ja süsteemi häbitu alavääristamisega, vaid ka isikliku solvanguga, mis nõudis verist kättemaksu. Igal juhul niisama ta seda asja ei jäta. Momendil polnud tal küll aega selle lontrusega pikemalt tegelda, aga kui kevadine sõnnikuvedu – niisuguse tabava ja naljaka nime olid puhastusaktsioonile andnud kohalikud seltsimehed – on siinmail lõpule viidud, siis peab too saama oma teenitud karistuse. Kui ta asja tõsiselt käsile võtab, siis on selle diversandi ja vaenlasehinge kinninabimine vaid aja küsimus. Eks näe, mis laulu ta siis laulma hakkab, kui näpud sahtli vahele lükatakse. Võiks ju ka sobiva suurusega pearaha välja pakkuda, selle abiga võib-olla õnnestub ümberkaudsete inimeste käest üht-teist vajalikku välja uurida. Kõik on ostetav ja müüdav, tuleb ainult leida sobiv hind. Rahal on maagiline jõud, igal pool leidub neid, kes selle peibutavale krabinale ei suuda vastu panna. Seda oli Leo jõudnud oma elus juba nii mõnelgi korral kogeda ja seatud eesmärkide saavutamiseks ka oskuslikult ära kasutada.
Kui tõele au anda, siis ega rahakrabin tallegi vastumeelne olnud. Mõnikord oli ta agentidele lubatud tasust tubli tüki endale hammustanud, sundides neid allkirja andma hoopis suurema summa kohta, kui nad tegelikult saanud olid. Erilist ohtu säherdune tegevus endast ei kujutanud, sest agendid kaebama ei julgenud minna – polnud ju õieti kellelegi kaevata – ja kui oleksidki läinud, siis oleks olnud sõna sõna vastu, ühel pool närune pealekaebaja ja teisel pool aus Nõukogude ohvitser.
Leo oli juba üsna pea pärast Eestisse saabumist avastanud, et rahaga oli siinmail palju enamat peale hakata kui kodus Venemaal. Esialgu ei tahtnud ta tänaval kõndides ja poodide vaateakendest möödudes oma silmi uskuda. Ta arvas, et vitriinide rõõmsavärviline kaubaküllus oli mingi kapitalistide alatu kübaratrikk, mille kohalikud nende alttõmbamiseks olid välja nuputanud. Aga kui ta kauplustesse sisse astudes teada sai, et kõik väljapandu oligi müümiseks mõeldud, et ostmiseks pidi ainult raha olema ja keegi mingit luba ega talongi ei küsinud, siis hakkas ta lisaraha hankimiseks innukalt võimalusi otsima. Tal polnud peaaegu kunagi olnud võimalust midagi isiklikku omada, aga ilusad asjad meeldisid talle. Muidugi ei tarvitsenud tal hankida mööblit ega majapidamisriistu, sest advokaadil, „endisel”, kes tema tulekul oli minema kolinud ja oma maja lahkesti talle eluasemeks loovutanud, oli kõik vajalik ja veel rohkemgi olemas. Aga uhke inglisvillane ülikond, moodne must vööga nahkmantel ja kaabu kulusid marjaks ära, lisaks igasugust nipet-näpet, nagu lips, rahakott, välgumihkel, võimsa valgusjoaga taskulamp või läikiv, kahe tera ja korgitseriga taskunuga. Kullassepa vaateaken oma säravate vidinatega oli tema arust eriti paeluv ja peibutav ning lausa sundis iga kord seisatama ja pikemalt silmitsema, aga kuld oli praegustel ärevatel aegadel kallis ja selle ostmiseks tal enamasti raha ei jätkunud. Rubla tulekuga hakkas poodides kaupa küll ajapikku vähemaks jääma, aga seni ihaldusväärseid asju veel jätkus, nii et agentide rahadest kokkuhoitud summad kulusid talle tõepoolest marjaks ära.
Väljas ei suutnud Liidia ikka veel kuidagi maha rahuneda.
„Kuda siis nii, lasksite teistel pakku pääseda, igavesed käpardid,” kargas ta nüüd tigedalt Villemile turja.
„Ei old seal jah kedagist peale vana Tapperi, sel surm juba suu ääres, oli teine lösakil voodis maas, ei jaksand enam eest ära minna. Teised olid kõik putkus, küllap keegi viis sõna,” õigustas Villem.
„Eks nad metsa läind, kuhu mujale. Aga lapsi nad sinna kaasa ei tassind, selle peale võin mürki võtta. Egas need selle ajaga kuhugi kaugemale jõudnud ole. Kui kähku teeme, saame neil kuskil lähikonnas natist kinni. Viime metsa äärde ja anname korralikult kere peale. Küll isad-emad plikade vingumise peale võpsikust lagedale roomavad,” oli Liidial hea idee kohe varnast võtta.
