minema küüditati. Jaanus ja Tapperi Rein olid olnud lahutamatud sõbrad, olid käinud ühes klassis ja mõelnud ühesuguseid mõtteid. Rein elas kooliajal alati linnas vanema venna juures ja Jaanus, kel oli voodikoht villavabrikus töötava tädi toanurgas, oli olnud neil igapäevane külaline, peaaegu nagu omainimene. Siis, kui Endrik kodunt ära oli, kas ajakirjanduskontori asju ajamas või hoopistükkis Tallinnas istungil, veetsid poisid pikki tunde tema raamatukogutoas, kus riiulite sisu pakkus neile nii uurimis- ja mõtlemisainet kui ka mõnusat ajaviidet. Teiste hulgas oli üks eriti peibutav raamat, millest nad kunagi küllalt ei saanud, mida tuli ikka ja jälle kätte võtta ja lehitseda, valitud kohti uuesti üle lugeda ning tuliselt teineteisega vaielda, kas see või teine tegelane ikka toimis õigesti või oleks ta pidanud antud olukorras hoopis teistmoodi talitama. Paari aasta eest ilmavalgust näinud romaan „Nimed marmortahvlil” polnud mitte ainult nende kahe, vaid ka kõigi teiste nende kooli poiste vaieldamatu lemmik ja suur armastus, see tähendas neile võib-olla niisama palju kui piibel vanemale põlvkonnale. Tegelased, kes raamatu lehekülgedel nii elavalt, otsusekindlalt ja vapralt oma võitlusi võitlesid, olid äravahetamiseni nende endi moodi ja tegid just seda, midagi nemadki oleksid teinud, kui neil oleks olnud õnne sel tormisel ja kangelaslikul ajal elada.
Siis veeresid Vene tankid mürinal üle Narva jõe silla ja poisid arvasid, et nüüd on nende kord. Nad olid valmis. Nad ootasid sõjahüüdu selleltsamalt mehelt, kes oli Vabadussõtta kutsunud Ahase ja Käsperi, Konsapi ja Tääkeri ja kõik teised, kes isamaad ja vabadust kalliks pidasid. Aga kutset ei tulnud, tuli hoopis käsk relvad ära anda.
Poisid olid maruvihased – mis muud see oli kui sulaselge reetmine! Vana mees oli noore põlvkonna kätega välja võideldud vabaduse ning ühiselt loodud riigi argpüksi kombel ilma vähimagi vastupanuta jälle käest ära andnud, loovutanud ainsagi püssipauguta neilesamadele verivaenlastele, kelle vastu nende eakaaslased kakskümmend aastat tagasi ennastsalgavalt võidelnud olid. Ise oli käinud veel Kremliski Staliniga klaase kokku kilistamas. Just samal ajal, kui Karjala kannasel mürisesid põhjamaa pakases Talvesõja suurtükid.
Rein vehkis tigedalt vana ajalehega Endriku nina all ja kordas ikka ja jälle:
„See ei ole võimalik! Kas ta peab meid kõiki purulollideks ja arvab, et rahvas ei mäleta, mida ta enne baaside tulekut raadios rääkis! Sa ainult kuula!”
Ta otsis silmadega kõnest õige koha üles ja luges katkeva häälega, mida ta raevu tõttu hästi valitseda ei suutnud:
„Aga kui siiski mingisugune võim või jõud meile, meie riigile ja rahvale peaks otseselt kallale tungima, siis on sõda, siis me kaitseme ennast sama julgelt, sama üksmeelselt, kuisee sündis kakskümmend aastat tagasi Vabadussõja aegadel. See on meie kindel otsus, teist teed meil ei ole.”
Kuid tehtut ei saanud enam tegematuks pöörata. Isamaad ja vabadust tohtis jälle kord armastada vaid salajas ja üksipäini, sest igasugune üheskoos ja avalikult armastamine oli surma ähvardusel ära keelatud. Niisuguse armastamise peale oli eestlane asjatundja, tema oli seda läbi aastasadade usinasti harjutanud ja harjutamine, teadagi, teeb meistriks. Meisterlik salaarmastus, mis läbi vaevade vaimu toitis, oli alati olnud selle rahvakillu allesjäämise ainus pant. Sest vaim on see, mis raskuste kiuste keha üleval hoiab, ja mitte vastupidi. Aga vaim ei püsi toiduta elus, ja kui ta ei leia seda olevast, siis hakkab ta seda ammutama minevikumälestustest.
See, et vaimu hävitamine tähendab lõplikku allaandmist ja resignatsiooni, oli tõsiasi, mis ka sissetungijaile hästi teada oli. Ja et igaüks millegi peale pidi meister olema, siis olid nemad vaimu hävitamise ja minevikumälestuste kustutamise ning väljajuurimise metoodika täiuslikkuseni arendanud. Nende valvsate pilkude eest ei jäänud midagi varjule, nad tegutsesid plaanipäraselt, visalt ning kadestamisväärse põhjalikkusega.
