rõhutatult rahulik käitumine ja peaaegu käskiv hääletoon oli ülimalt ärritav. Ta ei palunud, ta ei küsinud luba, ta isegi ei öelnud „ma tahaksin”, vaid esitas asja nii, nagu oleks tal siin vääramatu õigus oma äranägemist mööda teha ja toimetada.
„Sina tahad…” venitas Leo, end rahulikuks sundides, aga ta hääl oli metalselt lõikav. „Ja miks sa mõtled, et sulle selleks luba antakse?”
„Sest ma arvan, et teie võim ja teie,” Taalberg rõhutas eriliselt viimast sõna, „teie isiklikult olete sedavõrd haritud ja humaanne, et ei keela neile õnnetutele jumalaarmu, millega nad on harjunud.”
„Siis on neil viimane aeg sellistest kahjulikest harjumustest vabaneda. Usk on rahvale oopium,” kuulutas Leo võidukalt.
„Iga inimene usub millessegi. Mina ja need inimesed seal,” sõnas Taalberg, käega kinnise ukse poole viidates, „usume jumalasse. Teie temasse ei usu, kuid ilma usuta ja ilma jumalata ei saa te ometigi, teil on teine usk ja teine jumal.”
„Minul ei ole mingit usku ega mingit jumalat,” väitis Leo tigedalt vastu, taipamata, mida teine nende sõnadega öelda oli tahtnud. „Aga seletage teie mulle, miks te neid inimesi õnnetuks peate?” Ta oli eneselegi märkamatult teie peale üle läinud.
„Kui teilt võetakse teie kodu ja kodumaa, kas pole see suurim õnnetus, mis ühe inimlapsega tema maisel rännakul juhtuda saab?” vastas Taalberg küsimuse peale küsimusega.
„Te olete asjast hoopis valesti aru saanud. On teil juba meelest läinud, et alles vähem kui aasta eest palusite ise end vastu võtta Nõukogude Liidu rahvaste sõbralikku perre? Suur ja võimas Nõukogudemaa laiub Balti merest Vaikse ookeani rannikuni, nii et kodumaad ei võta neilt keegi, kuigi minu kindla veendumuse kohaselt on nad paadunud vaenlasehinged, kes oma kodumaad ära teeninud ei ole.”
Leo tundis oma jutust mõnu, ta lausa imetles end selle eest, et leidis ilma igasuguse vaevata kohe õiged ja tabavad sõnad ning oskas nii ilusasti ja soravalt väljenduda nagu mõni politruk. Ta oleks väga tahtnud, et tema õpetajad teda praegu oleksid näinud ja võinud tema üle uhked olla. Seepärast ei suutnud ta mitte kuidagi lõpetada:
„Aga mis kodusse puutub, siis nõukogude võim, mis on ka tegelikult, mitte ainult sõnades, halastav ja õiglane, annab neile rahvavaenlastele ja kurjategijatele uue kodu siit kaugel. Seal on neil võimalus ümber kasvada ja tõestada oma ustavust kodumaale.”
Taalberg tundis peaaegu füüsiliselt, kuidas tal süda pahaks läks. Vastikustunnet jõuga alla surudes küsis ta siiski:
„Miks nad seda siinsamas kohapeal teha ei saa?”
„Misasja teha?”
„Noh, ümber kasvada ja oma lojaalsust tõestada, ma mõtlen.”
„Ma ju ütlesin, kas te siis tõesti aru ei saa, et need on õelad Nõukogude riigi vastased: kulakud, bandiidid ja rahvavaenlased. Nad olid paljude kuritegelike organisatsioonide liikmed ja vereimejad, kes kurnasid lihtsaid inimesi ja elasid nende töövaevast.”
„Aga siis, kui nad teie nimetatud kuritegusid toime panid, polnud siin veel Nõukogude riikigi, oli sootuks teine riik ja teised seadused ja selle teise riigi seaduste vastu nad ju ei eksinud.”
Kuradi papp! Kleepis ennast külge nagu takjas. Mis õigusega ta siin ülbitses? Mitte ei saanud aru, kas ta oli loll või lihtsalt tegi ennast lolliks. Leo oli nüüd juba tõeliselt tige. Ta võttis püstoli taskust välja ja asetas selle aeglase, mõõdetud liigutusega lauanurgale.
„Mul pole vaja neid asju siin sinusugusega arutada, need käivad sul üle mõistuse.” Leo oli uuesti sina peale üle läinud. „Aga nagu ma juba ütlesin, oma usumula sa siin ajama ei hakka. Kui sa just nii väga tahad, siis võin su koos teistega minema saata, aga muidu on loril lõpp.”
