tema väljendusviisis säilinud ülikeerukas sõnaseade ja romantiline luulelend. Aga mingit märkust ta selle kohta praegu tegema ei hakanud, kuigi oli meest varem sel põhjusel tihtipeale nokkinud. Selle asemel küsis ta hoopis:
„Kas sa niisamuti tulidki, särgiväel ja kahe palja käega?”
„Nad said mu klassitoast kinni, sorteerisin seal pabereid, kool ju alles lõppes. Ei lastud enam kodunt läbi minna, ütlesid, et kiire. Aga mida muud rännumehel ikka vaja on,” siinkohal tegi Tiitus üürikese mõtliku pausi ja lisas siis Eedale otse silma vaadates aeglaselt ja rõhuga, „kui truud ja meeldivat teekaaslast.”
Järgnes pikk sõnatu vaikus. Eeda silitas tasakesi ema kätt ega lasknud mingil moel välja paista, kas ta oli vihjet mõistnud. Äraolev ilme reetis, et ta mõtted uitasid kusagil kaugetel radadel, kus nimelt, seda oleks Tiitus praegu hea meelega teada tahtnud.
Mees ootas kannatlikult, aga kui mingit reageeringut ikkagi ei järgnenud, võttis jutuotsa ise uuesti üles.
„Ma tean küll, et aeg ja koht ei ole selleks sobilikud, aga võib-olla on see meil viimane kord koos olla,” alustas ta tasakesi. „Sa oled mulle päris tõsiselt meele järele ja ma olen juba pikka aega veeretanud mõtet, et võiksime eluteed koos jätkata. Kõhklesin ja kahtlesin liiga kaua – oled minust siiski rohkem kui kümne aasta jagu noorem ja suurem asi põllumees ma ka ei ole, nagu sa isegi tead.”
Eeda ei vastanud ikka veel ja Tiitus jätkas:
„Nüüd ma siis küsingi sinult otse ja keerutamata, kas sina, Eeda Ülemaa, Otsa talu peretütar, tahad mulle naiseks tulla? Sõrmust mul sulle praegu anda ei ole, kihluspidu, laulatust ja uhkeid pulmi ka ei saa lubada, aga kui punased on nõus meie abielu registreerima, siis tõotan, et olen alati sinu kõrval, hoian ja toetan sind ja sinu peret, kuniks mulle elupäevi on antud.”
Naise silmad olid viimaste sõnade juures tõmbunud veekalkvele, mehele otse silma vaadates sosistas ta vaevukuuldavalt nagu häbelik pruut altari ees:
„Jah.”
Liigutusest üle saanud, tahtis Tiitus aega kaotamata minna vangistajatele oma soovist rääkima, kuid Eeda hoidis teda tagasi:
„Oota, ma lähen parem ise, võib-olla võtavad nad nõrgukese naisterahva palvet paremini kuulda.”
Uks õnneks lukus ei olnud, kuid püssiga sõdur pani tal tee kinni.
„Gavarit, gavarit, natšalnik.” Rohkemat Eeda vene keeles öelda ei mõistnud, ta näitas kõigepealt endale suu peale ja viitas siis käega ruumi sügavusse, kus akna all laua ääres istus paberikuhja kohale kummardunult tõmmuvereline noor mees, kes neil Otsal oli järel käinud. Eeda teadis, et mees saab tema jutust aru, sest nende kodus oli ta eesti keelt rääkinud. Hääli kuuldes tõstis mees pilgu ja küsis teravalt:
„Mis lahti?”
„Ma tahaksin teiega rääkida, kas tohib?”
Aa, sirelitüdruk, närbunud õitega oks praegugi veel sõrmede vahel. Päris kenakene. Selline väike ja sale. Pruunid pehmed juuksed ja natuke viltused tumedad silmad. Samasugused nagu naabri Njural, kellele ta kodunt lahkudes oli lubanud kirjutada ja igavesti truu olla. Tõotus läks muidugi üsna pea meelest, sest uusi asju tuli kogu aeg peale ja tõotatudki sai peamiselt seetõttu, et ärasõidueelsel õhtul tare seina vastu nõjatuvalt tüdrukult esimese täismehekogemuse kergemini kätte saaks.
„Räägi.” Pruunide silmade ärev pilk muutis Leo hääle kraadi võrra leebemaks, kui ta ise oleks tahtnud.
„Vaadake, mina ja minu peigmees,” naine nagu kõhkles pisut, aga kogus siis kohe julgust ja jätkas söakalt, „me ei jõudnud abielluda, ärasõit tuli nii ootamatult. Tahtsin teilt paluda, et te meie abielu registreeriksite, siis ei peaks me lahku minema, vaid saaksime tee peal kokku jääda.”
