ning seejärel lasti kopterilt nii ettevaatlikult kui võimalik alla puust kast. Ake abistas selle vastuvõtmisel. Kuigi ta käis väga tihedasti jõusaalis, ei olnud ta harjunud reaalselt oma jõudu rakendama, mistõttu kast ta käest libises ja nurgaga maha kukkus. Mees lõi teda ärritunult lahtise käega vastu pead ning kuigi Akel läks vihast ja alandusest silme eest mustaks, suutis ta end ka nüüd tagasi hoida. Tusaselt hüppas ta paati ja võttis ilma silmsidet loomata raske kasti vastu ja viis selle voodi alla, penoplastist sisuga mootorikasti kõrvale.
„Lase võimalikult palju kinnitusnööri järele,” ütles mees. „Me ei tea, kui palju vesi tõuseb.”Nähes Ake tujutut ja kurja altkulmupilku, ütles ta leplikult: „Tundub, et on tugev jaht ja elab tormi üle – majasein kaitseb teda. Nagu torm lahtub, tuleme siia tagasi ja siis saad oma isale selle tagasi viia.” Ake ei reageerinud, ta oli pika vihaga. Ta tõmbas rakmed selga ning püüdis end võimalikult eemale hoida päästjast, kes tandemkinnituses teda nagu armastusfilmis embas, otsekui oleks see maailma kõige loomulikum asi.
„Loodan, et Anton ikka keppi ei saanud,” lohutas Ake veel end, enne kui nad õhku tõusid ja esimene laine selle järel üle katuse lõi. Helikopter vajus korra meeste raskusest alla nagu hobune, kelle seljas olev paks ratsanik liiga järsult traavi tasakaalustada üritas, ning vedas siis suure pingutusega neid üles. Kõikumine ajas Akel pea ringi käima ning kopteri ääreni jõudes ei julgenud ta enam alla vaadata. Päästja aitas tal alumisest osast peale ronida, kinnitas ta enne rakmete äravõtmist turvavööga istmele ning sulges siis alumise luugi.
Kopter oli rahvast täis. Igal istekohal istus keegi ning tagaruumist paistis kuhi asju, mis olid üksteise peale heidetud. Inimeste näod olid ükskõiksed ning hirmunud, kuid põrnitsesid teda uudishimulikult. Mootor undas ja vihm trummeldas kopteri alumiiniumist seinte vastu. Kopter rappus väga ebamugavalt ja Ake surus hirmuga käed automaatselt keha ligi ja hoidis istmest kramplikult kinni.
Päästja muigas seda nähes: „Ära muretse, see kopter lendab hullemagi ilmaga. Varsti jõuame maale.”
Aket see ei lohutanud. Ta mõtles tänasele päevale, mis ilmselt oli tema edukas elus esimene ebaõnnestumine: sõbrale tüdruku kaotamine, jahi maha jätmine, mingi vanamehe üleolev õiendamine… Mis veel puuduks! Ake heitis pilgu kopteri ümmargusest aknast välja ning see, mis ta nägi, ehmatas teda korralikult.
KUUS
„Kuhu te ronite?” pöördus kapten ümber, kui trobikond sõduririietes ja seljakottidega tegelasi tema ümber üritas end Jaagu koju sisse suruda. „Sellest saab uus staap, kuid enne peame peremehega ikka kokku leppima. Isiklikud asjad kaasa ning marss-marss välja!”
Ilmselt pikast rännakust muserdatud seltskond jäi pettunult seisma. Pea kõik nad ägasid halvasti pakitud sõjaväeseljakottide all ja kõigil olid läptopikotid üle õla. Ilmselgelt eelistasid nad jahedale kevadilmale sooja maja ega kavatsenudki nii lihtsalt järele anda.
„A-aga mul on köha, võin kevadel väljas ööbides külmetada!” ütles üks pikk kõhn mees. „Siis ei oleks kaitseväel minu juristioskustest enam kasu.”
„Me tulime siia inimesi päästma, mitte neid röövima. Laatsaretist saate abi köha vastu ja psühholoogilt hingehädadele. See, et te staabipersonal olete, ei tähenda, nagu kehtiksid teile muud reeglid. Lõpetage need rumalused ja minge pange endale telk üles. Veebli käest saate varustuse.”
„Aga kas ma…” küsis prillidega staabitöötaja.
„Ja sital hakkate ka metsas käima!” lõikas kapten enesekindlalt vahele. „Mida varem te metsaeluga harjute, seda parem,” lisas ta.
