ku vangid.
I
1
„Kii-re-mi-ni! Kii-re-mi-ni!”
Aide sõtkus kõigest jõust rattapedaale. Varasest hommikutunnist hoolimata kuumas päike lagedal põlluvaheteel tüdrukule otse kuklasse. Otsaesiselt alla valguv higi pani silmad kirvendama, segunes pisaratega ja voolas sealt edasi põskedele. Aeg-ajalt tõmbas ta pihuga üle silmade, et tee käest ei kaoks, kuid suuremat kasu sellest ei tõusnud.
„Kii-re-mi-ni! Veel kii-re-mi-ni!”
Jõud oli otsakorral, aga tänu jumalale, sealt paistiski juba kesapõld, põllul hobune ja adra taga jõudsalt astuv mees. Aide heitis ratta teeveerde maha ja tormas komistades ning valjusti kisendades üle välja mehe suunas.
„Endrik… Endrik… Sa pead ära minema… Taalberg ütles… nad on kohe siin…”
Mees adra taga oli liiga kaugel, et midagi kuulda, kuid noorema õe hädalisest olekust taipas ta, et oli juhtunud midagi koledat. Kas oli juba mitmendat kuud vähihaigena voodis lamava papa tervis ootamatult halvemaks läinud? Või äkki lastega mingi suur õnnetus? Miia ja Ell olid ju mõlemad parajad väänikud ja mõtlesid alatasa kõiksugu vempe välja, mis polnud alati kõige ohutumate killast ning oleksid teinekord ka ingli kannatuse proovile pannud. Ta ptruutas hobuse seisma, mässis ohjaotsa ümber adrakure ja tõttas kärmel sammul tulijale vastu.
„Sa pead ära minema, nad on kohe siin… Taalberg käskis öelda,” paristas tüdruk uuesti, kui Endrik kuuldekaugusele oli jõudnud.
„Räägi rahulikult. Kes tulevad? Kuhu ma pean minema? Korda sõna-sõnalt, mida Taalberg ütles.”
Tüdruk tõmbas nuuksatades hinge.
„Küüditajad… tulevad sind ja Maarjat ja lapsi ja meid kõiki ära viima… veoautoga. Taalberg kutsus mu leeritunnist välja ja ütles, et lähevad esiteks Vardile ja siis Otsale ja siis sealt edasi meile ja et meid kõiki pannakse vangi. Ütles veel, et peame kohe peitu minema, kui tahame eluga pääseda.”
Endrik kaalutles hetke. Kristjan Taalberg, kohalik kirikuõpetaja ja Endriku hea sõber, oli tõsine ja rahulik mees, mitte mingi paanikakülvaja või tühjajututegija. Kui tema hoiatuse saatis, siis pidi ta olema midagi kuulnud ja asjaga oli tõsi taga. Külas oli juba mitu päeva sosistatud tühjadest raudteevagunitest Rakvere, Tapa ja Tamsalu jaamas ning vallamaja õuele aetud imelikest, jõude seisvatest veoautodest. Päevselge oli seegi, et praegustel võimumeestel oli kange tahtmine temasugustega, endiste riigiametnike ja poliitikutega, arveid õiendada. Seni olid nad teda küll talle endalegi üllatuseks imekombel rahule jätnud, kui mitte arvestada seda, et neid kohe pärast uue korra kehtestamist korterist välja aeti ja vähem kui kaks aastat tagasi soetatud uhiuus sõiduauto käest ära võeti. Lille tänava luksuskorterisse pandi elama linna saabunud punaarmee major koos oma naise Ljubaga, Pontiac aga läks töörahva käsutusse, nagu talle oli öeldud.
„Sõida otsekohe koju ja ütle Maarjale, et ta…” alustas mees ja vakatas sedamaid. Mis tal ometi arus oli? Ei saa ju säherduse teate edasiandmist ja asjade korraldamist jätta kuueteistaastase surmani hirmunud tüdrukutirtsu hooleks.
„Tule, lähme,” tõmbas ta tüdruku kättpidi liikvele. Põlluservas seadis ta õe ratta pakiraamile istuma:
„Hoia kõvasti kinni ja vaata, et sa maha ei kuku!”
Kui nad vähem kui kümne minuti pärast koduväravast sisse pöörasid, astus Maarja parajasti kaevult maja poole, täis veeämber käe otsas. Ta naeratas rõõmsalt tulijaile vastu:
„Näh, teie juba tagasi. Tulite keskhommikut pidama? Viin vee tuppa ja panen silmapilk kohvikannu tulele.”
Endrik ja Maarja olid nüüdseks olnud abielus juba ligi kuus aastat ja hoolimata sellest, et neil oli kaks tütart – peagi viieseks saav Miia ja kahe ja poolene Ell – nägi Maarja ikka veel välja nagu too õbluke gümnaasiumitüdruk, kelle ujeda naeratuse tõttu Endrik ühel varasuvisel külasimmanil oli pea kaotanud ja pärast tantsu lõppemist ka südamest ilma jäänud.
