lahkel toonil öelduna kuulis.
Elvi saatis talle kurja pilgu: „Vaata, kui kena ja viisakas noormees. Sinust pole tassimisel mingit abi – istu rahulikult oma tugitoolis ja palveta, et see peale tormi alles oleks!”
Siis hakkas kolimine. „Mida vanemaks inimesed saavad, seda rohkem asju neile tekib,” mõtles Ake erineva suurusega pampe jahti mahutades. Ta võis ainult aimata, mis nende kompsude sees võis olla: pehmemad sisaldasid ilmselt riideid. Teist sorti kompsud olid kandilised – need olid kas raamatud või fotoalbumid. Kolmandates, mida oli kõige rohkem ja mis olid ka kõige raskemad, oli toidukraam – igasugu hoidised, suitsupekk, jahu, suhkur. Vanematele inimestele ei saanud seda pahaks panna – ilmasõja üle elanud ja nälga tundnud inimesed olid selles suhtes väga paranoilised ning toitu austavad. Las nad siis olla.
Akele ei meeldinud omada liiga palju asju. Tema ideaalis oli õige elupaik tühi kõigest ebavajalikust. See hoidis mõtted selgena ning andis hea aura. Kunagi noorena oli ta ülepeakaela suhtesse sukeldunud ühe vanema hipitüdrukuga, kuid saanud neiul esimest korda külas käies korraliku šoki. Kuidas inimesed saavad elada sellise asjadehunniku keskel, millest enamik tundus olevat otstarbetu praht? Käteta mannekeen, molbert (mida ilmselt kunagi polnud kasutatud), katkine lumelaud, kummipaat, mingid teatrirekvisiidid. Tüdruku enda sõnul tekitasid need temas hubasust. Ake aga tundis ennast sellises keskkonnas justkui võõrkehana, justkui mõni asotsiaal. See keskkond soosis tema meelest kopitamist, enneaegset vananemist. Kui inimene tahab areneda, peab ta suutma lahti lasta ja peab looma keskkonna, mis soosib väljapoole, mitte sissepoole vaatamist. Eriti hirmutas Aket tualetipoti kõrval kõrguv raamatute virn. Seal võiks justkui terve elu veeta. Elu möödalaskmine poti peal istudes!
Ta võttis Elvi käest viimase hoidiseid täis pambu ja oli seda parajasti jahile sättimas, kui kuulis ülalt väikest podinat. Ake tõstis pea ning nägi, et tormipilvede vahelt lendas nende poole suur kopter.
Edvard hakkas lennumasinale lehvitama ning Elvi tõstis käe silmade ette. Ake ronis tagasi maja katusele ning jäi ootama, mis edasi sünnib.
Suur transpordikopter jäi tuult trotsides nende kohale hõljuma, pühkides parvelt viimasegi prahi minema. Kilekotid, paberipakid, riided, kõik, mis jahile panemata jäi, lendas kaugele tormisesse merre, paigale jäid ainult inimkogud ning tugitool, milles istus Edvard. Vanamees pröötsatas parastavalt, kui tuul memme rätiku peast viis, kuid rõõm asendus sujuvalt kirumisega, kui ta enda viinapudel tuule alla võtnuna mööda katust veerema hakkas ja uhkelt merre plartsatas.
Olles mõni minut katuse kohal tiirelnud, laskus kopterilt mööda trossi alla neoonvestiga mees. Nagu ta jalad maad puudutasid, tõusis hetkeks tuul, mis pani kopteri järsu liigutusega vee poole liikuma. Osavalt eemaldas mees end karabiini küljest ning liikus memme poole, samal ajal kui kopter eemaldus. Ta viipas kolmikule, liikus seejärel enesekindlal sammul memme juurde ning karjus lõbusalt üle kopteri mootorimüra:
„No tere taas, Elvi! Mis teil hakkas vann üle ajama või? Saime teie hädakutsungi kätte ning mul on käsk teid kiiremas korras siit evakueerida.”
„Tere, pojake,” rõõmustas eit. „Aga meile juba saabus appi üks tore noormees oma purjekaga. Kas saatsite meile kaks eskorti? Üks mulle ning teine Edvardi viinataara ja mähkmete järele. Eile ta…” ei jätnud ta ka nüüd võimalust kallile abikaasale meelehärmi valmistada.
„Me ei ole kedagi saatnud,” katkestas saabunu teda järsult, kuid sõbralikult. See oli umbes 40-aastane vuntsidega, tugevate, kuid meeldivate näojoontega mees, kes ilmselt tegeles merepäästega ning viibis palju aega väljas. „Piirivalvelaevadel on praegu kõigil käed-jalad tööd täis ja hädavaevu saime loa kopteri teile järele saata. Meil ei ole aega – peame väga kiiresti tegutsema.” Seejärel jäi ta Aket vaatama. „Miks te ei öelnud, et teid kolm on?”
