arvas ka, et ega te ehk kohe ei usu. Käskis öelda, et leiba võttes…”
Viimase sõnapaari kõla tõi Endriku näole tahtmatu naeruvine, säherdune tobe mõte võis ainult Reinule pähe turgatada. Kahtlust polnud, sõnumitooja oli tõesti tema venna lähetatud.
Sõnad, mis vihjasid Reinu esimesele armumisele kusagil algklassides, ei saanud mingil moel kõrvalistele isikutele teada olla, või kui olidki, siis poleks neile iial pähe tulnud mõtet neid peibutisena kasutada. Rein oli tookord tahtnud oma pikapatsilisele ihaldusobjektile luuletuse pühendada, aga kuna endal sobilikke mõtteid pähe ei torganud, oli palunud abi sõnaosavalt vanemalt vennalt, kes pikemalt mõtlemata oli kribinud paberile vemmalvärsi:
Leiba võttes sa mul mõttes,
süües sa mul südames.
Vana leiba välja lastes
kükitan ja ootan sind.
Kui südamedaam oli läkituse kätte saanud, oli ta täiesti arusaamatul põhjusel pisarateni solvunud ja kirja õpetajale näha viinud. Rein muidugi oli sündsusetu käitumise pärast õpetaja käest kõvasti sakkida saanud ja oli pärast seda tükk aega Endriku peale turris. Hiljem kujunes see nende omavahelise naljaviskamise põhjuseks, aga oma armuasju hoidis noorem vend sestpeale targu vaid iseenda teada.
Endrik astus koos tundmatu noormehega vaiksesse kõrvaltänavasse, kus viimane ettevaatlikult ringi piiludes talle ümbriku pihku libistas.
Endrik avas suu, et midagi küsida, kuid teine jõudis temast ette:
„Seal on kõik kirjas. Teie ei tea, kes ma olen ega ole mind ka kunagi näinud.” Ta tegi paar kiiret sammu ja kadus lähima nurga taha.
Hoolimata sellest, et läheduses polnud hingelistki, ei söandanud Endrik kirja kohe uurima hakata, vaid torkas selle taskusse ja kiirustas tagasi neile võimude poolt eluasemeks määratud lagunenud äärelinnamajja. Toas käristas ta ümbriku läbematult lahti ja õngitses sealt välja koolivihikust rebitud ruudulise paberilehe, mis oli kaetud tiheda tuttava käekirjaga.
Jumalale tänu, Reinul ja tema kahel kaaslasel oli mere peal Vene piirivalvurite käest põgeneda õnnestunud ja nad olid pärast pikka ekslemist turvaliselt Soome randa jõudnud. Neljas mees, kelle käes oli kaart ja kompass, oli lumesajus neist eemale sattunud, tagaajajatele pihku jäänud ja arvatavasti kohapeal maha lastud. Poistel oli nüüd kavas Soome sõjaväkke pääseda ja neile oli selleks ka lootust antud. Enne pidid nad aga kannatlikud olema ja kursused läbi tegema. Oma kaaslaste nimesid Rein ei maininud, aga Endrik teadis selletagi, et surmasaanu oli venna parim sõber Jaanus. Rein lõpetas kirja sõnadega:
„Palu mamma ja papa käest andeks, et ma nõnda salatsesin, aga nii oli meile kõigile julgem. Loodetavasti saame peagi kohtuda juba vabal kodumaal. Rein.
P. S. Hävita kiri ära ja ära selle toojast kellelegi räägi.” Välisukse kääksatus sundis Maarjat jälle lehtede vahelt õuele piiluma. Isa oli uksest välja astunud ja kiirustas tiidsal sammul üle muru aida poole, kus ta oma tööriistu hoidis. Tumedat verd noor mees tormas, püstol käes, talle järele.
„Kuhu sa lähed, kuradi raibe? Kesse luba andis?” röökis ta sõnu pisut võõrapäraselt venitades ja moonutades.
„Ise ütlesid, et tööriistu tohib kaasa võtta. Egas ma saagi ja kirvest kambris voodi all hoia,” kähvas Otsa Jaan, ise juba poolest saadik aidas sees. Ta katsus ust enda järel kinni tõmmata, aga võõras oli nobedam ja jõudis jala ukse vahele pista.
„Urod prokljatõi, ma sulle veel näitan!” Püstoliga käsi tõusis löögiks, kuid muutis alla langedes viimasel hetkel suunda ning tabas pea asemel vana mehe õlga.
„Eks võta siis oma tööriistad, aga tee kähku, sinusuguseid rahvavaenlasi tuleb täna veel terve hulk kokku korjata,” lubas lööja armuliselt.
Maarja teadis, et isal oli höövelpingi alla kahekordse kapipõhja vahele jahipüss peidetud ja isa äkilist iseloomu tundes polnud raske ära arvata, mida ta sellega teha oli kavatsenud. Nüüd kohmitses ta ilmselt meelega hästi pikaldaselt oma tööriistade kallal, sest möödus hulk aega, enne kui mehed taas nähtavale ilmusid ja teineteise järel majja kadusid.
