vaheta riided ära,” ütles kapten, visates talle madrusesärgi, valge hommikumantli ning paari villaseid sokke. Nähes, et Ralph on kostüümi all paljas, lisas imestunult: „Sul ei olegi midagi kostüümi all? Ime, kui sa nüüd kopsupõletikku ei saa!” Ralph arvas ta rasvavoltides silmades nägevat üliväikest kaastundesädet.
„Aivar, ole hea, vaata sa praegu veel rooli, ma uurin, mis mehega meil tegemist on,” hüüdis ta veel luugist alla vaatavale teisele kiilaspeale, mille peale too sõnagi lausumata pea tagasi tõmbas.
„Mina olen muidu Fjodor. Vabanda, et sind enne välja jätsime. Mul on puhkus ning ma ei soovinud seda mingi seikleja pärast katkestada. Tead, tänapäeval on igasugu hulle, kes oma rumalusest hätta jäävad. Nad pole ise selles süüdi, et nad lollid on, kuid miks pean mina oma väärtuslikku aega raiskama, et neid aidata.”
Soe puuvillane triibuline särk seljas, sokid jalas ning valge hommikumantel ümber, tundis Ralph end kui paradiisis, kuigi külm ei olnud veel kontidest lahkunud. Sees oli väga soe, kajutis olev nahkdiivan pehme ning tuulisel merel olemist tuletas meelde ainult põranda vaevumärgatav kõikumine. Ralph oli väga liigutatud, kuid ei tahtnud kantide silmis liiga armetu välja näha – olles palju erinevate inimestega kokku puutunud, uskus ta teadvat, et nõrkus neile ei meeldi, ning selleks, et õnnis seisund jätkuks, ei tohi ta oma saatusega mängida.
„No oli selline halb päev,” ütles ta oma häält jämedamaks teha püüdes.
Fjodor naeratas ja hüüdis siis käreda häälega taha: „Pipsud, tehke keegi kiiresti üks topeltalkoholiga Iiri kohv. Poiss on vaja üles soojendada.” Kilked paadi teisest otsast märkisid, et sõnum on kohale jõudnud.
Siis istus ta Ralphi vastu, vaatas talle ärajoonud, kuid ülimalt terase pilguga umbes viis sekundit altkulmu otsa. Ralph pidas vastu ja fokuseeris oma pilgu tema ninale, nii et mehe ülejäänud nägu udune oli. See oli tema nipp eriti manipuleerivate inimeste või eriti ilusate tüdrukutega suhtlemisel. Fjodor mühatas vaevumärgatavalt, pööras pea laual olevale viskipudelile ning valas enda klaasi täis. Pärast mehist lonksu võttis ta kõrval olevast klaasist vett ja puristas rahulolevalt. Fjodoril ei olnud kuhugi kiiret – ta nautis olukorda ning püüdis oma majesteetlikkusega ilmselt märku anda, et tegemist on kõrgel hierarhiaastmel asuva inimesega, kellega peab käituma lugupidavalt. Kui selline inimene oleks Ralphi vastas istunud ükskõik millises teises situatsioonis, oleks ta kindlasti mõne pilke lendu lasknud, kuid nüüd oli olukord teistsugune. Fjodor oli ilmselgelt olukorra peremees, istudes seal, särk eest lahti nööbitud ja vägev medaljoniga kuldkett kaelas, Ralph see-eest aga armetu närune merehädaline.
„Nii,” katkestas Fjodor juba piinlikult pikaks veninud vaikuse. „Mis mees sa siis selline lõppude lõpuks oled?”
Ralph mõtles just, milline vastus võiks kuulajale kõige meelepärasem olla, kui kõrvalkajutist saabusid kaks tüdrukut, ilmselt tema kohviga. Nad kandsid ülilühikesi valgeid pükse ning tema suureks üllatuseks olid mõlemal rinnad paljad.
Ralph tegi suuga liigutusi, nagu tahtes midagi öelda, kuid sai sõnasabast kinni, kuna ilmselt oleks hääletoon liialt reetnud tema kohmetust. Tulijaid ei paistnud nende alastus kuidagi häirivat ning Fjodor ei pidanud seda isegi tähelepanu vääriliseks. Ralph ei teadnud, kuhu silmi peita või kuhu vaadata. Ühest küljest oleks ta tüdrukute keni kumerusi heameelega uudistanud, kuid teisest küljest tundis, et see oleks ebaviisakas, ning seega peaks neile vist ikka otsa vaatama. Kui ta aga neile silma vaataks, siis saaksid nad ta kimbatusest kohe aru. Ja kui ta vaataks kõrvale, siis näiks ta täitsa debiilne olevat. Viimases hädas otsustas ta rakendada sama nippi nagu Fjodoriga ning vaatas neist läbi, nii et kõik silme ees udune oli, püüdes samal ajal teha võimalikult ükskõikset nägu.
„Meil on siin tissipoliitika,” ütles Fjodor vaikselt ja nautis tema kimbatust, justkui enda uusimat Mersut maksuametile näidates.