„See väga kena ja viisakas noormees tuli ning pakkus enda abi ja lubas meid kaldale viia. Saime juba kogu oma toidu- ja riidekraami paadi peale panna. Isegi Edvard…”
„Noormees,” pöördus päästja Ake poole. Ilmselt teadis ta, millal tuleb Elvi jutt katkestada, et see liialt uitama ei läheks. „Ei ole eriti vastutustundlik sellise ilmateatega merele seiklema minna. On väga vapper, et aitate neid vanainimesi, kuid praeguse seisuga tegite meile karuteene,” ütles ta juba tõsisemalt. „Torm ei ole aeg lõbusõitudeks!”
Ake enesekindlus vajus saapasäärde ning kogeledes püüdis ta selgitada oma tegelikku olukorda: „Ma ei plaaninud kuskile sõitma minna. Ma isegi ei oska purjetada. Keegi päästis ilmselt köied lahti ning nii sattusin merele. Ma näen, et maa ei ole kaugel, näidake ainult mulle kätte, kuskohas sadam on, ning sõidan mootoriga sinna.”Tõusev tuul ja uuesti läheneva kopteri müra pani ta kiledalt karjuma. Uhkest noormehest sai ontlik ja ebakindel tolvan. Vähemalt nii tundus see talle endale.
Päästja vangutas pead ja ütles käsutama harjunud toonil: „Ma ei tea, kuhu sadamasse sa kavatsed sõita, poisu, sa ei jõua sinna, sest ma ei kujuta ette, mis selliste sündmustega maal toimub. Praegu on merel väga ohtlik, ja ime, et sa elus oled. Unusta oma paadike. Siia sa ei jää.” Seejärel pööras ta selja ning haaras kätte rinnal oleva raadiosaatja.
„Kolm inimest vajavad päästmist, Elvi ja noormees,” seejärel kõõritas ta tukkuma jäänud Edvardi poole: „Edvard on kustunud, talle saada kanderaam. Elvi on esimene, läheb standardrakmetega.”
Päästja liikus enesekindlalt memme poole: „Me peame teid kiiremas korras kopterisse saama, kuni torm veel päästmist lubab. Sina oled esimene!” Ning haaras enda küljest rakmekomplekti: „Täpselt nagu jõulutormi ajal.”
Elvi, hakates tajuma, et võib kõigist oma asjadest ilma jääda, lasi küll päästjal toimetada, kuid protesteeris: „Aga mu asjad – kogu mu elu on juba jahil, minu pulmakleit, minu mälestused, kogu elu. Me peame need enne ümber laduma.”
„Selleks ei ole aega ja kopteris ei ole kohta. On kallimaid asju kui mälestused, näiteks elu! Me püsime vaevu sellise koormaga elus. Ole valmis!” sõnas ta karmilt. Sulgenud viimase rakmeklambri ja kinnitanud end tädikese külge, püüdis osavalt kinni kopterilt järele lohisenud karabiiniga köie. Järgmisel hetkel olid nad juba õhus.
Ilmselt sai Elvi alles nüüd aru, et teda hakatakse vedama üles kui jahukotti, ja kriiskas terve tee, ise kramplikult päästjasse klammerdudes. Ake tundis ebamugavat adrenaliinisööstu, taibates, et sama saatus ootab ka teda ning et ta peab välja mõtlema, mida jahiga teha. „Äkki öelda, et see varastati ära – et kui sadamasse tagasi tulin, oli see juba kadunud?” Ei, seda ei saaks, sest sadamavaht tundis ta ära, kui ta jahile ööbima läks. Viha haaras teda, kui ta taas irvitavale Antonile mõtles. Kui ta siit pääseb, siis kustutab ta telefonist Antoni numbri ning ei suhtle temaga iialgi. Ake tundis pahameelt ka päästja vastu, kuid hoidis seda vaos, kuna praegune olukord ei soosinud vaidlemist. Ta nägi, kui ohtlikuks oli meri lühikese ajaga muutunud, ning kuigi mõte helikopterisõidust teda väga hirmutas, oli see siiski parem kui loksuda tormisel merel paadis, mida ta juhtida ei osanud.
Kui päästja üksi alla tagasi jõudis, tõstsid nad napsuse vanamehe kanderaamile ning kinnitasid ta korralikult.
„Oleme valmis, tule ringile,” ütles päästja raadiosse. Samal ajal kui kopter neile väga ettevaatlikult lähenes, ütles mees Akele silmi kopterilt pööramata: „Kopter on juba inimesi ja varustust täis, me peame tulema teisele ringile. Meile lastakse kopterilt alla üks puukast, võtame selle koos väga ettevaatlikult vastu. Sina vii see jahti ja kinnita tugevalt põranda külge. Me ei arvestanud veel ühe reisijaga ja ülekoormatuna oleks sellise tuulega lendamine liiga ohtlik. Kas said aru?”
„Ja-jah!”
„Korda, mis ma ütlesin!”
