meelest on ainukesed lahedad mängud tänapäeva shooterid ja rallimängud. Selline realistlik shit, mitte printsessi päästmise pläma. See on luuseritele, kellel muud elu ei ole.”
Jaak hammustas keelde, et mitte laskuda vaidlusse sellega, keda pidas endast nõrgemaks. Tõsi, et see mäng tundus talle endale ka veidi tobe. Tavaliselt olid sellised mängud must-valgete karakteritega, head ja halvad olid selgepiiriliselt eristatud maailmas, kus oli lihtne otsustada, kellele anda mõõka ning kellega jagada tervenduspudeleid. Uuemate mängude, ning ka selle, mida ta hetkel mängis, loojad tõid juba rohkem intriigi ka sisse. Selliste mängude sihtrühmaks on vist tõesti väga ullikesed või… sellised nohikud nagu tema.
Ülakorrusel avas Jaak külalisele ukse: „Siin hakkad sina elama.”
„Kas telekat ei olegi?” oli Rauno esimene küsimus. „Mul oleks kindlasti telekat vaja!”
„Telekas on allkorrusel, võid seal mängida nii palju, kui tahad.”
„Kus sa oma porri hoiad?”
Jaak ei suutnud välja mõelda, mida see sõna võiks slängis tähendada ja pakkus huupi: „Garaažis. Seal on neid lademetes.”
„Hea valik, enda tuba on alati liiga ebaturvaline. Kui sealt midagi leitakse, siis arvab ema, et see kuulub papsile.”
Jaak punastas juuksejuurteni, kui Rauno kerge pilkevarjundiga lisas: „Sa oled vist tõeline pornosõltlane!” ning seejärel juba väljapressivalt: „Jaga minuga kõike, mida sul on, ja ma ei räägi oma vanematele.”
„Ma-ma arvasin, et sa mõtlesid midagi muud. Täiskasvanute ajakirju mul ei ole. Nii, aga siin on su voodi, linad ja siia kappi saad oma riided panna. Neid ära puutu, seal on minu asjad,” viis ta teema kiirelt kõrvale, lootes, et marakratil pole piisavalt pealehakkamist põrandalaua alla piiluda.
„Ahah,” oli Rauno pettunud, kuid pööras siis ära ja hakkas edasi toimetama Jaagust välja tegemata. Ta kallas koti sisu voodile – seal oli videomängude mängukonsool koos ühe puldiga ning ports DVD-sid. Ei ühtki riietuseset, isegi mitte hambaharja. Poiss haiseski imelikult. Jaak lisas veel enne väljaminekut:
„Külmikus on nii palju toitu, et vahepeal poodi minema ei pea. Anna märku, kui näljane oled, siis mõtleme midagi koos välja.”
Jaak jättis lisamata enda strateegilised varud – kast õlut ja lademetes kõikvõimalikku rämpstoitu, mis oli peidetud puuriida taha. Ta vanemad olid mõlemad väga tervislike eluviisidega ning ta poleks suutnud nende näägutamist taluda. Jaak tänas jumalat, et ta ei olnud oma varusid enne Rauno tulekut enda tuppa viinud. See poiss tahtis kõike järele proovida, aga varud olid piiratud! Pood oli liiga kaugel ning ta ei viitsinud täiendust otsima minna.
„Kus su vahetuspesu on,” küsis ta siiski, suutmata uudishimule vastu panna.
„Jätsin koju. Pidin kõik muu kraami koju jätma, et videomängu välja smugeldada. Muidu oleks kott liiga suur paistnud,” lisas ta elutarga tooniga. Nähes Jaagu pikka nägu, ütles ta rahustavalt: „Need kaks nädalat elame üle.”
Tore, mõtles Jaak. Siis peab oma tuba pärast nädal aega tuulutama.
