paremale viibates. Ake ei suutnud eidekese palvest korralikult aru saada ning pööras lihtsalt jahi paremale, ise paaniliselt meenutada püüdes, kuidas ta onu randumas oli näinud.
„Mis kuur!” hüüdis ta vastu.
„Kuur, kuur! Tule ringiga ja vastutuult!” karjus memm kätega peast kinni hoides, kui miski jahi all raksatas ning nina üles lõi. Ake oli ehmunud, kuid samas tundus, et midagi väga hullu katki ei olnud. Ta seiskas igaks juhuks mootori. Jahi nina oli veel kinni, kui tuul külje ette puhus ning jaht hoopis tagurpidi parvele lähenema hakkas. Nüüd sai Ake aru, mis toimub – ta oleks pidanud parvele lähenema vastutuult, sest praegu puhus tuul teda otse parve poole. Hoidku jumal, kui sellest kokkusaamisest mingi kriim tekib! Ta püüdis kiirelt mootorit käivitada, kuid oli juba hilja. Mootor käivitus samal ajal, kui ta jaht platvormiga põrkus ning kõrvulukustav krigin andis märku, et paadipõhi oli midagi vee alt leidnud. Sündmused arenesid nii kiiresti, et Ake oli kogu see aeg tardunult laeva ahtris mootori juures passinud.
Memmeke hüüdis seda nähes korra issandat appi, kuid asus siis vanamehe parastava naeru saatel tegutsema. Ta haaras kinni juhitavuse kaotanud jahi küljelt ning tõmbas seda kogu jõust platvormi poole. Olles ta enesest mööda saanud, haaras ta laeva ninas olevast köiest ja kinnitas selle parve ääres oleva telliskividest laotud moodustise külge. Tuul liigutas nööri pingule tõmmates paadi eemale, nii et see jäi ohutult vabasse vette kõikuma.
Kõike tardunult pealt vaadanud Ake ärkas lummusest, nähes, et kividest jurakas meenutas tegelikult korstnat, ning parv oli paigal.
„Miks sa vastutuult ei tulnud, ma ju hüüdsin! Nüüd lõhkusid ka meie kuuri ära,” pragas eit.
„Siuke nolk saadeti! Lõhud meie maja ära,” lällas mees taustaks, tuikudes tugitoolist püsti tõustes.
„Jää vait, Edvard!” käratas memm mehele, kes selle peale porisedes maha istus, ning pöördus siis märksa sõbralikuma tooniga Ake poole: „Aga see on vähemalt esimene kord viiekümne aasta jooksul, kui meie juurde ka õigeks ajaks jõutakse. Tänan pojake, me olime juba väga hirmul ja kaua poleks enam vastu pidanud. Vesi ulatus juba korstnani.”
„Mis siin täpselt juhtus, mind ei ole keegi saatnud,” ütles Ake tormikast randumisest kosudes.
„Nagu ma juba telefonis rääkisin, meri tõuseb ja …”
„Kas sa, nolk, ei näe, et me kodu ei ole enam! Kes…” käratas vanamees tugitoolist.
„Suu kinni, joodik,” ütles ilmselgelt sündmustest erutunud memm oma mehele ja jätkas teda ühe silmaga ähvardavalt vaadates oma juttu.
„Istusime eile õhtul Edvardiga kodus ja vaatasime telekat, kui järsku hakkas ukse alt vett sisse ajama. Algul mõtlesin, et Edvard ajas lillevaasis olevad gerberad taas ümber. Või pissis jälle püksi,” viimast lauset rõhutades pööras ta pea ähvardavalt Edvardi poole, kes selle peale käega lõi ja taas midagi porises.
„Tahab ise kõva merekaru ja majakavaht olla, aga ilma napsuta ei saa kuidagi ja kui naps sees, siis jälle sulgurlihas ei tööta,” lisati kurjalt.
„Kuule aitab küll, vanamutt,” ütles vanamees ärritunult püsti tõustes.
Memm, saanud ilmselt mehelt rahuldava reaktsiooni, pööras seejärel pilgu taas Ake poole ja pajatas:
„Meil jäi pool majapidamist ja kõik fotoalbumid alla. Suure vihmaga tõusis juba veepiir päris kõrgele, kuid peale vihma jätkas meri millegipärast tõusmist ja pidime hakkama oma asju katusele tõstma. Majakasaart ei ole enam. Algul mõtlesime, et veetõus on ajutine ja ei hakanud suurt paanikat tekitama, kuna Edvard oli oma UFO-kõnedega piirivalve juba paar korda välja kutsunud…”
Edvard, kes oli äsja maha istunud ja ilmselt ei viitsinud reageerida, kraaksatas midagi tugitoolist vastu.
