sai Leo Judas, siis oli ta päris oma mees. Ta sai vabalt rahva hulgas ringi liikuda, vaadata, kuulata, kõike vajalikku kõrva taha panna ning meelde jätta, ja mis kõige tähtsam – nõukogude võimu huvides ära kasutada.
*
Arglik koputus uksele sundis Leod korraks tööd katkestama:
„Sisse!”
Uks lükati tasakesi poikvele ja tekkinud praost pressis end, külg ees, sisse ebamäärases eas pikka kasvu kondine naisterahvas.
„Kas ma tohiksin härra ülemusega rääkida?”
„Naiskodanik, meil siin pole ei härrasid ega ülemusi, on ainult seltsimehed ja kodanikud,” tõrjus Leo pilku paberitest tõstmata, kuid sellest hoolimata paitas härra ülemus üsna pehmelt ja mõnusasti kõrvu.
Naine vatras peatumatult edasi:
„Mina olen Liidia, Liidia Liitop, meie kõik oleme uue valitsuse eest väljas, algusest saati ja kogu perega kohe. Isa võitles mul juba revoluutsi ajal nõukogudega koos ja pursuide vastu, tema tahtis ka, et töörahval elu paremaks läheks, aga siis jäid valged peale. Minu mees on teie teenistuses, Villem on tema nimi. Ta on praegu ühe autoga sõidus. Ja poiss ja plika on ka mõlemad kõvad komsomolid.”
Selle pika tiraadi peale tõstis Leo lõpuks pilgu ja silmitses rääkijat tähelepanelikumalt pealaest jalatallani. Keskealised talunaised kippusid siinmail olema kartulikarva juuste ja hallide silmadega, kehalt masajad ja potsakavõitu ning lootusetult ühte nägu, nii et isegi Leol, kes oli tšekistide koolis erinevate inimeste äratundmiseks ja meeldejätmiseks põhjaliku mälutreeningu läbi teinud, oli raske neid üksteisest eristada. Teadagi võis põhjus mujalgi peituda, kas või näiteks selles, et ta kippus eakamatest ja keskealistest hoolikamalt silmitsema hoopistükkis nooremat sorti naisisendeid, iseäranis siis, kui need juhtusid vaatajale ka pisut silmarõõmu pakkuma. Aga see olevus siin oli täiesti teisest puust, tema välimus ei olnud sugugi tavaline, vastupidi, see oli silmatorkav ja meeldejääv, sel polnud tüüpilise eestlasega mingit pistmist. Esiletükkivate põsesarnadega ümmargusest kahvatust näost vaatasid puurivalt vastu tigedad tumepruunid silmad, mille altkulmupilk tekitas isegi Leo-suguses karastatud mehes seletamatu ebamugavustunde.
„Ja mis asja sul siis minu juurde oli?”
„Ma tahtsin küsida, et kui juba viiakse, siis… kas härra… härra seltsimees ülemus ikka teab, et Nõlvaku talus elab üks tähtis nina, Tapperi Endrik.”
„Mis tähtis nina see siis selline on?” Leol tärkas asja vastu kerge huvi.
Väljasaadetavaid oli ju nii palju ja neil olid tõesti imeliku kõlaga nimed, mis meelde jääda ei tahtnud, aga ta mäletas ähmaselt, nagu oleks säherdune nimi varem kusagilt läbi vilksatanud.
„Oli enne nõukogude tulekut Toompeal, valitses omast arust riiki. Käis teine alati ringi, nina püsti peas, meiesugused olid temale tühipaljas õhk,” paristas naine kiiruga. „Isad-emad ja iseäranis õed teisel kah tähtsust täis jusku…”
Naise innukusest ja pisut lipitsevast hääletoonist võis selgesti välja lugeda, et talle oli nende inimeste kirjasaamine pahade hulka äärmiselt tähtis, tundus, et tal oli kange himu nendega mingeid isiklikke vanu arveid õiendada. Leo polnud põrmugi üllatatud, sihukest arveteklaarimist oli ta oma töö eripära tõttu ennegi päris tihti kohanud ja ega see siinmailgi midagi erilist ja erandlikku ei olnud, inimesed olid igal pool ühesugused.
„Jajah, ta on meil nimekirjas küll, aga mitte siin, vaid Rakveres, ta elab seal.” Mälu oli oma sorteerimistöö edukalt lõpule viinud ja Leole meenus, et niisuguse nimega isiku ja tema perekonna kohta olid arreteerimisorderid tõepoolest välja kirjutatud. Talle meenus seegi, et siis, kui asja arutati, oli ta imestanud, miks meest juba varem polnud kinni nabitud. Hea, kui nüüd viga parandatud saab. Parem hilja kui mitte kunagi.