Kui siis ühel süsipimedal oktoobriööl lendas kumeda kõmina saatel tükkideks Ahaste, Tääkerite ja Käsperite auks püstitatud pronksist sõjamees Rakvere kesklinnas, tundsid Rein ja Jaanus, et nüüd oli nende mõõt lõplikult täis, et nii seda asja jätta ei võinud. Midagi tuli ette võtta. Aga mida? Relvi neil ei olnud ja kui oleks olnudki, siis mida nad kahekesi ära oleksid saanud teha? Ei, tuli otsida teist teed, otsida sidet nendega, kes samamoodi mõtlevad. Nad olid kindlad, et niisuguseidki on. Seda näitasid selgelt sügislilled, mis vallutajate pahameeleks ilmusid ööst öösse sellele kohale, kus mälestussammas varem seisnud oli.
Ühel päeval enne jõule oli keegi täiesti võõras mees poeukse ees Jaanusest mööda minnes pistnud talle pihku pisikeseks kokku murtud paberi. Kui Jaanus oli selle lahti keeranud ja lugenud esimest rida „Anna edasi teistele eestlastele”, oli ta lehekese kähku ära peitnud ja mehe järele ringi vaadanud, aga see oli juba kadunud nagu tina tuhka. Pärast, kui nad Reinuga kahekesi lendlehe päris pikka teksti hoolikalt uurisid, tundsid nad, et kirjutaja oleks nagu nende peas keerlevaid mõtteid lugenud, nemadki oleksid tahtnud kõigile Eestimaa mehepoegadele kaotsi läinud julguse taastamiseks ja võitlusvaimu ärgitamiseks samasuguseid leegitsevaid sõnu lausuda. Iseäranis meele järele oli neile üks koht, kus öeldi: „Eesti rahvas! Virgu õudsest unenäost! Tahame jälle olla vaba rahvas vabade rahvaste peres! Eestlased, ärge kaotage lootust ja julgust! Vilets on see rahvas, kes võitluseta hävib. Sureme siis juba võideldes!”
See lendleht oli võimalus, mida nad olid otsinud. Nad asusid teksti õhinal ümber kirjutama, trükitähtedega muidugi, et keegi käekirja juhuslikult ära ei tunneks, ning poetasid seda salaja tuttavate linnaelanike postkastidesse või jätsid märkamatult vedelema mõnda sellisesse kohta, kus tihedamalt rahvast liikus. Nad ootasid, kuid midagi ei juhtunud. Juhtus ainult see, et üks ümberkirjutatud eksemplar puutus Maarjale näppu ja tema muidugi ei jätnud seda Endrikule näitamata.
Tõusis kohutav tüli.
„Kas te ikka annate endale päriselt aru, mida te teete? Te, poisikesed, arvate vist, et see on mingi lõbus mäng. Mis siis saab, kui teid kinni võetakse,” hakkas enesevalitsemise kaotanud Endrik poiste peale karjuma.
„Sinu arust on parem ja julgem, kui keegi lillegi ei liiguta. Kõik peavad istuma vaikselt kui hiired ahju taga nurgas, käed rüpes, ja pealt vaatama, kuidas tiblad viimse kui eestlase maa pealt ära hävitavad.”
„Ja mis kasu teie lendlehtedest peaks olema? Kui mõne provokaatori peale satute, on kogu suguvõsal vanglatee jalge all. Kas sa oma ema ja isa peale ka mõtled?”
„Nende peale ma mõtlengi, ja kõigi teiste eestlaste peale, kes omal maal vabad tahavad olla. Aga sina ja teised sinusugused, te kõik olete argpüksid ja reeturid,” paiskas Rein vihaselt Endrikule näkku.
„Kes meie kõik?”
„Kõik, kellel poliitika ja riigivalitsemisega pistmist oli. Kõik, kes te vankade baasid sisse lubasite tuua ja pärast otsustasite riigi tibladele ära kinkida – ilma ühegi püssipauguta, lihtsalt niisama.”
„Mida me siis sinu arvates oleksime pidanud tegema?”
„Sa veel küsid! Vastu hakkama muidugi! Viimse hingetõmbeni võitlema. Kõik, kel oli isu üle piiri meie maale ronida, oleks tulnud armuta mättasse lüüa.”
„Ja sa arvad, et siis oleks asi klaar olnud? Et meie riik oleks praegu alles ja vaba? Me poleks paari päevagi suutnud vastu panna!”
„Soomlased ju ometi suutsid. Ja mitte ainult kaks või kolm päeva, vaid üle kolme kuu. Nemad vankasid sisse ei lasknud. Aga meie ajasime käpad püsti ja viskasime püssi põõsasse. Ja siis lasksime tibladel Tallinnas Vabaduse platsil tsirkuseetenduse korraldada. Nüüd võib kogu maailm meie peale näpuga näidata ja meie üle irvitada, et kes tegi – ise tegi.”
„Jah… Soomlased… Nad said mujalt abi ka… Vähemasti relvade näol… Ja nende maa ei jää
