ühes käes kohver, teises ruudulisse suurrätikusse mässitud komps, ning vaatas üksisilmi kuhugi kaugusse. Tal olid ratsapüksid jalas ja hele jakk õlgadele visatud, ilmselt oli ta kas ratsutamast tulnud või kavatsenud just ratsutama minna. Äkki ta võpatas, laskis pakid maha kukkuda ja astus peaaegu jooksusammul värava suunas, isegi hüüe „Stoi! Streljat budu!” ja püssiluku lõgin ei suutnud teda tagasi hoida. Värava kõrval suure sirelipõõsa ees ta peatus, haaras justkui kallistades süle õitsvaid oksi täis ning surus näo sügavale lilladesse õiekobaratesse. Nõnda seisis ta kummargil ja täiesti liikumatult mitu pikka viivu, nagu tahaks koduaia sirelilõhna igaveseks endaga kaasa võtta.
Naise veidra käitumise tõttu kaotasid poisiohtu sõdurid hetkeks pea, kuid said siiski kohe elu sisse, tormasid oma kohust täitma ning selga tõugatud püssitoru tõi Eeda maa peale tagasi. Ta ajas end sirgu, napsas põõsast õitsva sirelioksa, viskas pakid üles ja ronis ise kärmesti järele. Kui ka püssimehed olid autokastis kohad sisse võtnud, ukerdasid autod ringi keerata, veeresid tasasel käigul õuest välja ning pöörasid suurele teele jõudes ninad Nõlvaku suunas…
Hiljem, alles väga palju hiljem, päevade, võib-olla isegi nädalate pärast läks ümbruskonnas liikvele kummaline legend, mis levis visalt suust suhu ja jäi püsima aastateks. See rääkis, et Otsa talu vanem tütar Eeda, talu pärija ja tulevane perenaine, seesama uhke Eeda, kelle nime mainimine tõi külarahvale silme ette pildi tuhatnelja ratsa põldude vahel kihutavast amatsoonist, oli siis, kui küüditatute rong Rakvere jaamast liikvele läks, seisnud naerusui vagunitrepil ja lehvitanud mahajääjatele hüvastijätuks sirelioksaga.
Sellise ilusa muinasjutu vastu ei olnud kellelgi midagi. See oli meele järele neile, kes saatsid külma maa poole teele trellitatud akendega loomavagunid, mis olid inimesi viimseni täis tuubitud, sest need, kes läksid suure Nõukogudemaa avarustesse õnne ja paremat elujärge otsima, pididki lootusrikkad ja rõõmsad välja nägema.
See meeldis neilegi, kes sellist asja ilmvõimatuks arvasid, sest olid oma ihusilmaga näinud, kuidas sõdurid kinnivõetud inimesi püssipäradega tagudes ja ähvardusi röökides vagunitesse surusid, olid kuulnud janus ja õhupuuduses vaevlevate vangide soigumist ja appihüüdeid ning korjanud raudteerööbaste vahelt jumalagajätukirjakesi, mis olid rongidest välja pillutud. Nendele pakkus niisugune kujutluspilt kummalist lohutust, muutis pehmemaks mahajäänute valusad mälestused, mida nad jõuga tahtsid oma peas tagaplaanile tõrjuda. See laskis neil uskuda, et võib-olla ei olnudki tegelikkuses toimunu nii õudne, et vahest oli see lihtsalt kohutav unenägu, millest ühel heal päeval ärgatakse ja leitakse, et kõik on jälle nii nagu enne.
4
Leo keeras autoakna alla ja laskis värsket suveõhku sisse voolata. Ütlemata mõnus oli sooja päikesepaistelise ilmaga põldude vahel sõita. Peaaegu uus auto jooksis kergelt ning tuju oli rõõmus ja rahulolev, võib-olla pisut ülevgi.
Kahes esimeses kohas oli ta enda arvates väga hästi hakkama saanud, kõik oli laabunud kära ja paanikata, nagu eeskirjad ette nägid. Leo meelest ei saanudki siin, Eestimaal, mingit erilist paanikat tekkida, sest külad olid selles maailmanurgas õige imelikud, hoopis teistsugused kui neil kodus, kus noored laupäevaõhtuti karmoškakääksude saatel lauluga mööda pikka, taredest ääristatud tanumat küla ühest otsast teise võisid guljaitada. Siinkandis asusid talud üksteisest nii kaugel, et naabrite juures toimuvat oli võimatu näha või kuulda. Nii et kui kära olekski tõusnud, poleks ilmselt kedagi ilmunud selle põhjust välja selgitama.
Leole meeldis asju täpselt ja korralikult ajada. Ning just selline – täpne ja põhjalik, aga samal ajal äärmiselt lihtne ja selge – oli ka NKVD juhi seltsimees Serovi rangelt salajane käskkiri, mis kehtestas korra nõukogudevastase elemendi väljasaatmiseks Balti liiduvabariikidest. Leo oli teksti mitu ja mitu korda hoolega üle lugenud, nii et teadis seda peaaegu peast. Niisuguse instruktsiooni järgi oli lust tegutseda, see ei tekitanud mingeid kahtlusi ega võimaldanud kaksipidi mõtlemist.
