selleks, kui üritad sõbraks saada.”
Aeglaselt Fjodori järel kõndides jõudsid nad ukseni, kuhu kapten kolm korda koputas ja siis sisse läks. Cäthy, seljas õhuke lühike punane öösärk, oli parajasti hambaharjaga toimetamas. Põrandal kahe voodi vahel oli joogamatt. Ta kergitas oma kitkutud kulme ning hambahari kukkus ta suust maha, kui ta kuulis, mis Fjodoril öelda oli: „Cäthy, tibuke, me peame merehädalise sinu juurde majutama. Kohtle teda hellalt ja ära talle haiget tee.”
Cäthy pani käed puusa ja pööras end kogu kehaga meeste poole. Tumepruunid lainelised juuksed langesid (Ralphi jaoks aegluubis) ta kaunile näole. Nina ümbruses olid üksikud eksinud tedretähnid. Kaks imekena silma paistsid tänu suurtele pupillidele mustadena. Leppimatu pilk ja puusas käed erutasid Ralphi kummaliselt. Kergelt õõtsuv küljele kallutatud ülakeha andis Cäthy rindadele kolmemõõtmelisuse, mis muutis need veelgi kenamaks, kui Ralph oli enne vilksamisi näinud. Öösärgi alt paistsid kaks pikka ja saledat pruuni jalga, mis lõppesid punaseks värvitud varbaküüntega Ta ei olnud kunagi nii kena modellimõõdus tüdrukut nii napis riides nii lähedalt näinud. No võibolla rannas, aga see ei loe.
„Ei,” tuli üle neiu huulte kindlameelselt.
Fjodor hakkas midagi ütlema.
„Ma ei võta seda debiilikut enda juurde,” rõhutas Cäthy madalal toonil aeglaselt, nii et Ralphil jalad nõrgaks läksid. „Te ei tee seda mulle!”
„Mida sa pirtsutad, sa ei pea teda keppima…”
„Midagi sellist ei ole mul eluilmaski plaanis,” muutus tüdruku hääl peaaegu kiljuvaks.
„Arva, mis tahad, aga poiss magab täna siin,” käratas Fjodor. „Kui ei meeldi, kebi diivanile, ja teda sa sinna ei saada. Meil on äkki vaja öösel Aivariga ärijuttu ajada ning teised toad on kinni. Ise sa ei tahtnud kolmandaks tulla, lepi nüüd tagajärgedega,” ütles ta kergelt parastavalt.
„On alles vanad kiimas peerud,” vangutas Ralph mõttes pead. Ta ei suutnud taluda mõtet, et võiks kunagi raha eest kedagi endale meeldima panna.
„Näe, linad saad siit,” tõmbas Fjodor purjus inimese kohmakusega ülevalt kapist välja portsu roosasid voodilinasid. „Ja pea meeles – meie libu sa ei puutu,” ütles ta pigem tögades kui tõsiselt mõeldes.
„Kuidas sa minust räägid, kao välja!” röökis Cäthy nüüd juba ainult Fjodorile, kes sellest nagu väike poiss üllatus. Uksel pöördus kapten veel kord ümber ja justkui soovides, et viimane sõna talle jääks, rõhutas: „Pea meeles, tissireegel kehtib hommikul – muidu ütle stipendiumile goodbye!”
Cäthy viskas teda millegagi laualt. Fjodor tõmbas kiiresti ukse kinni ning hüüdis selle tagant naervale Aivarile: „Vürtsikatega on alati rohkem häda ja ka rohkem rõõmu!”
Kajutisse jäänud vaatasid teineteisele sekundi murdosa otsa ning siis puges Cäthy sõnagi lausumata kiirelt teki alla ja pööras Ralphile selja. Ralph sahmis veidi linadega ja puges ka voodisse. Veidi aega lamanud, tundis ta alles nüüd, kui väsinud ta on. Uni hakkas kohe silma tikkuma.
„Kes tule kustu paneb?” tuli kiuslik hääl kõrvalvoodist.
Ralphil võttis veidi aega, et uneuimast välja tulla, ning kui ta viie sekundi pärast vastas, kõlas ta hääl eriti armetult: „Kuskohast see käib?”
„Uksest vasakut kätt,” vastas hääl üllatavalt leplikult.
Ralph tõusis püsti, ta pea käis väga tugevalt ringi. „Oleks pidanud ikka vägisi neid snäkke võtma, mitte tühja kõhu peale kohvi- ja alkoholipaugu ära jooma,” mõtles ta aeglaselt ukse juurde tuikudes ja pingutusest hingeldades. Tagasi tulles koperdas ta pimedas vastu koiku äärt ja kukkus.