„… et mingid tähed lendavad edasi tagasi ja see tähendab maailmalõppu. Ilmselt jäi pudelit kummutades viinapudeli sildist mingi mustus puhmaskulmude vahel…”
Ake lülitas oma kuulmise välja, lastes eidel juttu edasi rääkida, ning vaatas uskumatul pilgul ringi – meri oli nagu meri ikka, kuid see, mida ta pidas ujuvaks platvormiks või parveks, oli tegelikult kivimaja horisontaalne katus. Taamal olev majakas kerkis otse veest – ukse ülemine äär veel paistis, kuid hoonesse sisse oleks saanud ainult tuukriülikonnas. Mõne üksiku puu latv ulatus vee peale. Ümberringi oli vees näha vanapaari asju – paberid, plastnõud, siin-seal mõni purk –, mida tõusev tuul edasi-tagasi pillutas. Eidekese kõnevulin kestis.
„…nii et suur tänu, et tulite, Edvard ei suudaks niikuinii mehe eest väljas olla. Sellist ujutust ei ole olnud kakskümmend aastat. Siis pidime ühe suure tormiga öö majakas veetma. Tavaliselt on saadetud ikka kaater või kopter, ma ei teadnudki, et piirivalvel on nii toredad purjelaevad. Aga tulite seekord sekundi pealt õigeks ajaks. Tõstame siis aga asjad paati ja loodan, et pärast ujutust enamik neist, mis siia jäävad, on ikka alles. Edvard, aja oma tagumik maast lahti ja aita mind!”
Memm asus usinalt maast oma kompse võtma, ilmse sooviga viia need jahile.
„Vabandust proua, ma ei ole piirivalvest… see on eksitus.”
„Edvard, kuhu sa helistasidki! Kas jälle putukatõrjesse…” pööras tädike pead.
„Te ei saa aru, ma ei ole kusagilt üksusest, olen… paadiga merel eksinud,” lõpetas Ake, olles kindel, et neile vanainimestele võib küll oma oskamatust paljastada. See teadmine ei jõua kunagi Antoni kõrvu.
„Oh sa vaeseke, mis siis juhtus? Mitu päeva sa merel oled olnud? Meil jäi viis aastat tagasi üks ümber maailma purjetanud jaapanlaste pensionäripaar nädalaks tormivangi. Tegime portsjonid väiksemaks ning pidasime ilusti järgmise poepaadini vastu. Kas sa söönud oled?” muretses tegus eideke, hakates ühest kompsust toiduaineid välja otsima. Ake teadis, et peab kiiresti sekkuma, kuna tundus, et vanainimesed olid ülimalt heitliku tähelepanuga. Ilmselt oli tegemist majakavahi ja tema abikaasaga, kes elasid aastaringselt saarel.
„Ei-ei, söögiga on mul korras,” püüdis ta eidekest edutult rahustada, kui too tema ette keedistemäe ladus ning neid ükshaaval hakkas lahti koukima. Ake needis end, et oli viinud jutu teemale, mis puudutas toitu. Vanainimestel on söögiga eriline side ning nende peatamiseks on vaja mingit suuremat jõudu, teadis ta omast käest. Ta ei oleks elu sees suutnud ühekorraga ära süüa poolt kilo kabatšokke, marineeritud kõrvitsat ning kurke, aga ei tahtnud memme solvata. Samuti oli tal kiire kaldale jõudmisega – aega ei olnud kaotada.
„Tulin teid päästma. Enne viime asjad paati ära,” ütles Ake enesekindlalt, võttis mõned kompsud ja hakkas neid jahti ümber tõstma. Sääraseid hüpliku mõttelaadiga inimesi tuli ise kindlakäeliselt suunata ning sellise rolli võtmine ei olnud Akele mingi probleem. Samuti pidi ta tunnistama, et niivõrd kõrge veetaseme nägemine tegi tal seest kõhedaks, seda enam, et meri kiskus aina tormisemaks ning oli aja küsimus, millal mõni suurem laine paiskub üle katuse.
„Aaa, aga söök…” protesteeris eideke järjekordse kompsu lahtipakkimist katkestades.
„Enne töö ja pärast lõbu, näe, vesi tõuseb kiiresti. Tõstame kähku asjad ümber ja siis vaatame,” aitas Ake eidel purgid tagasi kotti saada. Vanamemm võttis veel purgi kirsstomateid kätte ja vaatas külalisele küsivalt otsa.
„Ma olen muide Ake,” ütles ta kenasti naeratades, et memm lõplikult enda heaks tööle panna. „Tõstame nüüd asjad ära. Võtke kaasa ainult kõige hädavajalikum.”