Autot valvama jäetud punaväelasel oli ilmselgelt igav. Püss õlal, marssis ta auto kõrval edasi-tagasi. Väikest kasvu poisiohtu noorukile selga tõmmatud khakivärvi sõdurimunder oli sobimatult suur. Kirsasaabaste peale lonti vajunud kottpüksid ja vöökohalt laia rihmaga kõvasti kinni tõmmatud gimnastjorka muutsid ta üleni ümmarguseks, väikese heinasao sarnaseks. Äkitselt pöördus roheline kuhilas ümber ja marssis otsejoones marjapõõsaste poole. Maarja suutis hädavaevu kiljatuse alla neelata, kuid tundis, kuidas kogu keha üleni kangeks tõmbus, jalad tinaseks muutusid ja keeldusid sõna kuulamast. Kui nad oleksid teda kandnud, oleks ta ilmselt pikemata püsti karanud ja metsa poole jooksu pistnud ning nõnda kindlasti ka kuuli selga saanud. Nüüd tõstis ta vaid käe varjuks suu ette ja pigistas silmad kõvasti kinni, nagu aitaks see, et tema teist ei näe, ka teda ennast nähtamatuks muuta. Põõsas kahises ja kui Maarja silmad ehmunult lahti lõi, nägi ta enda ees viltu taeva poole turritavat püssitoru. Siis hakkasid lehed krabisema ja ninna lõi vänget kusehaisu. Soldat oli püssi sõna otseses mõttes põõsasse visanud ja oma loomulikke vajadusi rahuldama asunud. Maarjat valdas järsku seletamatu rõõmu- ja kergendustunne, mis samal ajal temas tugevat imestust tekitas, sest ta ei taibanud ise ka, mida siin nii kangesti rõõmustada oli, et võõra vaenuväe sõdur nende koduaias marjapõõsa äärde kusehädale tuli? Tabamatu tundevälgatus kadus niisama ootamatult, kui oli ilmunud ning paiskas naise taas metsiku hirmu meelevalda – kas näeb või ei näe?
„Anton, pimeloom, oota’nd, kuhu sa trügid? Püsi paigal!” hakkas Leida äkki nutusegusel häälel hädaldama. Anton oli ühel kohal istumisest ära tüdinenud ja katsus jalga üle porte upitades auto pealt maha ronida.
Punaväelane kahmas põõsast püssi ja tormas jooksu pealt pükse kohendades maja poole. Püssipäraga saadud kolakas paiskas Antoni autokasti pikali. Sõdur jätkas seejärel edasi-tagasi tammumist, nagu poleks midagi juhtunud, ja Maarja mõtles tänutundega Antonile, kes täpselt õigel hetkel oli sündmuste käiku sekkunud, justkui oleks keegi talle selleks kusagilt kõrgemalt poolt juhatust saatnud.
Kohe kääksatas uks uuesti ja üksteise järel ilmusid konvoi saatel õuele ema, isa ja Eeda, kohvrid ja kompsud käe otsas. Püssimehed ei olnudki kõik täiesti võõrad, vähemasti ühte neist, endist mõisatöölist Villem Liitopit Maarja tundis. Mees oli läbi teinud õige kummalise metamorfoosi: muidu vaikne tossike, kes tavaliselt alles pärast sügavale viinaklaasi põhja vaatamist kuraasi juurde sai, oli äkitselt muutunud tähtsaks ja toimekaks, ta korraldas, keelas ja käskis. Ta laskis veoauto tagumise porte alla ja aitas isal ema üles kasti upitada.
Maarja ema oli nüüdseks juba eluõhtule lähenemas, mullu südatalvel oli ta saanud kuuekümne viieseks. Elu polnud teda hellitanud, nagu ka neid teisi sadu ja tuhandeid naisi, keda sel varasuvisel laupäevahommikul oma koduste toimetuste juurest väevõimuga minema kisti. See oli õigupoolest olnud eesti talunaise tavaline elu. Ta oli mehele läinud noorelt, viieteistaastase abielu järel matnud mehe ja poja, kes mõlemad talvisel metsatööl juhtunud raske õnnetuse läbi olid hukka saanud, ning abiellunud mõned aastad hiljem uuesti, seekord oma mehe noorema vennaga. Esimesele mehele oli ta sünnitanud kolm poega ja tütre, teisele, vastupidi, poja ja kolm tütart. Üks poegadest, Maarja vanem vend Arved, lõbus poiss ja kõikide lemmik, oli kaheksateistkümnese koolipoisina läinud Vabadussõtta. Tagasi ta sealt enam ei tulnudki ning emale ei jäänud temast muud kui nimi surnuaia värava kõrval mälestussambal. Ema ei olnud selle teadmisega kunagi päriselt leppida suutnud. Veel pikkade aastate järel heitis ta vargsi ootavaid pilke teele, nagu võinuks