Vähem kui sekundi murdosa vältel fikseeris Endriku aju nagu välguvalgusel silmade ees avaneva koduselt armsa pildi ja talletas selle pikkadeks aastateks sügavale ajusoppi, kust see rasketel aegadel mõnikord täiesti ootamatult mehe rahututesse unenägudesse ilmus. See oli nagu oskamatu lapsekäega veetud naiivne joonistus, selgete joonte ja puhaste värvidega – päikese kollane liikumatu kera puhtal sinisel taeval, õuemuru rohetav kummel ja kaevuteel noor kleenuke tumedapäine naine, naeratus suul.
Kuid midagi oli kohutavalt valesti. See uinutavalt rahulik vaatepilt oli kriiskavas vastuolus Endriku sisimas möllava ärevusega. Kui nad veel linnas elasid ja Maarjaga teinekord kinos käisid, siis filmides tulid ähvardava hädaohu korral alati mängu loodusjõud – horisondile kerkisid rasked sünkmustad äikesepilved, välgunooled sähvisid risti üle taeva ning rajutuul märatses kumedate helide saatel põlispuudes või tagus vahuseid laineharju vastu kaldakaljusid. Sellistel puhkudel puges Maarja alati pelglikult Endrikule lähemale, haaras mehel kõvasti käest kinni ja lõdvendas haaret alles siis, kui muusika leebus ja tormipilved hakkasid laiali hajuma. Ja kuigi naise lapselik teguviis Endrikut vaikselt muigama pani, tundis ta siiski iga kord kerget heldimusega segatud uhkust selle üle, et teine temalt nõnda tuge ja kaitset otsis.
Aga kuidas pidi ta kaitsma Maarjat nüüd? Oma valimiskampaania ajal oli ta pidanud lugematul hulgal sütitavaid kõnesid isamaa-armastusest ja vajadusest kodumaad kaitsta, ikka selles vaimus, et dulce et decorum est pro patria mori. Tema nooruslik tarmukus ja ilusad sõnad olid tookord inimestele nii meeltmööda olnud, et paljud andsid valimistel oma hääle temale ja mitte temast palju vanemale ja teenekamale vastaskandidaadile. Aga ilusate ja mitte ainult ilusate, vaid üleüldse igasuguste sõnade aeg sai kiiresti mööda. Polnud neist abi siis, kui venelastele anti luba pool Eestimaad baase täis tippida, ega siis, kui Toompeal võim ära vahetati ja riigivolikogu laiali saadeti. Neist polnud mingit abi ka praegu. Praegu oli kogu koduküla, kogu kodumaa ja kogu tema maailm kokku surutud siia, sellele ahtakesele õuele, siin ja kohe nüüdsama pidi ta leidma võimaluse kaitsta oma naist, oma lapsi, oma ema-isa ja nooremat õde, keda kirikuõpetaja hoiatussõnad olid päriselt ära hirmutanud.
Heledad lapsehääled äratasid Endriku neist segastest mõtetest ja tõid ta reaalsusesse tagasi.
„Emme, emme, me leidsime lauda tagant kanapesa!” kilkas nurga tagant välja marssiv Miia vaimustusest katkeval häälel. „Seal on üks, kaks, seitse, mitu muna, kana istub peal ja teeb klok-klok-klok.”
„Pesa, pesa, lauda taga, kana peal, klok-klok,” kordas kajana pisike Ell ehk tillu-Ellu, kes truu kannupoisina alati ja igal pool Miia kannul traavis ning tema tegemisi ja ütlemisi püüdlikult järele ahvis.
Kui Miia isa silmas, lendas kana otsemaid peast kus seda ja teist ning mõtted said kogunisti uue suuna. Isa kojutulek oli ikka tähendanud midagi toredat, kas peitusemängu või muidu müramist, tagaajamist, võidujooksu või kukil ratsutamist. Mõnusa meelelahutuse lootuses tormas Miia isa juurde, haaras tal mõlema käega põlvede ümbert kinni ja sõnas nõudlikult:
„Kukile!”
„Jäta! Praegu pole aega,” rehmas Endrik end äkilise hoolimatu liigutusega vabaks.
Nii polnud isa kunagi varem teinud ja Miia, kes oli sellisest täiesti ootamatust ja arusaamatust, isegi häbematust käitumisest sügavasti haavunud, tõmbas suu solvunult nutukile. Tüdruku pahameeleks ei teinud isa seda märkamagi, vaid pöördus hoopis Maarja poole:
„Kus mamma on?”
„Mis lahti, et sa lastega niimoodi? Mamma läks Väljatagusele, peaks varsti tulema,” vastas Maarja mehe järsust toonist pisut heitunult.
„Aide,