Viimane lause paistis meeste kõige kriitilisemale küsimusele ebameeldivalt ammendava vastuse andvat. Nad pöördusid leplikult ümber ja liikusid tagasi välja.
Kapten Simson oli hallide silmadega, kiilakas ja jässakas mees. Ta oli sõbraliku olekuga, kuid näos polnud karvavõrdki järeleandlikkust. Jaagule tundus, et ta kehal ei ole ühtegi karva; pealagi läikis nagu pühademuna ning kulmud oli nii valgeks pleekinud, et neid oli vaevu näha. Rahulik ja enesekindel mees. Õlgade peal kandis ta telkmantlit ja küljel kabuuri.
Peale staabirottide lahkumist ilmus uksele pikka kasvu, teravate näojoonte ning elavate silmadega sõdur. Ilmselt oli tegemist varustusega tegeleva veebliga, kes pidi Jaaguga läbi rääkima. Ta sulges ukse enda järel ning jäi äraootavalt kaptenile otsa vaatama.
Nagu Batman ja Robin, käis Jaagu peast tahtmatult läbi neid kõrvuti seistes nähes.
„Niisiis, noormees,” mõõtis Simson teda pikalt. „Kes siin peremees on?”
„Mu vanemad on ära,” pobises Jaak vastu. Ta hääl oli nii vaikne ja nõrk, et mõlemad sõjaväelased tahtmatult tema poole kummardusid.
„Kuidas palun?”
„Nad lendasid lõunamaale puhkama kaheks nädalaks,” võttis ta julguse kokku ja püüdis häält tõsta. See kõlas eriti tobedalt.
„Suurepärane ajastus,” mühatas kapten ja vaatas kaaslase poole. Veebel muigas ja noogutas.
„Nagu ma enne rääkisin, noormees, on meil riigis tõsine hädaolukord,”tõsines ta.„Meri on mingil põhjusel veidi tõusma hakanud ning väga suure tõenäosusega peame mõned rannaäärsed elanikud evakueerima. Ilmselt ei ole tegu millegi tõsisega, kuid igaks juhuks anti meile käsk end siia kõrgendikule sisse seada juhuks, kui peaks tekkima paanika ning mõned… hämmingus kodanikud maanteid ummistama hakkavad.”
Jaagul vajus suu lahti. Ta mõtles hetkeks hirmuga, kas saab ikka rahulikult oma mängu jätkata, kuid kapten lisas:
„See maja asub ümbruskonnas kõige kõrgemal ning siit saab parima ülevaate toimuvast – ma mõtlen igasugusest liikumisest. Ma näen, et siin on hea koht, kust seda teha saab.” Ta osutas samal ajal teise korruse suure akna ees asuvale tugitoolile.
„Kuid see ei ole kõik, meil on vaja sisse seada staap ja kuna tänapäeval on kõik oluline arvutites, siis tahan, et staabitöö toimuks majas sees, et vara nii kiiresti ei utileeruks, nagu tagalas öeldakse.”
„Kui kauaks?” küsis Jaak vaikselt.
„Nii kauaks, kui vaja.” Nähes, et Jaagu nägu sellest rõõmsamaks ei muutunud, lohutas ta teda:
„Ära muretse, kasutame siin ainult suurt tuba staabitööks, tehnika hoidmiseks ja koosolekuteks, ülejäänud ala eraldame lintidega, et keegi uitama ei läheks. Põrandad katame tapeediga ja teibime selle kinni – nii et isegi koristama ei pea. Ja teie tualetti keegi reostama ei hakka – isegi mitte vanemallohvitserid.” Viimast öeldes pöördus ta grimasse tehes veebli poole – viimase nägu tõmbus naerule ja ta tegi demonstratiivselt pettunud ilme.
Kivi langes Jaagu südamelt – nii et ta ikka saab arvutimänge mängida. Tal oli täiesti ükskõik, kui terve rügement siin all kasvõi lahingut peaks. Peaasi, et oleks piisavalt voolu tema arvuti jaoks ning et keegi tal kõrvaklappe peast ära ei kisuks.
Kapten piilus teda altkulmu ja ilmselt tajudes Jaagu näol kergendustunnet, otsustas, et on aeg tuua esile ka asja negatiivne külg.
„Ainuke asi, millega arvestama pead, on lärm – olukord on uus ning ilmselt tuleb siin palju vaidlemist. Arvesta, et nii öösel kui päeval hakkavad siin inimesed sisse-välja voorima. Samuti võib meil vaja minna teie sõidukeid, juhuks kui peaksime suuremal arvul inimesi vedama. Kui palju teil neid on?”
„Üks
