pühkida. Siis oli meil veel armee ja kaitseliit relvis, siis veel oleks saanud. Aga mida meie tegime? Valvasime hoolega tiblade lennuvälju, et nad saaksid Helsingit pommitamas käia.”
„Meil olid baaside lepingud, kui oleksime neid rikkunud, oleksid venelased meile sõja kuulutanud.”
„Ja mis siis? Oleksime end kaitsnud nagu üks mees. Neljakümnenda juunis oli viimane võimalus, aga siis tegite teie püksid täis ja käskisite relvad ära anda.”
„Kui siis oleks piiril tulistamiseks läinud, oleks järgnenud suur veresaun ja meil kõigil oleks suud juba ammu mulda täis. Ma arvan, et ainult elukogenud inimeste tarkus ja ettevaatlikkus olid need, mis meid tookord verevalamisest päästsid.”
„Tookord ja tookord,” osatas Rein tigedalt. „Sa oled justkui pimedusega löödud ega näe üldse, mis praegu sinu ümber sünnib. Nüüd raiutakse kassi saba jupikaupa, see on teie arvates vähem valus. Aga eks need, kes otsustamise juures olid, peavadki endale õigustusi ja vabandusi otsima. Eks te tulnud ja küsinud rahva käest ka, kas ta niisugust päästmist üldse tahtis.”
„Ega meie käest ka ei küsitud. Suures saalis seda küsimust ei arutatudki. Asi otsustati riigikaitsekomisjonis kinniste uste taga ja mingit hääletamist ei toimunud.”
Seda öeldes Endrik ohkas. Ta oli väsinud neist lõpmatult korduvatest süüdistustest, aga ka omaenda rasketest mõtetest ja kahtlustest. Tookord… tookord oli riigiisade alalhoidlik tegutsemine talle tõesti õigena ja ainuvõimalikuna paistnud. Nad olid saanud rahu ja hingetõmbeaega ning lubaduse – must valgel ja allkirjade ja pitsatitega, et keegi nende riiki ei puuduta, et nad otsustavad omal maal omi asju ikka ise nagu seni. Aga mida päev edasi, seda enam hakkas talle tunduma, et Reinul oli tegelikult õigus, seda selgemini näitas elu, kui valed tehtud otsused olid olnud. Juhid olid oma riigi ja rahva kaitseks ehitanud pelkadest sõnadest kaitseliini, mis Mannerheimi omaga tõepoolest vähimatki võrdlust välja ei kannatanud. Aga kahetsemine enam ei aidanud, aega ei olnud võimalik tagasi pöörata, see jätkas ükskõikselt oma peatumatut kulgu, külvates enda ümber õudust ja hirmu tundmatu tuleviku ees…
Mõned valgemadki silmapilgud olid. Koduvallas, kuhu Endrik koos Maarja ja lastega elama oli asunud, et valvsate pilkude eest kaugemale pääseda, oli vabariigi aastapäev toonud halli talvisesse masendusse õige pisut rõõmsat elevust. Kui inimesed sel hommikul varavalges kodunt välja läksid, tervitas neid suur sinimustvalge lipp, mis veebruarikuu jahedas hommikutuules plagises uhkelt ja kartmatult Hallaku kirikutorni kõrgeimas tipus. Ja et sel seal üksi igav ei hakkaks, oli pisikesi lippe riputatud ka puuokste külge ja tipitud linnatee veerde lumehangedesse. Uudis levis kulutulena. Inimesed kogunesid paari-kolmeliikmeliste salkadena kiriku juurde, vahtisid äraseletatud nägudega üles taeva poole, soovisid tasasel häälel üksteisele ilusat pidupäeva ega püüdnudki varjata oma kahjurõõmu kohalike asjameeste kimbatuse üle. Nood sebisid ringi nagu peata kanad, korjasid lipud maast kokku, üritades samal ajal inimesi laiali ajada. Keegi neist ei julgenud tõusta tornitippu suurt lippu maha kiskuma, seda enam, et trepijalamile oli jäetud paberilehele kritseldatud hoiatus: „Kui elu armas, ära üles roni!”
Kuna oma kalli elunatukesega riskida ei tahetud ja endal mõistust nappis, nõutati telefoni teel abi linnast. Mõne tunni pärast veeres kohale veoauto punaväelastega, aga miinide pelguses keeldusid nemadki torni ronimast. Üks sõduritest tulistas automaadist lipu suunas pika valangu, kuid vahemaa oli liiga kauge ja nöörid liiga peenikesed, nii et seegi kunsttükk ei andnud soovitud tulemust ja pärast tükk aega kestnud asjatut lahingukära pöördus auto niisama targalt linna tagasi, jättes sinimustvalge võidukalt võitlusvälja kohale lehvima.