Üks tulijatest oli noor keskmise büstiga brünett, kes Ralphi klaasistunud pilku enda kehal tundes huuled tigedalt kokku surus ning kohvi vihaga lauale lõi, nii et see kergelt üle ääre rappus.
„Mis sa passid,” ütles ta vihaselt ära pöördudes – Ralph ilmselt ei taibanud, et nii-öelda läbi vaatamine tegi ta pilgu hoopis eriti ebaviisakalt jõllitavaks, ning tema ei olnud see, kes pileti oleks ostnud.
„Viisakust külalistega paluks,” ütles Fjodor kerge karmusega. „Kui sina oleksid neli tundi tormi käes olnud, ainult see tobe kostüüm seljas, oleksid juba ammu hulluks läinud, püksi lasknud ja üle parda hüpanud.”
Teine naine, kes eelmisega ilmselt mõjuvõimu pärast võitles ja kelle peale tema hüsteerilise naeru pärast oli ennist karjutud, arvas, et see oli tema võimalus Fjodori silmis tõusta, ning püüdis manada häälde kaastundlikkust: „Oi-oi, mis sinuga juhtus? Ah et tormi käes niiviisi kohe. Kas märjaks ka said?”
Erakordselt halvasti näideldud kaastunne pahandas Fjodorit nähtavasti rohkem kui siiras viha ning ta hakkas kätega vehkima ning käratas järsult: „Mis lolli juttu te ajate! Ise tahate veel juristideks saada. Minge lõigake parem meile mingeid snäkke.” Tüdrukud siirdusid silmi pööritades baarikapi juurde ning asusid, pepud kõrvuti ja tissid noaga tegutsemisest vappumas, energiliselt suupisteid lõikuma.
Ralphil ei oleks kunagi olnud julgust nii ilusatele tüdrukutele niimoodi öelda, kuid tal polnud ka jahti ega jämedat kuldketti ning ilmselt mitte ka paksu rahakotti ega prestiižset elukutset. Ning kaptenil ei olnud omakorda seljas koerakostüümi, ega olnud ta merehädaline tobeda tünnisauna peal, jäädes päästjatele vahele merre urineerimisega. Magus soovunelm läbis sekundi jooksul Ralphi pead, kui ta kujutas ette Fjodori lihavat koerakostüümis keha loksuva tünnisauna peal armu palumas. Kõht ei oleks tal ilmselt kostüümi ära mahtunud, nii et see oleks pidanud keskelt välja lotendama. Ralph kujutas teda ette parve peal põlvili andestust palumas, sel ajal kui tema koos nelja paljaste tissidega naisega teda armulikult paati viipab. Lummuse katkestas Fjodori jutuvada:
„Ma olen tegelikult ka väikest viisi sponsor. Tead, minu ajal õppisid inimesed asju, mida läheb vaja. Näiteks minu vorstivabrikus on hädasti vaja meistreid tootmisliinide peale. Õpid ära, oled mingi aeg liinitööline, mõne aasta pärast saad meistriks ja saad head palka.”Ta tegi pausi ja ohkas: „Aga tänapäeva noored ei taha olla vorstivabrikus meistrid, nad tahavad midagi muud. Nad tahavad kurat teab mida, arvavad, et on nii erilised ja ei oska olla tänulikud. Tööd peab õppima tegema, ükskõik kui ebameeldiv see ei ole. Ükskõik mis tööd. Nemad aga ei viitsi pingutada, nad tahavad kõike saada lihtsa vaevaga. See on nagu läheks poodi, üks dollar taskus, ja tahad kolme dollari eest kaupa. Aga keegi ei ole öelnud, et töö peab meeldiv olema. Siis see ei oleks töö, vaid lõbu, ja kui tööandja seda taipab, siis ei taha ta sulle enam palka maksta.”
Ralph teeskles kerget huvitatust. Ta ei sallinud targutamist ega inimesi, kellele meeldis pikalt rääkida, kuid praegu pidi ta seda taluma.
„Ja siis ma tegelengi siin muude asjade kõrvalt heategevusega,” kordas Fjodor. Seejärel lisas ta kirglikult: „Needsamad tibid tahavad millegipärast kangesti juurat õppida. Mõistust peas ei ole, hinded on halvad. See polegi kõige hullem, kuna kool ei ole niivõrd oluline elus hakkama saamisel. Kuid nad on laisad ja sihitud. Õpivad kuskil erakoolis õigusteadust, sest päris ülikooli niikuinii sisse ei saa. Rahamägesid näevad nad alles siis, kui mõnelt rahabossilt ploomikeste vahele sutsu saavad. See väline sära ei tähenda mitte midagi – kui sind tundma õpitakse ja nähakse, et sa ei oska midagi, siis ollakse topelt pettunud. Sa pead saama inimestele vajalikuks ning tegema seda, mida su potentsiaal väärt on, mitte looma illusiooni, et oled keegi teine ja võimeline millekski muuks. Ei tohi arvata, et oled kõike väärt juba niisama, ilma midagi tegemata. Ning peab oskama leppida, kui rohkemaks jaksu ei ole. Ma ütlen alati noortele, et valige eriala, milles teil on võimalik heaks saada. Olgu selleks