Ta liikus alla, et näha, mis seal toimub. Alumine korrus oli minutitega tundmatuseni muutunud. Terve tuba kihas inimestest. Keegi oli eraldanud elutoa lindiga ning kaks sõdurit kinnitasid selle sees olevale alale parajasti teibiga papitükke. Mööbel oli juba kilega kinni kaetud ning elutoa lauale oli asetatud vakstu, millel juba podisesid kaks kohvimasinat. Kapten kinnitas parajasti oma käega tualetiuksele silti, millel oli suurelt kirjas: „Ohvitser ei karda metsas hädal käia!” Alguses välja saadetud kõhetud staabitegelased olid tagasi ning instrueerisid sõdureid instrumentide paigutamisel. Väljast oli sisse veetud mitu kaablit, mille külge kinnitati nii arvuteid kui ka muid suuremaid instrumente, mille otstarbest Jaagul vähimatki aimu polnud. Uksest vooris järjest sisse-välja sõdureid, igaühel midagi näpu otsas. Üks neist peeretas vist tahtlikult valjult proua leitnandi lähedalt möödudes, nii et too nagu ussist nõelatuna pöördus ja terase pilguga süüdlast püüdis leida. Meesterivi möödus aga kiiresti ning taibates, et süüdlane tõenäoliselt leidmata jääb, pööras pilgu taas dokumentidesse.
Jaak seisis lummatult lindi taga ja jälgis toimuvat. Inimesed liikusid nagu sipelgad, igaühel oli täita enda pisike ülesanne. Kõik käis kiirelt ja täpselt, justkui oleks kogu meeskond selle näitemängu nimel palju proove teinud. Veebel viipas talle, tõmmates õrnalt teise käega printerist välja tulevat paberit. Olles paberitele alla kirjutanud ja teise koopia endale võtnud, tundis Jaak, et oli liiga kaua oma fantaasiamaailmast eemal olnud ning viimane aeg oli üles tagasi minna. See päev oli olnud erakordselt sündmusterohke ja Jaak ei tahtnud, et muud mõtted ta põhitegevust segama hakkaksid. Sõdurid püsisid enda alal ning Rauno oli õnneks telekamänguhull. Senikaua, kuni ta sai teha seda, mille jaoks ta siia oli tulnud, oli kõik korras.
Samal ajal puuksutas keegi asjade tassijatest kõvemini, millele järgnes üheaegselt mitmetest suudest varjatud naerupahvak. See oli ainukesele ruumis olevale naisele viimne piisk karikasse.
„Jääge kõik seisma! Kes tegi seda?” kriiskas ta naeru tõttu näost punastele sõduritele. Kuna vastust ei tulnud, hakkas ta neid ükshaaval küsitlema:
„Kas sina tegid seda?”
„Ei mina ei teinud? See tuli tagantpoolt.”
„Nii, järgmine. Kustpoolt see tuli?”
„Ei tea, mul on halb kuulmine, aga haisu järgi, jah, tagantpoolt,” vastas teine reamees pöidlaga taha osutades.
Ükshaaval võttis proua leitnant kõik mehed läbi, uurides kustpoolt kõhurääkijat kuulda oli, kuni lõpuks jäid sõelale kaks meest, kes kumbki teineteise poole näitasid. Üks silmanähtavalt närvis ülekaaluline mehike, kes hääle erutusest värisedes vandenõust rääkis, ning teine, väikest kasvu hea jutuga mees. Viimane küsis kogu aeg esimeselt, miks too nii närvis on, mille peale paksuke veel rohkem ähmi täis läks. Ülejäänud vaatasid seda show’d naerdes pealt, aeg-ajalt vaidlejaid ergutades. Vahepala lõpetas veebel, kes käratas: „Jätke see lollus ja tagasi tööle! Me oleme graafikust maas.”
Naine üritas veel protesteerida, kuid nähes veebli pilku, pööras ära ja läks solvunult välja. Sagimine jätkus endises rütmis. Trepist üles minnes kuulis Jaak, kuidas uks pauguga lahti löödi ning uksel seisnud räsitud ilmega tsiviilriietes mees kiirelt Simsonit nõudis ja talle kuuldavalt ütles: „Mul on halbu uudiseid…”
Jaak oli hetkeks kahevahel – kumb oli põnevam, kas reaalne olukord või arvutimäng? – ja loivas siis trepist üles oma toa poole.
SEITSE
Läbinisti külmunud Ralph