Aga sellega polnud asi veel kaugeltki lõppenud. Paari päeva pärast ilmus täitevkomiteesse mustas, keskkohalt vööga kõvasti kinni tõmmatud nahkmantlis noor tõmmuvereline mees, kes oma nime nimetamata natuke kanges eesti keeles teatas, et on maakonna NKVD osakonnast. Täitevkomitee esimees Ratus ja tema lähimad abilised said kõigepealt kõva peapesu saamatuse, rahva hulgas levivate vastaliste meeleolude ja selgitustöö tegemata jätmise pärast, seejärel aga karmi käsu vastuhaku organiseerijad vallamajja ülekuulamisele toimetada. Kui selgus, et Ratus kedagi otseselt nimepidi välja tuua ei osanud, läks päris põrgu lahti:
„Kuradi kurat, no on rahvas! Vahite justkui hundid kogu aeg metsa poole. Bandiidid söövad teil silmad peast, aga teie ei näe ega kuule õhkagi. Urodõ prokljatõje! Teid tuleks kõiki seina äärde panna! Küll siis teate, kuidas kord majja saab.” Täitevkomitee esimehe silme ees hoogsalt edasi-tagasi kiikuv püstol andis ütleja sõnadele kõvasti kaalu juurde. „Tooge ükshaaval siia kõik, keda te sel päeval väljas kiriku juures nägite! Kas on selge?”
Oli küll selge, ja esimesena veeti kohale kirikuõpetaja Taalberg. Kirik oli ju tema tööpõld ja tema pidi ometi teadma, mis seal toimus, ja selle eest ka vastust kandma. Aga tema oli tol kõnealusel ööl kodus oma naise kõrval sängis õiglast und maganud ning tal polnud õrna aimugi, mis kirikus sündis. Uks oli lahti muugitud – muukimise jäljed praegugi veel selgesti näha –, mis tema sinna parata sai.
Ülekuulatavate suurest hulgast ning ülekuulajate ähvardustest ja ponnistustest hoolimata ei õnnestunud saada vähimatki vihjet ega leida ainsatki inimest, kes midagi oleks näinud või kuulnud või midagi täpsemat öelda osanud, ja nii oli enkavedeelane tuld ja tõrva vandudes tühjade kätega lahkuma pidanud.
Endrikul oli kõva kahtlus, et Reinu ja Jaanuse käsi võis asja juures mängus olla, aga küsida polnud kelleltki, sest poisid oleksid just nagu maa alla vajunud. Teadagi võisid noortel meestel olla omad salajased käigud, kuid see ei olnud põrmugi Reinu moodi, temal polnud kombeks nõnda, ilma kodustele sõnakestki poetamata, pikemaks ajaks kuhugi kaduda. Alguses olid nad arvanud, et küllap ta sõitis Tallinna Jetele külla. Jete oli pärast kommertskooli lõpetamist pealinnas raamatupidaja koha leidnud ja endale väikese toa üürinud. Ta võõrustas alati heameelega nooremaid õdesid-vendi, kes vahel mitmeks päevaks tema juurde jäid, et suurlinna elust maiku suhu saada. Aga seekord teatas ta kodurahva pärimiste peale, et tema pole Reinu juba tükimat aega näinud. Ka kellelgi teisel polnud Reinu asupaigast vähimatki aimu.
Umbes nädala jagu pärast poiste kadumist ilmusid Vardile tundmatud mehed ja viisid Evaldi minema. Ta oli ära mitu päeva. Ilmselt oli teda kõvasti töödeldud, sest tagasi tulles hoidis ta end kõndides kõverasse, lonkas tugevasti paremat jalga ja oli veel vähesema jutuga kui enne.
Küla peal hakkasid levima jutud. Sosistati, et Vene piirivalvurid ajanud ühel märtsi alguse tuisuööl mere peal taga kolme-nelja suuskadel põgenenud poissi, kelledest üks – Vardi Jaanus – olla tagaajajate kuulist pihta saanud, teiste saatus jäi hämaraks. Ükski hing ei osanud täpsemalt öelda, kes need teised olid või mis neist edasi sai.
Mamma kohtas Evaldit korra peale viimase tagasijõudmist aleviku meiereis, kuhu nad mõlemad olid tulnud normipiima ära tooma. Mamma pärimise peale ühmas mees ainult:
„Kuradi juudas… nad teavad sinust seda ka, mida sa ise ei tea. Ütle Reinule, et ta ette vaataks.” Väljaöeldud hoiatusest tegi mamma järelduse, et Reinu kadumisest polnud mehel aimugi. Ja mamma ei hakanud täpsemalt seletama ka. Polnud mingit mõtet minna oma pere sisemisi asju võõrastele nina peale kirjutama.
Evald oli kinnitanud oma sõnu suure süljelärakaga ja mamma pidi tahes tahtmata mõtlema, et polnud varem märganudki, et mehel on kolm ülemist esihammast puudu. Küllap vedelesid needki kusagil ülekuulajate toanurgas.
Aga ühel aprillikuu alguspäeval, kui Endrik linnas käimas oli, astus tänaval tema juurde tundmatu noor mees:
„Rein saadab tervisi. Palus öelda, et on elus ja terve.”
„Ja-ah?” venitas Endrik umbusklikult.
„Mul