Kui Taalberg juba minekule pöördus, lõi segane virvendus, mis terve jutuajamise jooksul oli häirivalt Leo kuklasagarates värelenud, äkitselt klaariks. Muidugi! See oli tal kogu aeg silme ees rippunud. Käeulatuses. Peibutav tuhm sädelus. Jämeda ketiga raske rist. Tubli tükk kulda.
„Oota!” kähvas ta. „Võta see kaelast ära!”
Kirikuõpetaja kogu olemus väljendas sügavat hämmastust. Ta oli kuulnud küll, igasugu jutud käisid ringi, aga kui asi sind ennast puudutas, siis mõistus ikkagi tõrkus. Sellised asjad ei juhtunud ju ometi lihtsalt niisama. Tsiviliseeritud maal. Keset valget päeva.
Leo kannatus katkes:
„Ma ütlesin, anna rist siia!” Oli see papinäru alles juhmard, palju juhmim kui need, kelle laulatussõrmused tal kodus paberinutsaku sees sahtlinurka olid torgatud. Ta asetas parema käe laual lebavale püstolile ja sirutas vasaku ootavalt Taalbergi poole välja. Korraks veel katsus viimane vastu puigelda:
„See on mu ametirist, see on mulle niisama tähtis kui ohvitserile pagunid.”
„Pole sul ametitki enam kauaks, milleks siis veel rist. Arvad sa, et olen selle talvise tsirkuse unustanud, kui sa oma kiriku tornis sinimustvalget lippu lehvitasid.”
„Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad,” pomises Taalberg risti kaelast võttes ja Leole ulatades.
Viimane seisis, rist ühes, püstol teises käes, otse kirikuõpetaja nina all ja sisistas tollele näkku:
„Sa eksid. Me teame väga täpselt, mida me teeme. See siin on alles algus. Praegu peaks juba sinusugusele lollilegi selge olema, et sõda tuleb. Ja meie võidame. Meid ei suuda peatada keegi ega miski, me marsime seltsimees Stalini targal juhtimisel läbi terve Euroopa, me teeme maailmarevolutsiooni, me hävitame kõik oma vastased, viime kommunismiideed Atlandi ookeani rannikule ja sealt edasi üle kogu maailma.”
Järsku ta vakatas, nagu oleks taibanud, et oli öelnud liiga palju. Ja röögatas siis täiest kõrist, andes vihale vaba voli:
„Välja! Ära töllerda enam mu silmade ees! Urod takoi!” Nüüd oli küll viimane aeg liikuma hakata, kui oli tahtmist enne päris ööd raudteejaama jõuda. Teekond võttis kindlasti oma paar tundi, sest enamik inimesi tuli kohale küütida hobustega. Mis siis viga, kui oleks saanud kõik minejad autodele laadida, aga autosid polnud rohkem kui kaks ja kummagi auto peale pidi panema ka neli-viis või rohkemgi püssimeest, kes valvasid, et mõni arulage ei üritaks veel viimases otsas ära karata.
Leo käsutas vangid õue ja käskis kõigil oma pakid üles otsida. Püssidega soldatid vahtisid igavleval ilmel kohvri- ja kotihunnikutes tuhnivaid inimesi ega pannud tähele, kuidas päev otsa läheduses kannatlikult seisnud inimsumm järsku lainetama lõi ning läks äkitselt liikvele nagu paisust läbi murdnud tulvavesi. Neil ei olnud kavatsust kellelegi kallale tungida või kedagi rünnata, nad tahtsid vaid äraminejate ligidusse pääseda, igaühel oli nende hulgas mõni sugulane, sõber, hea tuttav või lähim naaber. Neil oli painav vajadus lahkujatega rääkida, neid puudutada, kallistada, nendega võib-olla igaveseks jumalaga jätta, midagi kaasa anda või edasi öelda. Valvurid kaotasid pea, tekkinud segaduses oli võimatu kindlalt eristada, kes kus pidi olema või kes kus olla tohtis või ei tohtinud. Sumin ja kisa täitsid õhku, vänged venekeelsed sõimusõnad vihisesid inimeste ümber otsekui sillutisest lahti kangutatud kivikamakad. Sõdurid püüdsid väljaku ümber ahelikku moodustada ja tunglejaid püssipäradega tagudes eemale suruda, kuid need valgusid hirmust hoolimata ja hoopide eest kõrvale põigeldes valvurite vahelt läbi.
„Sinu said nad siis kätte,” tähendas Taalberg Tiituse juurde rutates ja talle kätt ulatades.