Cäthy mühatas põlglikult: „Ei maksa nii palju juua.”
End uuesti voodisse ajanud Ralph ei vastanud. Vihahoog käis tal korraks kerest läbi, kuid mis sa ikka leppimatult vaenuliku naisolevusega teha saad. Uni hakkas ta üle uuesti võimust võtma.
„Võib-olla on Fjodoril õigus ja sa oled tõesti nii rumal, et peaksidki turistidelt pihkulöömisega peenraha teenima hakkama,” ei suutnud ta siiski keelt hammaste taga hoida. Enese kehtestamine tekitas temas hea tunde.
„Ohoh,” ütles neiu vihaselt ja salvas nii jultunud vastulööki ilmselt mitte oodanuna alles mõne aja pärast vastu: „Sul on see vist igapäevane tegevus – koerakostüümis kerjamine, et sandikopikaid saada.”
Ralph pidi valusalt tunnistama, et see oli pigem tõe konstateerimine kui solvang.
„Nagu sul sitas ülikoolis õppemaksu munnist välja imemine. Mitu korda sa ühe AP eest kotte taha pead saama?”
Kõrvalt voodist kostis raevunud ahhetus. „Mitu korda sina elus üldse kellegagi keppida oled saanud, kumbki käsi ja diivanipatjade voldivahe välja arvatud. Sinusugune luuser saab isegi omaenese käelt korvi.”
Kogenud, et oponent oskas teravalt lüüa, pidi Ralph ise kaitsele asuma: „Vähemalt suudan ma oma palga ilma türamaitset suhu saamata välja teenida. Sul on sellega vist veidi keerulisem?”
Ralphile tundus hetkeks, et sellega on tüdruku suu kinni pandud, kuid peale hetkelist mõttepausi öeldi talle teisest voodist järjekordne „kuldne” argument:
„Kui see tünnisaun oleks ainult pihkulöömisega edasi liikunud, siis oleksid sa juba ammu laineid murdmas. Kuradi luuserist pihkur.”
Tundus, et padrunid hakkavad kummalgi pool otsa saama, sest mõlemad juba kordasid ennast.
„Kuule, lase mul nüüd palun magada ka,” ütles Ralph juba päris siiralt: „Ma ei jõua su pihkulöömise möla enam kuulata.” Kuid ei saanud ikka ise viimast sõna lisamata jätta: „Homme on järjekordne tööpäev, suulihased peavad sul päris tööks puhkust ka saama.” Õndsalt naeratades uskus Ralph, et oli sellega une välja teeninud.
Kuid ei.
„Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas sellised inimesed üldse julgevad midagi öelda. Sa peaksid endale uue näo, uue töö ja uue elu hankima. Sa oled mittekeegi ja sinust ei saa kunagi mitte midagi enamat.”
„Ei tea, kes siin mittekeegi on. Mida su ema ja isa sellest arvavad, et nende tütar raha eest vanu perverte nikub? Tissiseadus, heh! Kuidas sind tagantjärele meenutatakse? Isegi kui sa saad kätte oma juuradiplomi ja isegi kui saad kunagi erialasele tööle ja inimeste sekka, kes sind austavad, siis ei unusta sa ise kunagi, kuidas sa alustasid. See teadmine jääb sind saatma eluks ajaks ning rikub kunagi su õnne,” ütles Ralph juba peaaegu haletsevalt.
Kõrvalvoodis jäi vaikseks. Ralph oli endiselt seljaga, kuid ta võis lausa tunda neiu teravat pilku enda kuklal. See oli vist täistabamus ning hetkeks ta isegi kahetses, et nii teravaks läks.
„Ma ei jaga end mitte kellegagi, kes seda väärt ei ole,” ütles Cäthy kindlalt. „Mitte kellegagi, raiu see endale pähe. Ma olen siin lihtsalt seltskonnaks. Vanameestel on ebausk, et paaritu arv naisi kaatril toob ebaõnne. Need teised tüdrukud on murdunud, kuid mina ei tee seda kunagi, kas saad aru, mitte kunagi! Mul on oma ambitsioonid, mille nimel olen valmis pingutama, kuid olen enda jaoks piirid paika pannud. Vähemalt õpin ma siin midagi uut, aga sina jäta oma leierdamine oraalseksist, kuna seda lihtsalt pole toimunud ja ei toimu iialgi! Sa võiksid enne küsida, kui solvama tuled.”
Nüüd on