„Noh, eile õhtu hakul oli ta kindla peale Nõlvakul isaema juures, naine ja lapsed ka, kaks tüdrukutirtsu teistel… oma silmaga nägin… Kirjas võib ju olla ükstapuha kus,” venitas naine uskumatult vastu.
„Kui sa nii kindlalt tead, eks paneme siis kirja. Nõlvaku talu, Endrik Tapper ja tema perekond. Naine ja kaks last… Kas sa nende nimesid tead?”
„Miks ma’s ei tea, tean ikka. Naine on Maarja, suure talu tütar siitsamast naaberkülast. Aga lastel on sihukesed imelikud nimed, üks on Miia ja teisele pandi nimeks Ell.”
Leo kirjutas kõik täpselt üles, ta tahtis vormistada dokumendid, nagu kord ja kohus ette nägi, siis poleks kellelgi hiljem midagi ütlemist. Endrik Tapperi kohta tuli täita arreteerimisorder, tema oli see päris bandiit ja kurjategija, pere muud liikmed kuulusid väljasaatmisele ja nende kohta käis natuke teistsugune paber.
„Ja siis veel vanemad ka, isa ja ema. Kirjutame siia juurde… nii…” Leo kujutas juba täiesti elavalt ette, kuidas ta aktiivse tegutsemise, tähelepanelikkuse ja plaani ületamise eest kõrgemalt poolt kiita saab, viis-kuus inimest nimekirjas lisaks ei ole ometi väike asi.
„Õdesid ka kolm tükki. Kõige vanem, Jete, tema käis kõiksugu kõrged koolid läbi ja on nüüd Tallinnas mingi peenema ameti peal, teda pole viimasel ajal siinkandis üldse käimas nähtud. Siis tuleb vanuse poolest Nelli, tema peab Rakveres pudupoodi, rikaste asi, eks nemad ikka saavad ja oskavad. Kolmas, Aide-nimeline, on minu Madeliinest paari aasta jagu noorem, tema on küll veel kodumail. Teda ei maksaks ka ära unustada.” Liidia oli hoogu sattunud ega saanud nüüd enam kuidagi pidama. Kui härra ülemusel tahtmist ja kannatust oleks jätkunud, küllap siis oleks Liidia talle veel palju muudki head ja kasulikku pajatada võinud. Ja mitte ainult Tapperite, vaid ka mitmete teiste ümberkaudsete elanike kohta, kes äraviijatele lähemat huvi oleksid võinud pakkuda.
„Teeme siis nii, et kõigepealt Vardi, siis Otsa ja… siis Nõlvaku. Ma lähen ise ka kaasa, et asi kindel oleks. Kui su mees autoga tagasi jõuab, siis tuleb ta teenäitajaks, tema oskab meid kindlasti õigesse paika juhatada.”
„Miks ta’s ei oska, oskab ikka, egas nad mõisahäärberist kaugel ela. Tänu taevale, lõpuks ometi on pidu ja pillerkaar ka meie õue peal ja eesti rahval õnneaeg käes. Las pursuid ja rõhujad saavad tunda, et töörahvas on ka midagi väärt, ma olen ikka öelnud, et…” osatas Liidia nüüd juba varjamatu kahjurõõmuga.
„Hästi, hästi, mine nüüd, mul on palju tööd,” lõikas Leo naise kõnetulva järsult pooleks ja too taganes, selg ees, ukse poole, laua suunas sügavaid koogutusi tehes ning omaette rahulolevalt pomisedes.
Kumbki neist ei pannud tähele, et tumedas ülikonnas pikka kasvu mees, kes juba ivake aega oli õues irvakil akna kõrval seisnud, astus kiirel sammul üle tee ja kadus vallamaja vastas kõrguva kiriku ukse taha.
3
Otseteed mööda võis Nõlvakult Otsale olla kaks, kõige rohkem kaks ja pool kilomeetrit. Rada kulges algul mööda pajuvõssa kasvanud kraavikallast, põikas seejärel peaaegu täisnurga all metsa sisse, lookles mõnda aega puutüvede vahel ja vupsas siis täiesti ootamatult pisikesele päikesepaistelisele lagendikule, et teisel pool välu uuesti männiku varju kaduda. Kas üksipäini või koos Miia ja Elluga oli Maarja seda teed mõõtnud lugematuid kordi. Niipea kui kodused toimetused talle vähegi mahti andsid, kutsus ta lapsed kaasa ja pages Otsale närve puhkama ning ema ja Eedaga juttu puhuma.
Kui venelased neid linnas oma kodunt välja olid ajanud, olid nad kolinud Nõlvakule, kuigi kirjade järgi pidi nende elukohaks saama pisike korter räämas agulimajas. Endrik oli Nõlvaku väiketalu ostnud juba mõned aastad tagasi. Kaheteisthektarine