Kui ta kohe sisenemise järel oli lasknud sõduritel maja läbi otsida, andnud kohkunud inimestele käsu relvad vabatahtlikult küüditajaile loovutada ning teinud teatavaks valitsuse otsuse nende väljasaatmise kohta, oli ta jälle selgesti tajunud, et on osa millestki suurest ja tähtsast, oli tundnud oma selja taga seisvat vankumatut jõudu, vägevat süsteemi, mis juba eos lämmatas igasuguse allumatuse ja vastuhaku. Vähem kui aasta jooksul oli see jõud siinmail oma eesmärgi saavutanud, oli mähkinud inimesed hirmu paksu kleepjasse ämblikuvõrku, nii et nüüd nad enam isegi ei küsinud ega imestanud, vastuhakust või protestimisest rääkimata. Muidugi, laskevalmis püssidega soldatid olid igasuguse vastuhaku ja protesti ennetamiseks ju alati parim argument. Nutmist ja halamist siin-seal muidugi esines, aga kellele see korda läks või keda see liigutas? Oli ainult kaks võimalust – kes ei olnud poolt, see oli vastu, ja see, kes oli vastu, tuli elimineerida või hävitada.
Selles suhtes ei olnud Leol mingeid kõhklusi ega kaksipidi arvamist. Igaühele, kel pea otsa, kes vähegi mõelda oskas ja mõelda tahtis, oli ometi päevselge, et tervenduskuur, mille käigus siinsest haigest ühiskonnast roogiti välja igasugune kahjurlik ja kahtlane element, oli täiesti möödapääsmatu. See oli aja käsk. Juba siis, kui ta aasta eest oli Tallinnas kohalikele seltsimeestele nõukogude võimu kehtestamisel nõu – või pigem jõuga – abiks olnud, võis ette aimata tulevasi raskusi. Naiivne oli uskuda, et võimult kukutatud kodanlik klikk asjaga niisama lihtsalt lepib ja et „endised” asuvad õhinal koos töölisklassiga sotsialismi üles ehitama või maal kolhoose rajama. Algul oli sündmuste ootamatu käik neid lihtsalt korraks segadusse ajanud ja rööpast välja löönud, kuid nad kogusid end õige pea ja hakkasid aktiivselt õõnestustööd tegema ja otsima võimalusi, kuidas uue elu ehitajatele kaikaid kodaratesse pilduda.
Nõukogude võim oli Leo meelest niisuguste kahjuritega erakordselt kannatlik, vastaliste suhtes äärmiselt leebe ja liigagi mõistev – kas või näiteks praegu –, pakkudes neile suuremeelselt võimaluse hinges püsida ja jätkata oma eluteed siit kaugel, ausate nõukogude inimeste keskel, kes neil silma peal hoiavad, et nad ei saaks oma tegevusega enam kellelegi kurja teha.
Kui see Leo otsustada oleks olnud, siis tema oleks ägedamad vastased kohapeal kõhklusteta likvideerinud, nii oleks saanud kokku hoida palju aega ja vaeva, mida suurejoonelise väljasaatmisaktsiooni peale kulutada tuli.
Leo meelest oleks hoopis rohkem pidanud tegelema nendega, kes olid poolt. Neidki oli loomulikult mitmesuguseid. Leidus nõukogude korra ausaid sõpru, tulihingelisi ja karme fanaatikuid, üdini andunud kommuniste ja põhimõttelisi revolutsionääre, kes olid eelmise, kodanliku riigikorra ajal oma poliitiliste vaadete pärast pikki aastaid kinni istunud. Leidus võimu ihaldavaid kaasajooksikuid ja kasuahneid ülesandjaid. Praegu ei olnud kellegi motiividel vähimatki tähtsust, oluline oli ainult see, et süsteem end nende najal teostada sai. Kui aeg küpseks saab, küll siis terad sõkaldest eraldatakse, sobimatud välja sõelutakse ja kahjutuks tehakse. Mis seal ikka parata – metsa raiutakse, laastud lendavad!
Kui aeg kulus ja sõidu sihti ikka veel näha ei olnud, hakkas kahtlus Leole tasahilju kallale kippuma. Olid nad ikka õigel teel? Nüüd tundus talle, et nad olid eelmistes kohtades asjatult venitanud ja pakkide kokkupanekuks liiga kaua aega andnud. Pea kaotanud naised olid üleliia kohmitsenud ja hädaldanud, suutmata otsustada, mida kaasa võtta või mida maha jätta. Ja tagatipuks see loll kangekaelne vanamees, kes sõnasabast kinni haaras ega nõustunud sae ja kirve kaasavõtmisest loobuma.
„Kas sinna on veel palju maad?” pöördus Leo rahulolematult enda kõrval istuva mehe poole. „Nõlvaku vist oli selle talu nimi.”
„Natuke ikka on, autoga otse ei saa, metsavahetee on nii kitsas, et sealt pääseb ainult hobusega. Peame Haavasaare kaudu ringi sõitma,” vastas teine.
„Sinu nimi on vist Villem?”
„Seda küll, Villem
