ka.” Sõbrad arvavad siiamaani, et ta on imemees, kes õnnestub kõiges, mida ette võtab. Kuid vähesed teadsid, et Ake hindab alati väga täpselt, mida ja kui palju mingi tegevuse juures on võimalik saavutada, ning kui sisetunne ütleb, et ta selles edukas ei ole, siis ei ole mõtet isegi mitte üritada, vaid säästa end selle jaoks, kus tal potentsiaal on olemas, ning mitte end igale poole ribadeks jagada kõiges keskpärane olles. Ake oli väga võistluslik noormees ning teadis täpselt, kui palju ta edukas olemisse panustama peab.
Purjetamisega näiteks tegelesid tema tutvusringkonnas paljud, kuid tase oli seal Ake jaoks ilmselgelt liiga kõrge, et enda marki isegi üritamisega täis teha. Ake oli onu jahti saanud kasutada juba mitu aastat ning palju kordi ka merel kaasas käinud, kuid tal ei olnud õrna aimugi, kuidas laevukest juhtida. Häbi- ja vihapuna tõusis ta palgesse, kui ta nüüd täbarasse olukorda sattununa otsis paaniliselt lahendust.
KOLM
„Oh, happy days!” ümises Jaak, kui talle jõudis kohale, et just tema puhkuse ajal järgmised poolteist nädalat ongi maja tema päralt. Mamma ja papa olid koos grupi sõpradega läinud lõunamaale suhet värskendama ning peale põhjalike kirjalike ettekirjutuste ei olnud midagi, mis oleks võinud segada tema ja portsu arvutimängude kirglikku suhet. Vanemate kirjalikke ettekirjutusi täitis ta loomulikult valikuliselt ja otsustas kõikidele kontrollkõnedele vastata napilt ja raskete küsimuste tulles teeselda ülimalt halba levi. Toataimed said aeg-ajalt kastetud ja akvaariumikalad söödetud, kuid kõik muud tobedused alates üle päeva tolmu võtmisest ning lõpetades tervislikult toitumisega olid unustatud. Jaak kavatses võtta sellest ajast maksimumi.
Kuid see ei olnud nii määratud. Ütlus „sõduri õnn on üürike” hakkas ilmselt üleöö kehtima ka arvutimänguritele. Telefonikõne lennujaamast pööras Jaagu hõredate pikkade vuntsikarvade kaare otsad allapoole. Ootamatult sai ta lisaülesandeks hoolitseda oma noorema sugulase eest, kelle vanemad olid samuti reisile läinud, kuid päev varem millegipärast lapsehoidjast ilma jäänud. Vanuse järgi talle lapsehoidjat enam vaja ei oleks olnud, kuid vanema sugulase silme all olevat poisil ikka parem. Rauno olla väga korralik, hea ja erakordselt tark poiss, kellel väga harva, kuid siiski aeg-ajalt esinevat arusaamatusi nii teiste laste kui ka õpetajatega. Jaak teadis täpselt, mida see tähendas – see oli marakrati kirjeldus läbi lillede. Nördinult läks ta kutsumata külalisele tuba valmis seadma.
Vanemate maja, millest oleks pidanud saama Jaagu paradiis, asus teistest majadest eemal suure mäe otsas nagu kuningaloss. Edukad vanemad oli väga hästi hoolt kandnud selle eest, et nii maja ise kui ka seda ümbritsev aed tuletaks igaühele meelde, et siin elavad staatusega inimesed. Jaagu meelest oleks see olnud ideaalne koht elamiseks, kui poleks olnud neid perfektsionistidest patoloogilisi puhtusearmastajaid vanemaid. Nemad panid teda peale keskkooli siit ära, linna põgenema ning nende eemalviibimine meelitas ta nüüd tagasi tulema.
Ta ei jaganud vanemate arvamust, et elu mõte on hoolitseda oma kinnisvara eest, pühendades kogu oma aja töö tegemisele. Kui on puhkus, siis tuleb puhata, las see rohi olla veidi kõrgem. Iga päev ei pea rügama nagu farmis. Lisaks juhtivatel kohtadel töötamisele kasvatasid vanemad maja taga ka aukartustäratavas koguses kõikvõimalikke aedvilju, mis majale teiselt poolt lähenedes võis jätta tõelise farmi mulje. Ei ole vaja palju mõelda aru saamaks, et sellise majapidamise ülalpidamine nõudis väga palju vaeva ning et pere noorimat liiget sellest ei säästetud. Jaak ei pidanud aga lugu füüsilise töö tegemisest, eriti sellisest, mis tema meelest ei andnud selgelt arusaadavat lisaväärtust. Ajalooliste romaanide lugemine, televiisori vaatamine ja arvutimängud olid asjad, mis tema jaoks tähendust omasid.
