ta juba moodsat kanalat, nagu neid praegu võis leida Lääne-Euroopa eesrindlikes põllumajandusmaades, näiteks Rootsis või Taanis. Pisut laugjalt langevale õuele, mille järgi talu oma nime oli saanud, kavatses ta ehitada uhke häärberi ning oli selle kavatsuse kinnituseks lasknud maja lähedusse valmis vedada valged, männivaigu järele lõhnavad palgi- ja lauavirnad.
Maarjale Nõlvakul ei meeldinud ja põhjusi selleks oli tema arust rohkem kui küllaga, neid polnud vaja kaugelt otsima minna. Kõigepealt oli elumaja, kuhu Endrik oma vanemad Vana-Allika veelgi viletsamast majauberikust oli ümber kolinud, nii tilluke, et elada tuli pead-jalad koos. Kolme pisikesse toapugerikku ja pisut suuremasse kööki pidid ära mahtuma voodihaige papa, mamma, Endriku noorem õde Aide ning Endriku enda neljaliikmeline pere. Ja kui ka Endriku kaks mujal elavat õde juhtusid ühekorraga vanematele külla tulema, oli ülerahvastus nii suur, et suvisel ajal tuli magamist sättida aita või laudalakka. Sellist ahtakest elamist oli võimatu võrrelda Maarja isakodu suurte jahedate ruumidega või tema enda, nüüdseks juba minevikuks saanud linnakorteri heleda avarusega.
Ruumikitsikusest hoopis rohkem tekitas Maarjas vastumeelsust kõikjal valitsev korralagedus ja minnalaskmise tunne. Ta andis endale aru küll, et nii nappides oludes oli võimatu kelleltki piinlikku korda ja puhtust nõuda, aga see ei pakkunud talle vähimatki lohutust. Ta pidas meeleheitlikke koristuslahinguid, kuid tema ponnistustest hoolimata kasvasid sauna eesruumis mustapesuvirnad, lõunaks oli köögilaud täis pesemata nõusid ja lapsed jooksid ringi nagu väikesed murjanid. Mis neid endid loomulikult põrmugi ei häirinud, pigem vastupidi. Lõputult aega kulus vajalike asjade otsimisele, sest ühelgi polnud oma kindlat kohta või kui oligi, siis ei vaevunud keegi seda tagasi panema sinna, kust see oli võetud, vaid jättis lihtsalt suvalisse kohta vedelema.
Maarja enda kodu oli alati puhtusest läikinud. Muidugi polnud sellise ruumika ja uue mööbliga sisustatud korteri korrashoidmine mingi eriline kunsttükk, eriti kui pesupesemine oli jäetud pesunaise hooleks ja tal oli iga päev mõneks tunniks kasutada ka lapsehoidja abi.
Maarja oli oma korraarmastuse pärinud isalt, kelle värkstoas tööriistad rippusid seintel sirgetes ridades nagu sõdurid, nii et neid võis leida isegi pimedast peast, lihtsalt kätt välja sirutades. Isa nõudis korda ka kõigilt kodakondsetelt ja palgalistelt. Otsal ei tormanud ükski sulane ega tüdruk poriste saabastega perekööki, kus põrandat katsid kirkavärviliste triipudega kaltsuvaibad, mille kudumise peale naised talviti telgede taga palju aega ja vaeva olid kulutanud. Avaras, alati puhtas tagakambris rippusid akende ees pitskardinad, seina ääres seisis klaver ja aknalaudadel õitsesid punased pelargoonid.
Sügaval südamesopis oli Maarjal veel kolmaski põhjus, miks ta ennast Nõlvakul koduselt ei tundnud. Nende abielu esimestest päevadest peale oli ta tajunud kõigi kolme meheõe vaevumärgatavat vaenulikkust enese vastu. Nad ei väljendanud seda küll kunagi otse, kuid seda võis aimata salamisi vahetatud vandeseltslaslikest pilkudest, hämmeldunud kulmukergitusest, pilkavast tuksest suunurgas või mõnest naljaks maskeeritud teravast sõnast. Kord oli Maarja ääri-veeri mööda üritanud nende vastumeelsuse põhjusele jälile saada ja Endriku käest üht-teist välja uurida, kuid mees oli talle täis mõistmatust otsa vaadanud ja nii oli Maarja asja targu sinnapaika jätnud.
Aga kui nad olid sunnitud oma linnakodust lahkuma, tuli ta lagedale ettepanekuga, et nad võiksid elama asuda Otsale, kus klaasverandaga hiljaaegu ergavkollaseks värvitud elumajas oleks lahedalt ruumi jätkunud neile kõigile, liiatigi praegu, mil Maarja noorem õde Aita oli läinud elama maakonnalinna oma kooliõpetajast mehe juurde. Aga Endrik polnud sellega nõustunud, sest nüüd, mil papa oli lootusetult haige, noorem vend Rein silmapiirilt kadunud ja mõlemad täiskasvanud õed kodupesast maailma lennanud, oli kogu raske majapidamiskoorem langenud mamma nõrgukestele õlgadele ja oli täiesti selge, et üksipäini oli tal võimatu kõigega toime tulla.
