Te ju ei arva ometi, et keegi proovima hakkab, see on täiesti välistatud, te seisate ju püssidega siinsamas,” püüdis Tiitus asja veelgi usutavamaks teha.
„Olgu peale.” Paistis, et jutu mõte hakkas viimaks soldatitele pärale jõudma ja nad otsustasid teha armulise žesti. „Võite akna natukeseks ajaks lahti jätta, aga igasugune kisa ja hüsteeria tuleb lõpetada. Kui karjumist või nuttu kuuleme, on jutul lõpp.”
Tiitus andis valvurite sõnad saatusekaaslastele edasi ja lisas omalt poolt:
„Ootame ja vaatame, äkki läheb meil korda ka välja sõna saata.” Tal endal polnud niisuguse asja õnnestumisse küll suuremat usku, ka ei teadnud ta, mida selline kontaktiloomine neile peale väljasviibijate kaastunde anda oleks võinud, kuid ohvrite südames tärkas masenduse kiuste tilluke valguskiir – mine sa tea, võib-olla siiski? Inimene on kord juba nõnda loodud, et tahab uskuda ja loota ka siis, kui lootust enam sugugi ei ole.
Toas tõusis taas vaikne kõnepomin, kuid valjusti kurta ja nutta keegi enam ei tihanud. Kui kogemata mõni valjem sõna kostiski, siis piidles ütleja kohe pelglikult akna suunas, et ega see äkki kurje tagajärgi kaasa ei toonud.
„Nad teevad küla päris lagedaks ja suretavad maaelu välja,” mõtles Tiitus, kui pilku üle ruumis viibivate inimeste libistades püüdis leida ühisnimetajat, mille alla neid oleks saanud paigutada. Oleks olnud naiivne uskuda, ja kui tõele au anda, siis ega Tiitus uskunudki, et punased arreteerisid ja küüditasid minema niisama umbropsu ja ilma plaanita igaühe, kes ette juhtus. Ei, hoopiski mitte. Paistis, et tehtud oli põhjalik valik. Siin olid koos kõik need, kes uuele võimule mingil põhjusel meeltmööda ei olnud.
Tiitus meenutas mõttevahetusi, mida nad usaldusväärsete sõprade kitsas ringis pidanud olid. Viimase aasta jooksul olid nad neljakesi – tema ise, kirikuõpetaja Taalberg, linnast isatallu põgenenud riigivolikogu liige Endrik Tapper ja agronoomiharidusega Artur Mürt – tihti kas koolimajas, kiriklas või kellegi kodus kokku saanud. Mürdile oli maakonna täitevkomitee põllumajandusosakonnas pakutud töökohta, mille ta kaaslaste pealekäimisel oli vastu võtnud. Tegelikult oli koostöö venelaste ja nende kohalike sabarakkudega talle hirmsasti vastukarva, kuid Tiitus ja Endrik olid teda veennud, et seal, „eesliinil”, otse vaenlase leeri südames on tal hoopis paremad võimalused toimuvaga kursis olla. Sellisel väitel oli muidugi tilluke tõetera sees, kuid see, mida Artur põllumajandusosakonnas tegutsedes nägi ja koges, tegi tal meele ütlemata mõruks. Aatemehena oli ta Eesti põllumajanduse edendamist alati oma südameasjaks pidanud. Nüüd oli ta sunnitud valutava südamega pealt vaatama, kuidas sedasama põllumajandust vanade suurtalude tükeldamise, hobulaenutuspunktide, emtejottide ja üle mõistuse totrate külvikampaaniate abiga hävitati ja maha kisti. Teinekord ta isegi naeris, kui rääkis sõpradele, milliste lõputute lollustega tal oma tööd tehes tuli kokku puutuda, kuid see oli naer läbi pisarate.
Tiitus venelasi lollideks ei pidanud. Tema oli seda meelt, et neid ei tohtinud mingil juhul alahinnata, hoolimata sellest, et siia saadetud alamate käsutäitjate ja kohapealsete asjameeste arutu rahmeldamine ja jaburad otsused jätsid kõrvaltvaatajale tihtipeale mõttetu või isegi kohtlase mulje. Selleks, et nende tegelikud kavatsused ilmsiks saaksid, oli vaja vaadata hoopis kaugemale ja kõrgemale, sinna, kust käsuliin alguse sai. Alles siis hakkasid vähehaaval oimama, et sellise peensusteni läbimõeldud täiusliku plaani ühe väikese rahva pühkimiseks maa pealt suutis välja mõelda vaid mingi eriti kuri geenius. See plaan nägi ette, et ennekõike pidid pildilt kaduma need, kes suutsid targalt mõelda ja aktiivselt tegutseda, need, kes oma tarkuse ja aktiivsusega olid elus midagi saavutanud. Niisugused inimesed kujutasid endast ohtu ja oht tuli välja juurida. Järele tohtis jääda ainult manipuleeritav mass: harimata sulaspoisid, hädavarestest uusmaasaajad või muidu loodrid ja joodikud, kel puudusid igasugused ideaalid. Selliseid sai kergesti valelike sõnadega haneks tõmmata, suurtalude küljest kistud maatükiga ära osta või lihtsalt niisama hirmutada ja lollitada.