Noore sugulase toaks pidi saama Jaagu vana tuba ning enne uue elaniku sisselaskmist pidi ta minimaliseerima kõik kahjud, mis sellega seoses võiksid tekkida. Kõigepealt tegi ta riidekapi ülemisse otsa ruumi kõikvõimalikke ajaloolisi konflikte kirjeldavate teoste jaoks, millest lõviosa moodustasid ajalooliste lahingute käsitlused. Mingil eluetapil oli Jaak lugenud läbi kõik sõjateemalised raamatud, mis talle silma olid jäänud, ning pinninud kõiki oma maailmasõja üle elanud vanavanemaid ja sugulasi, et nad räägiksid talle sellest keerulisest ajast, kuigi enamik neist ei olnud otseselt sõjategevusega kunagi kokku puutunud. Jaak ei osanud aru saada, kuidas inimesed, kelle elus nii põnevad sündmused juhtusid, neid üldse meenutada ei tahtnud. Vanaisa siiski jutustas, kuidas ta pidi kord peale ebaõnnestunud ränka pealetungi vastaste positsioonidele eikellegimaal surnut mängima ning sai alles pimedas omade poole tagasi roomata, olles enne seda veel marodööride läbiotsimise üle elanud. Osake Jaagust juba taipas, et romantika-aura oli sõjaolukorras väga petlik, ning et ise taolist läbi elanuna käituks ta tõenäoliselt samamoodi.
Peale tegelikult toimunud sõdade meeldisid talle ka igasugused muinasjutulised rollimängud. Rääkimisest ja lugemisest palju lahedam oli end päriselt raudrüüsse riietada ning isolatsioonitorust tehtud mõõkadega üksteist mööda metsa taga ajada. LARP ehk live action role play tundus talle algul kõrvalt vaadates lausa erakordselt tobeda ajaviitmisviisina – grupp pappkastidest meisterdatud raudrüüdes inimesi peksavad üksteist poroloonmõõkadega, teeseldes, et nad on mingis teises maailmas tegemas hoopis midagi muud, kui nende reaalne elu seda võimaldab.
Kuid asja järele proovinuna haaras see Jaaku jäägitult. Ise selles mängus reaalselt mõnd isegi tagasihoidlikku rolli kehastades elas ta osasse sügavalt sisse ja nautis sellest tekkivat vaimustust. Tema hägune hedonistlik elu oli saanud selguse ja mõtte, missiooni, mille poole püüelda. See tekitas muidu veidi uimases ja antisotsiaalses Jaagus tohutu elutahte ja tegutsemismotivatsiooni. Poroloonijunniga higises pihus vastaseid luurates tahtis süda erutunult rinnust välja hüpata, ning sel hetkel taipas ta pisutki, mida võisid tunda tema esivanemad keerulistel sõjaaegadel.
Jaak raputas end lummusest lahti ja peitis LARPi rõivad, kummist mõõgad ning muu atribuutika ülariiulisse raamatute kõrvale ja heitis neile teki üle – taevas hoia, kui noor tatt sellele küüned taha saab. Vanemate ilkumisest talle täitsa piisas.
Jäänud oli veel kõige piinlikum ja suurem aare – räbalaks loetud erootikaajakirjad. Hellalt võttis ta need sahtlist koolitööde vahelt välja. Igal ajakirjal oli oma saamislugu, ja keelatud vilja maitse tegi nende omamise pea sama põnevaks kui sisu ise. Talle meenus, kuidas kord kunagi ammu, kui ta vanematel külalised olid ning ta nende endast veidi vanematele tütardele oma tuba näitas, hakkas üks õdedest teda provotseerima: „Igal õigel mehel on kodus oma erootikaajakirjad. Kus sa neid peidad?” Sinisilmne Jaak käiski oma isa peidikust näpatud minikollektsiooni lagedale, ning neid põnevusega uurima hakates ei pannud nad tähelegi, kui emmed-issid hämmeldunult ukse peal seisid – kolm last oma vanemate silme all ennastunustavalt erootikat lappamas. Kui külalised plaanitust varem lahkusid, algas trall, kuid vihase isa ristküsitlus lõppes nagu lõigatult, kui ta tundis ajakirjade seas ära enda kollektsiooni ühe pärli, mille ta tualeti veekabiini taha oli unustanud. Jaagu poole kõõritades hakkas ta kogelema, et poiss vajabki tegelikult instruktsioone täiskasvanuks saamisel, ning Jaak pidi taluma kaks tundi loengut triviaalsustest meeste ja naiste suhete kohta, mida ta juba ammu teadis. Järgmisel päeval üritas isa salaja kogu kollektsiooni ära põletada, kuid Jaak suutis ühe kordumatu ajaloolise hõnguga teose päästa. Nagu iidne ürik seisis see läbipaistvate kaante vahel tema peidikus aukohal. Et ajalugu ei korduks, peitis ta need voodi all oleva lahtise põrandalaua alla – sealt ei oska neid keegi otsida. Tuba oli külalise jaoks valmis.
Jaak läks tagasi kabinetti ning jätkas salvestatud kohast arvutimängu oma kätega superarvutiks ümberehitatud pillil. Keskaegses muinasjutumaailmas toimuvas mängus oli ta kõrgel levelil jõukas ja lugupeetud sõdalane. Vana surev rüütel, endine kuninga vahtkonnaülem, avaldas talle saladuse, et troonipärija ei ole tegelikult kuninga lihane poeg, vaid isehakanu ning õige prints elab hoopis ühes väikeses kalurikülas. „Ta on suures ohus,” sosistas rüütel, kui nad uksele prõmmimist kuulsid. Ootamatult tungisid kloostrisse maskides sõdalased, kelle eest Jaak hädavaevu pakku pääses. Algas põgenemine mööda maa-alust käiku.
Arvuti