Ah et peigmees! Kummaline, et Leo tundis end miskipärast jälle petetuna, millestki ilma- või väljajäetuna nagu tookord aastate eest, mil sõber talle nii jälgilt oli valetanud. Tal oli kange tahtmine keelduda – justkui jahmerdamist veel vähe oleks! Siis aga meenus talle kaastundlik ja toetav naeratus, mis Nõlvaku õuel üle naise näo oli libisenud. Olgu siis pealegi, saagu oma abielu, kui nii väga tahavad. Mis kahju selle registreerimine ikka tuua võiks. Kellegi teise pärast poleks ta loomulikult mõelnudki niisugust vaeva nägema hakata.
„Vaesed kuradid, eks nautige oma abieluõnne,” mõtles ta kahjurõõmsalt, kui abielu oli täitevkomitee kirjadesse sisse kantud ja värske noorpaar templi ja allkirjadega varustatud abielutunnistuse kätte saanud. „Seda pole teil nagunii kauemaks kui paariks tunniks, seniks, kuni teid rongi peale pannakse.”
Seda, et seltsimees Serovi instruktsioonis oli ette nähtud mehed ja naised raudteejaamas üksteisest lahutada, teadsid ainult küüditajad ise. Ohvritel polnud sellest esialgu vähimatki aimu. Leo pidi jälle kord imetlema seda ülimat tarkust ja ettenägelikkust, millega kõnealune paber koostatud oli. Meestel kästi algusest peale oma asjad eraldi pakkida, ja kui see küsimusi oleks tekitanud, siis tuli seletada, et meeste ja naiste sanitaarne läbivaatus toimetatakse eraldi. Põhjendus tundus nii usutav ja loogiline – ei hakatud ju ometi juurdlema, mis sanitaarne läbivaatus see niisugune oli –, et ühelgi ei tulnud pähe küsida või kahelda ja ega kahtlemine või küsiminegi midagi poleks aidanud või teisemaks muutnud. Jaamas ootasid mehi vagunid, mille külgedele valge värviga maalitud suur A tähendas arreteerituid, nende teekond viis Siberi vangilaagritesse. Naised ja lapsed paigutati teistesse, B-tähega märgistatud vagunitesse. B, mis vene tähestikus vastab ladina V-le, märkis asumisele minejaid, neid ootas ees võssõlka ehk eesti keeli maalt väljasaatmine. Aga seda kõike nad praegu veel ei teadnud, need äraminejad, kes suvepäikesest palavaks köetud väikeses umbses toas alistunult oma edasist saatust ootasid. Läänepoolsele taevakaarele kolinud päikeseketas andis selgesti märku, et oli viimane aeg siin otsad kokku tõmmata ja vallamajja kokku veetud vangid Rakvere poole teele saata. Leo kontrollis paberid veel kord hoolikalt üle. Kõik tundus enam-vähem korras olevat, koostada tuli veel vaid aktid nende kaabakate kohta, kel oli õnnestunud püüdjate haardest välja libiseda. Ta teadis, et sellest tuleb igavene jama – väga võimalik, et ta saab suulise noomituse või isegi käskkirja, sest plehkupistnute hulgas oli mitmeid silmapaistvaid isikuid, nagu endine vallavanem, üks tähtis kaitseliidu tegelane ja siis muidugi Endrik Tapper ja tema pere. Leo kõhkles veidi, kas ta ei peaks kogu seda Tapperijanti maha salgama. Tapperi elupaik oli ju tegelikult linnas ja tema kinnivõtmise eest oleksid pidanud vastust andma hoopis teised mehed. Siis aga otsustas, et sellest pole mingit tolku. Asi tuleb nagunii avalikuks, sest ta oli pärast Tapperi kadumist liiga hädaline olnud ja ise linna helistanud. Pealegi teadis ta, et tegijail endil, järelikult siis temal ka, hoolikalt silma peal hoiti, ja nii võis ta asja mahavaikimise tõttu kahekordselt plindrisse sattuda ja käskkirja asemel mõne palju vängema karistuse ära teenida.
Poikvel aknast sisse pressiv lärm sundis teda välja pilku heitma. Kiriku poolt lähenes majale keskealine mees. Tulija pikk kasv ja uhke hoiak tekitasid mulje, nagu oleks tema olnud siin käskija ja valitseja. Sõdurid, kes enamikus olid tulijast peajagu või pool pead lühemad, paistsid tema kõrval kuidagi armetud ja räpased. Nad küll lõgistasid närviliselt püssilukkudega ja karjusid üksteise võidu „stoi!”, aga kui mees sellest hoolimata kõigutamatu rahuga oma teed jätkas, ei söandanud ükski neist otseselt talle ette astuda. Mehe riietus – pikk must valge kaelusega talaar ja raske kuldrist rinnal – mängis seejuures kahtlemata teatud osa. Käes hoidis ta paksu mustakaanelist raamatut. Nii pääses ta kisast hoolimata ja pealtvaatajate suureks rõõmuks takistamatult üle õue ning sisenes majja. Juba ta seisiski siinsamas Leo ees ja viimane pidi vastikustundega tõdema, et ehkki ka tema ennast alati keskmist kasvu meheks oli pidanud, oli ta sunnitud teisele alt üles vaatama. Taalberg ei hakanud pikalt keerutama,