Idast sisse toodud riigisüsteemi ideaalne alam oli hall, ärahirmutatud ja mõtlemisvõimetu. Tal ei olnudki vaja endal mõelda, isemõtlemise rängast taagast olid teda vabastanud kommunistlik partei ja nõukogude valitsus, nemad mõtlesid tema eest, sest nemad teadsid kõige paremini, mida ta vajas ja mis talle hea oli.
Kui Tiituse ja Eeda pilgud kohtusid, tundus mehele, et noore naise silmades väreles sõnatu palve. Tiitus ei olnud päris kindel, kas see oli temale mõeldud. Eeda meeldis talle päris tõsiselt, Tiitus oli temaga pidudel tantsinud ja teda mitmeid kordi simmanilt kojugi saatnud, aga lähemaid suhteid nende vahel tekkida polnud jõudnud. Eeda oli oma isalt pärinud uhke ja tormaka iseloomu ja veel paari aasta eest olid ümberkaudsed enam kui kindlad olnud, et tema ja mõisa Ludvigi, Tagamäe mõisaomaniku vanema poja vahel „asi susises”.
Tagamäe saksad ei olnud ülearu jõukad. Vabadussõja-aegne maareform oli neil käest võtnud suurema osa põllumaast, jättes nende valdusse vaid mõisasüdame koos hoonetega, ja pärast seda olid nad teeninud elatist viina- ja tärklisevabrikuga, mille tarbeks kohalikelt kartulit kokku osteti. Mõisnike kohta olid nad päris lahedad, käisid lihtrahvaga läbi nagu omasugustega, lubasid oma lastel külalastega mängida ja purssisid päris korralikult kohalikku keelt. Keeleõpingutes oli erilist agarust ilmutanud nende noorim tütar, teismeline Hannelore, kes riukalike mõisatööliste põhjaliku õpetustöö tulemusena vandus nagu viimane voorimees. Asjade sellise seisu juures polnud siis midagi imestada, et mõisa noorsandid, kolmekümnene Ludvig ja temast mõne aasta võrra noorem Ebehard kippusid kobedamatele külapiigadele silma heitma, seda enam, et sobivas eas keni mõisapreilisid ümbruskonnas nappis. Eedat nähti alailma koos Ludvigiga põldude vahel võidu ratsutamas ja pühapäeviti pärast jumalateenistust põikasid noored saksad ning mõned külaneiud ja perepojad tihtipeale Otsale, kus Ebehard ja Ludvig kordamööda oma oskuste piires klaverit klimberdasid ja neidudega valssi keerutasid.
Aga aeg läks, sündmused kulgesid oma rada, tuli aasta 1939 ja tuli Umsiedlung ja Hitleri kutsele järgnedes suundusid nach Vaterland ka Tagamäe von Eichendorffid, lõigates läbi kõik sidemed Eestiga ja jättes noorsandide arvuka austajatearmee, silmad pihus, Maarjamaale maha nende tagasipöördumist ootama.
Tiitus ja Eeda olid pärast seda hakanud tihedamini läbi käima, kuid Tiitus polnud kunagi päris otsesõnu söandanud küsida, millised Eeda ja Ludvigi suhted tegelikult olid olnud. Igal juhul polnud naine pärast sakste lahkumist ilmutanud ei nähtavaid kurbusemärke ega paistnud ka petetud pruuti soovivat mängida. Ta oli asjalik ja toimekas nagu alati, rassis ja rahmeldas nii kodus kui põllul, rassis mitme eest, sest uue võimu poolt talule pealepandud rängad maksud tuli tasuda ning normide täitmiseks oli tarvis kahevõrra pingutada.
„Päike juba suures kõrges, aga lehmad ikka veel lõunast lüpsmata,” ütles Otsa Leena hädaldaval nutusegusel häälel, jättes vastuseta Tiituse tervituse, kui mees nende juurde astus ja end Eeda kõrvale seina äärde põrandale istuma sättis.
„Ta räägib vahetpidamata üht ja sedasama, nagu ei taipaks üldse, mis ta ümber toimub.” Eeda oli ema pärast tõsiselt mures. Kodus oli ema teinud vastuvaidlematult kõik, mida talle öeldi. Oli pakkinud kaasa voodipesu, paksemaid riideid ja sahvrist pisut toidukraami, aga ta oli toiminud täiesti masinlikult, justkui oleks vajunud mingisse letargilisse unne.
Kui teda kodu küljest väevõimuga minema kisti, oli tal käeotsas suurrätikusse mähitud komps, milles oli paar tagakambri kummutisahtlist kiiruga haaratud puhast voodilina ja mõned soojemad riidehilbud. See oli nüüd kogu tema maine varandus. Alles eile oli ta olnud perenaine suures talus, mis sellest hoolimata, et enam kui poole võrra väiksemaks nuditud ja paremad põllumaad pisikeste lappidena uusmaasaajatele laiali jagatud, oli säilitanud oma kunagise hiilguse riismed. Nüüd oli ta eikeegi, kirjade järgi väljasaadetav, äramineja, üks neist paljudest, kelle senisele elule saatuse raske käsi oli talle endale täiesti arusaamatul põhjusel tõmmanud rasvase risti.
„Ta on šokis, anna talle toibumiseks