Vallamaja ümbrusse, kiriku ette ja lähematesse õuedesse oli äraviimishirmust hoolimata kogunenud juba kenake rahvahulk ja Liidia sõnad kostsid ligemal seisjatele selgesti kätte. Kõigepealt oli neis peidus rõõmustav uudis, et vähemalt üks perekond oli püüdjate haardest välja libisenud. Teiselt poolt tekitas mõte, et vanemate kättesaamiseks võiks lapsi peksma ja piinama hakata, nii mõneski südames õudu ja võõristust. Oli see Liidia, mis ta oli, aga seniajani ei olnud teda nii hulluks ometi keegi pidanud. Avalikult ei söandanud ükski praegu siiski Liidiat hurjutama hakata. Tema oli täna asjamees, oli võõrastele võimumeestele ja äraviijatele oma. Seisjate leerist kostis küll kõva meeshäälne „ptüi!”, aga mine sa võta kinni, mille kohta see käia võis. Ülejäänud hoidsid keele kõvasti hammaste taga – polnud sugugi kindel, et ta uusi pahategusid ei leiuta, kui teda päriselt välja vihastada. Jutt sellest, et ta oli küüditajad Nõlvakule Tapperite kallale ässitanud, oli rahva hulgas kiiresti liikvele läinud: külatelegraaf töötas laitmatult, siin ei püsinud ükski asi pikemat aega saladuses.
Liidiat inimeste arvamine ei loksutanud, ta sagis tähtsa näoga edasi-tagasi, kord majja sisse, siis jälle majast välja. Põlgusest hoolimata hellitas nii mõnigi oma südames lootust, et tema abiga saaks ehk kinnivõetud sugulastele, tuttavatele või lähimatele naabritele pakke ja sõnumeid edasi anda. Üks või teine julgem oli esiotsa püüdnud ka omal jõul valvesõdurite ahelikust läbi pääseda, aga kivistunud nägudega võõramaa mehed suunasid püssitorud ähvardavalt lähenejatele vastu, nii et need olid sunnitud oma katsetest peagi loobuma ja taas äraootavale kaugusele taganema.
5
Kohaliku algkooli juhataja Tiitus Aarand, Hallakul ja kaugemaski ümbruses teada-tuntud seltskonnategelane ning endine kaitseliidu kompaniipealik tõugati ukse vahelt sisse kella poole kahe paiku päeval. Ta oli pluusiväel, helevalge üleskääritud varrukatega triiksärk moodustas kontrastse tausta korrapäraste selgete joontega päikesepruunile näole, mida ümbritsesid lühikesed heledad lainesse hoidvad juuksed. Ta polnud enam esimeses nooruses, neljakümnes verstapost oli peagi käega katsuda. Üks ebaõnnestunud abieluring oli Tiitusel praeguseks juba seljataga, kuid sellest hoolimata oli ta meheleminekueas tüdrukute hulgas hinnatud kui hea partii. „Ilus mees”, nii nad tema kohta ütlesid. Ja mitte ainult ilus, kenale välimusele lisaks jagus tal ka mõistust ja sarmi, hea huumorimeel ning lennukas ja tabav sõna tegid temaga läbikäimise mõnusaks ja meelepäraseks ning siis, kui tema seltskonda ilmus, polnud kellelgi enam aega igavust tunda, sest elu tema ümber lõi alati lõbusalt kihama.
Nüüd seisis ta ukse juures ja libistas pilgu aeglaselt üle tuttavate nägude. Õues puude all olid talle silma hakanud tohutusse hunnikusse kokku kuhjatud kotid ja kohvrid, kuid ikkagi oli ta avanevast vaatepildist sügavasti vapustatud – ta poleks iial uskunud, et kinnivõetuid on nii palju. Inimesed istusid perekondade kaupa tihedasti üksteise kõrval seinte ääres maas või kükitasid lihtsalt niisama keset põrandat: toole ei jätkunud, neid polnud ruumis rohkem kui kaks-kolm tükki.
Vallakirjutaja tillukene tuba oli lämmatavalt palav ja umbne, nii et tulija oli sunnitud õhku ahmima nagu kuivale heidetud kala. Pikemalt mõtlemata astus Tiitus paari kiire sammuga üle põranda ja lükkas ainsa kitsukese akna ühe ropsuga pärani lahti. Silmapilk torgati väljast kaks püssitoru talle otse näkku:
„Aken kinni!”
Tige venekeelne kraaksatus sundis kõiki hirmunult vakatama, toasolijate jutusorin ja soigumine lõigati nagu noaga katki. Õhus rippus veel poolelt sõnalt katkenud hüsteeriline karje: „Ma enam ei suuda, tooge mulle mürki, ma…” Meierei juhataja lapsed, kes seni olid vahetpidamata südantlõhestavalt nutta kiljunud, neelasid viimase nuukse luksatades alla ja pugesid hirmunult varju otsides emale lähemale.
„Siin sees on väga lämbe, õhku on vähe, inimestel pole midagi hingata.” Tiitus rääkis vene keeli ning väga rahuliku ja veenva häälega, nagu oleks tal tegu rahustamist vajavate ulakate poistega, nagu seisaks ta just praegu klassitoas õpilaste ees ja üritaks mingit lihtsat, aga ülimalt vajalikku mõttekäiku mõnele taipamatule põngerjale selgeks teha.
„Meile on antud käsk aknad kinni hoida.” Vastaja toonis võis aimata juba pisut järeleandlikumaid noote. Eks seegi olnud hea märk, et ta akent pikemata kinni
