loobuda. Vastalised irvhambad, kes iga asja kohta ilkuda võtsid, olid leiutanud lindi peale maalitud suurtele kollastele tähtedele – RO – tähenduseks „raha otsas” või „röövlid omavahel”, mis ei näidanud midagi muud kui seda, et nad olid kadedad, või siis seda, et neil oli hirm naha vahel.
„Ja Liidia Liitop, kes meid siia juhatas, on vist sinu naine?” uuris Leo edasi, mõeldes endamisi muiates, et niisuguse küljeluu pärast teised külamehed vaest vennikest vist kadestama küll ei kipu. „Kas sul lapsi ka on?”
„Ikka on. Kaks tükki. Tüdruk ja poiss. Mõlemad kõvad komsomolid. Poiss sai kevadel kuusteist täis. Tüdruk on paari aasta jagu vanem, juhib siin kohapeal pioneere ja komnoori.”
„Tubli-tubli. Selliseid vapraid ja klassiteadlikke noori inimesi on meil igal pool uue elu ehitamiseks hädasti vaja. Nüüd teemegi neile ruumi ja saadame rahvavaenlased eest minema.”
Kiitus oli Villemile mokkamööda, seda oli vägisi näole kippuvast muhelusest selgesti näha, aga ta ei leidnud kohe vastamiseks õigeid sõnu, ühmas ainult:
„Järgmise käänaku taga vasakule, siis natuke põlluvaheteed ja olemegi kohal.”
Teest mõnesaja meetri kaugusel, kesapõllu teises servas põõsaste lähedal seisis kurvalt ja longus päi üksik hobune, ader järel. Kündjat ennast ei paistnud kusagilt.
Nõlvaku õuel polnud näha ainsatki hingelist. Lahtisest laudauksest kostis põrsa näljast ruigamist ning paar kirjut kana siblis usinasti lauda seina ääres sõnnikuhunnikus. Otse keset õue, poolel teel toa ja kaevu vahel seisis pilgeni täis veeämber. Automürina peale ei tõmmatud kõrvale ühtegi kardinat, keegi ei piilunud aknast välja saabujaid uudistama. Selline ootamatu vaikus tekitas ärevust ja sundis ettevaatusele. Leo viipas sõdurid autolt maha, tegi käega liigutuse kõrvalhoonete suunas ja astus ise, laskevalmis püstol käes, majauksest sisse. Villem püsis tal tihedasti kannul.
Köögis polnud kedagi. Pliidil kahises veekatel, laual seisis neli pesemata kohvitassi. Tühi oli ka tuba köögi kõrval. Kummaline. Äkki kostis tagakambrist kerge köhatus. Leo virutas ukse jalaga lahti ja tormas sisse. Keset tuba, roosteplekkidest kirjul päevi näinud raudvoodil, mis oli päitsiga vastu seina lükatud, lamas kõhetu vanamees, kes oma kollakashalli jume ja aukuvajunud näos teravalt esiletükkivate põsenukkidega meenutas pigem kirstus lebavat koolnut kui elavat inimest. Aga eluvaim oli tal sees küll, seda reetsid rasked kahisevad hingetõmbed ja aeg-ajalt korduv tasane rögin.
„Kuule, vanamees, kus kõik teised on?” põrkis Leo järsul toonil, andes küsimuse kinnituseks saapaninaga vastu jalutsit kõva põmaka, mis sängi üleni tudisema pani.
Haige ei reageerinud ja Leo oli sunnitud küsimust kordama. Ivakese ootamise järel avas lamaja viimaks silmad ja libistas pilgu aeglaselt ühelt mehelt teisele. Villemit märgates vilksas üle ta näo äratundev virvendus.
„Näh, mõisa Villem. Keda sina jälle jahid, et püss käes?” kähistas ta. „Hiljaks jäid, viinad ammu otsas.”
Pilklik vihje moonameeste omaaegsetele ründekäikudele mõisa viinakööki, mis viinameister Tapperi otsustava tegutsemise tõttu pea alati tulemusteta olid lõppenud, ajas Villemil harja punaseks:
„Kuradi Tapper, ise sent surmale võlga, aga ikka veel vanaviisi suureline ja ennast täis.”
„Sent või kopik, mis seal vahet… Eks meil kõigil ole kord minek… Egas sinagi ilmasambaks jää. Ei või iial teada, kust põõsast pauk käib.”
„Raibe sihuke, või ähvardama kah veel! Eks ütle siis seda ka, kes seal põõsas pauku teeb, sinu poisid või?”