Ja kuigi Maarja oli tookord oma seisukohta südilt kaitsta püüdnud, oli ta lõpuks siiski – nagu ikka ja alati varemaltki – sunnitud Endriku tahtmise ees taganema. Rohkem kui pool teed oli nüüd juba seljataga, viie-kuue minuti pärast oleksid Otsa talu hooned pidanud puude vahelt paistma hakkama. Viimse kui üksikasjani tuttav metsarada oli täna võõras ja pelutav. Puulatvade vahelt langesid teele heledad ümmargused valguslaigud. Miia ja Ell kutsusid neid päikesejänkudeks. Kui tuul oksi liigutas, siis laigud hüplesid ja lapsed ajasid neid kilgates taga, proovides laike oma tillukeste pihkudega kinni katta. Täna tuult ei olnud ja laigud seisid liikumatult paigal. Need olid kui tigedalt jõllitavad silmad, mis igat ta sammu ähvardavalt seirasid. Maarja piilus kartlikult ringi, nagu võiks keegi põõsaste tagant välja söösta ja talle kallale karata. Kiire kõnd pani hingeldama, süda läks pahaks ja midagi kibedat kerkis kurku, nii et hetkeks pidi ta tuge otsides naalduma vastu krobelist männitüve. Juba mõnda aega oli ta tundnud hommikuti tugevat iiveldust ja kui ka kuupuhastus ära jäi, siis oli ta täiesti kindel, et kolmas laps on tulekul. Ta tõmbas tasakesi käega üle kõhu.
„Valisid sina ka aja, millal tahta ilmale tulla,” pöördus ta sosinal tulevase pereliikme poole. „Siin on praegu tormine ja rahutu, pole meist ühelgi varsti enam õiget kodu ega kollet.”
Ta võttis kogu oma jõu kokku ja rühkis edasi. Parajasti siis, kui ta kavatses metsa varjust välja lagedale astuda ja ummisjalu maja poole tormata, silmas ta kaht käänaku tagant välja roomavat autot. Ta tõmbus tagasi, pilk lähenevate masinate küljes rippumas. Ja kuigi Maarja suhted usuga olid pigem leiged kui tulised, vormisid ta huuled nüüd iseenesest paluvaid sõnu:
„Issand jumal, taevane isa, halasta ometi! Tee nii, et nad meie teeotsast mööda läheksid.” Aga Issand kas ei kuulnud või ei tahtnud kuulda või ei pidanud oma kohuseks halastada neile, kellel polnud temasse tõsist ja vankumatut usku. Ja nii vähendasid autod nagu kõheldes kiirust ning keerasid talu juurde viivale teele.
Kui autod olid majanurga taha kadunud ja enam midagi näha ei olnud, ei teadnud Maarja, mida ette võtta. Mõistus käskis paigale jääda või hoopis tagasi keerata ja pakku joosta, kuid tunded tahtsid talitada vastupidi. Ja enne veel, kui ta endale toimuvast arugi suutis anda, kandsid jalad teda juba nagu iseenesest maja suunas, sinna, kus isa, ema ja vanem õde Eeda oma laupäevahommikusi toimetusi tegid ega osanud mingit ohtu aimatagi. End kummargile hoides hiilis Maarja kiiresti üle kitsa lageda põlluriba, mis jäi metsa ja hoonete vahele, pääses õnnelikult aia äärde vanade kõrgete sõstrapõõsaste varju ja roomas neljakäpukil edasi, kuni õues toimuv kätte paistis. Peidupaik oli ideaalne – kitsas tunnel, mille metsapoolset külge katsid kõrged vanad läätspuud ja aiapoolset suured käharad sõstrapõõsad, pakkus võõraste pilkude eest täielikku varju ja peitupugenut oleks suudetud leida ainult siis, kui teda sealt tõepoolest otsida oleks osatud.
Maarja nihutas sõstralehed tasakesi kõrvale ja piilus õuele. Lahtise kastiga veoauto oli jäänud seisma majanurga juurde ja kastis kössitavates hallides kogudes tundis ta ära Vardi talu kodakondsed: peremehe Evald Unnuki, tema naise Leida ja nende poja Antoni. Palavast ilmast hoolimata oli Leidal seljas paks hall lambavillane kampsun ja peas lõua alt kõvasti kinni sõlmitud valge sitsrätik.
Ei Maarja ega ka Endriku perel olnud Vardi rahvaga erilist läbikäimist, aga kokku juhtudes teretati ja aeti mõni sõna juttu ka nagu kõigi teistegi oma küla inimestega.
Küllap see Antoni pärast oligi, et Unnukid hoidsid rohkem nagu omaette, kuigi külas neisse seepärast pahasti ei suhtutud. Anton oli pehmelt öeldes rohkem kui kõvasti omapärane. Rääkida ta suuremat ei mõistnud, tõi kuuldavale vaid ebamääraseid häälitsusi, millest ainult väga hea tahtmise korral võis välja lugeda sõnu „tere” ja „mina olen Anton”. Ta oli pidevalt liikvel, varavalgest hilise õhtutunnini võis teda näha sihitult põldude vahel kiirustamas, hüplevalt ja igal sammul ettepoole koogutades nagu teri nokkiv kana. Aeg-ajalt kummardus ta maast mõnd lille või oksaraagu üles noppima ja kui pihk neid nii täis sai, et juurde enam ei mahtunud, viskas pundi maha ja alustas jälle otsast peale. Ka praegu, mil ta end ette-taha kõigutades autokastis istus, ees rännak kuhugi tundmatusse, ei olnud ta raatsinud