„Me otsime sinu poega Endrik Tapperit ja tema perekonda. Kus nad on?” segas end meeste sõnasõtta Leo, kelle kannatus oli otsa lõppenud.
„Siin teda ei ole… ta elab linnas,” tuli voodist aeglane vastus.
„Ära vassi, Liidia nägi oma ihusilmaga, et ta eile lõuna ajal siin Nõlvakul oli,” kähvatas Villem tigedalt vahele.
„Eile… eile käis ta küll korraks siin… aga õhtul läks jälle linna tagasi.”
„Aga naine ja lapsed?” tahtis Leo teada.
„Eks nemad ole seal, kus meeski.”
„Ja kus su enda naine on?”
„Küllap laterdab kuskil küla peal, naiste värk, eks sa ise tea.”Oli täiesti selge, et vanamees valetas, et aega võita, aga selge oli ka see, et temast ei õnnestunud praegu tõde välja pressida. Kui surm juba suu ääres, siis pole tapmisähvardustest mingit tolku. Kas peaks ära viima? Linade peal autosse lohistama? Ei tasu vaeva, vaata et viskab veel tee peal vedru välja, siis on laip risuks kaelas. Jäägu siia, kus on, nagunii kõngeb paari päeva jooksul.
„Saame selle bandiidi igal juhul ka ilma sinuta kätte, ükskõik kus ta ennast ka ei peidaks,” kähvas Leo minekule pöördudes.
„Bandiidid on ikka need, kes röövli kombel püssiga ähvardades võõrasse majja tungivad,” ei jäänud lamaja vastust võlgu.
Seda poleks ta pidanud ütlema. Leod valdas oma ettevõtmise nurjumisest põhjustatud silmitu raev. Ta asis kahe käega sängiservast kinni ja paiskas selle hooga ümber. Haige prantsatas põrandale ja jäi ainsatki elumärki ilmutamata magamisriiete kuhja alla lebama. Hunniku otsas troonis uhkelt raudvoodi, jalad taeva poole turritamas. Ukse juures pööras Leo ringi, tõi kuuldavale ropu venekeelse sõimuvalingu ja kihutas põrandal kerkivasse riidekuhilasse järjestikku mitu püstolikuuli.
Veel õueski vilas ta pilk kurjalt ringi, otsides uut sihtmärki. Just nagu tellimise peale venis aida nurga tagant nähtavale vana, tokerja karvaga peni, kes paha aimamata lontis veeämbri poole janu kustutama. Välkkiirelt tõstis Leo püstoli ja tulistas. Koer tõi kuuldavale lühikese heleda kiunatuse ja jäi, keel suust ripakil, liikumatult õuemurule lamama. Autol istujad tõmbusid hirmunult kössi, justkui oleksid tahtnud nähtamatuks sulada. Silmi korraks neist üle libistades tundus Leole, nagu oleks ta noore naise, tolle sirelinaise näol näinud värelemas peaaegu hoomamatut naeruvinet. See seletamatu, leebe ja armas naeratuseraasuke hämmastas ja viis teda hetkeks segadusse. See tundus Leole nagu heakskiit, nagu õhkõrn poolehoiuavaldus sealt, kust seda kõige vähem oodata oleks osanud. Leo loomulikult ei teadnud – ja kust ta seda oleks võinudki teada –, et tema taltsutamatu märatsemine oli Eedale rõõmustavaks märgiks noorema õe Maarja ja tema perekonna pääsemise kohta.
Leo käsutas sõdurid tigedal häälel tagasi auto peale, lõi pange ägeda jalahoobiga ümber ja röögatas Villemile:
„Tule! Meil pole aega siin kogu päeva passida!”
*
Kogu tagasitee istus ta süngelt vaikides autoroolis. Kui inimesed vallamaja ees hakkasid autost maha kobistama, oli kõik see aeg koha peal kannatamatult vahti pidanud Liidia esimesena platsis.
„Kuhu te siis Nõlvaku omad panite?” uuris ta sügavalt pettunud häälel. Ta oli nii väga lootnud näha, mis näoga need tõusikud nüüd olid, kui neile nende õige koht kätte näidati.
Leo ei pidanud naist vastuse vääriliseks, vaid mühises talle pilkugi heitmata vihaselt mööda ja tõmbas ukse enda järel pauguga kinni.
Toas tormas ta joonelt telefoni juurde ja sai oma küsimuse peale kuulda, et ka linnas ei olnud Tapperi-nimelist bandiiti kätte saadud. Teda otsima läinud arreteerijad olid eest leidnud lukustatud
