muud asjakohast, muutus selles kenasti nähtavaks. Aga suitsu pidi tegema. See tagas kodurahu. Keegi kellelegi kätega kallale ei läinud. Selle asemel rikuti oma tervist. Ja kui saalis suurem sõim läbi sai, mindi koos sõbralikult rahupiipu popsima. Kui opositsioonil ei olnud, siis andis koalitsioon, ja vastupidi. See oli minu arust parim näide erinevate huvigruppide vahelisest koostööst, mis aga suitsuruumist väljudes kippus ikka vanale rajale tagasi. Kes olid enamuses, need palju vähemuse nuttu ei kuulanud. Ja nuteti. Küll harva, aga oli neidki hetki.
„Kas Toomas või?”
Olin teel linna ja enne põhimaanteele pööramist helises mu telefon.
„Kuulen.”
„Kuule selline lugu, et kas sina esindad meid selles kohtuasjas … See … Ee… No see väikeehitise asi. Mäletad, kus nagu alguses jagati kinnistu ära ja siis naabrile lubati, et tema kõrvale jäävale tükile ei tule midagi ja siis vald andis sinna ikkagi loa väikeehitise püstipanekuks?”
„Jajaa. Tean, tean. Mina jah. Praegu küll. Mis mureks?”
Ma teadsin seda meest küll. Tema hääl oli mulle tuttav. Tuttav volikogu saalist, tuttav teleülekannetest, kui ta intervjuusid andis.
„No vaata, kas sa seda naabrit seal tunned? Seda, kes asja kohtusse andis?”
„Ei,” vastasin.
Meil oli hiljuti olnud väiksem skandaal. Rohkem selline siseasi. Maamõõtjad olid läinud ühe järve kaldal asuvat kinnistut üle mõõtma, et omanik saaks selle jagamiseks hiljem vallalt nõusolekut taotleda. Naaber oli siis uurinud, et mis seal sünnib, ja öelnud, et tema küll ei taha, et kohe külje alla ehitama hakataks. Maamõõtjaga kaasas olnud Villu olla öelnud, et ei anta siia ühtegi luba, sest too mees, kes maad jagada soovis, ütles, et soovib ehitada hoopis teisele, kaugemale jäävale maatükile. Naaber oli siis piiriprotokolli allkirjastanud.
Mõne aja pärast aga taotles maaomanik ikka sinna järve veerele ehitusluba. Ja ta sai loa väikeehitise püstipanekuks.
Nüüd pöördus pahane naaber valda ja nõudis selle loa tühistamist. Kuna vallal tühistamiseks otsest alust ei olnud, siis pöördus naaber kohtusse. Nüüd siis tuli minul minna seda asja klaarima. Olin teemat uurinud ja leidnud, et tegelikult ei ole vallavalitsus teinud midagi valesti. Järve ääres oli veel suvilaid, looduskaitsealune maa see polnud, pealegi väike saunake – keda see sai segada. Seda enam, et Villu oli tookord järve ääres viibinud puhkepäeval ja omast vabast ajast. Ta ei ajanud seal valla asja. Tema lubadused ei saanud olla ametlikult meile siduvaks.
„Tead,” jätkas hääl telefonis, „meil oleks vaja, et vald kohtus kaotaks. See mees seal on meie erakonna kauaaegne sponsor ja muidu kõva tegija. Poleks hea sellisega raksu minna.”
Mul oli suu lahti. On see võimalik? Olin pettunud. Olin sellest helistajast seni lugu pidanud. Nüüd selgus, et ta oli lihtne valemängija, niiditõmbaja. Miks oleks pidanud vald oma otsuse tühistama, kui luba oli antud õiguspäraselt? Mille poolest kaaluvad tuntud naabri huvid üles teise maaomaniku huvid? Miks peaks nii olema, et kõva mees saab maja, aga selle, kes ei ole sponsor, peaks ilma jätma, kuna tegija ei soovi enda külje alla kedagi? Olin vihane.
„Tead, paraku ei ole see minu teha. Ma saan omad juhised vallavalitsuselt ja tõtt-öelda ei näe ma võimalust. Sa räägid ilmselt vale mehega,” laususin ma pärast põgusat mõttepausi.
Mu vestluskaaslane katkestas kõne.
Oli see mingi test? Mida nad olid minult eeldanud? Et ma nõustun? Kas vallavanem teadis sellest? Ebameeldiv tunne jäi. Ma otsustasin Aldar Kuusega rääkida.
Valimised läksid enam-vähem hästi. Vallasekretär on seaduse kohaselt valla valimiskomisjoni esimees. Nii oli minu kohuseks tagada valimiste sujuv korraldus oma koduvallas. Tundsin suurt vastutust. Närveldasin. Vaidlustusi aga esialgu ei tulnud. Nurinaid oli, aga need said jooksvalt lahendatud. Tulemused olid seevastu üllatavad. Kõige enam kogus hääli veteranvolinik Joosep Raitam, mis oli ettearvatav. Tema populism ja demagoogia uimastas paljusid. Talle järgnes mu esimene tööandja Aldar Kuusk. Ja kolmandana pääses puhtalt häältega sisse Rein! Rein Männik. Vaat seda ei oleks keegi osanud oodata, veel vähem soovida.
Viimastel kuudel ma temaga enam eriti ei suhelnud. Tal oli uues ametis palju tegemist, mina olin aga juba sisse elanud ja tema nõuannet rohkem ei vajanud. Veel suvel olin käinud tal kontoris külas, kus ta oma erakonna valimiskampaaniat kokku pani. Kohalike valimiste köögipoolt kõrvalt jälgida oli parajalt põnev. Rein kasutas kampaania ettevalmistamisel oma valdkonda hästi tundvaid abilisi. Siin pabertahvel oluliste strateegiliste punktidega, seal infovoldikud, siin karp suveniiridega. Kõikjal lebasid visiitkaardid, paberid, pliiatsid. Kampaania peakorter oli samasugune seapesa, nagu oli olnud tema kabinet.
Rein ei kavatsenud lasta võimalusel käest lipsata. Kõik teadsid väga hästi, et Reinu šansid uue värske tulijana olid suhteliselt head. Need, kes soovisid muutusi, võisid seekord talle panustada. Ja vanad olijad kirusid. Sest valimistulemused lõid esmapilgul kaardid sassi kõigil, kes olid uskunud ja lootnud, et Rein vastu pükse saab ja elu sama rada mööda edasi läheb.
Vallas oli seekordseteks valimisteks end üles andnud Maaerakond, Paremerakond, Kodanikeerakond ja üks väike valimisliiduke. Kõige rohkem hääli sai loomulikult Paremerakond, kes kogus üheksateistkümnest kohast seitse. Talle järgnes valimisliit kuue kohaga. Reinu erakonna tulemus oli paremuselt kolmas – neli kohta. Kodanikeerakond tegi kehva tulemuse, kaks liiget pääses siiski neistki üles saali. Hoolimata tulemuste kinnitamisest ei olnud selgust, kes kellega käima hakkab. Rein, kes nüüd jälle sageli vallamajas käis, tegi kavalat nägu, ja kui temalt küsiti, mis saama hakkab, siis kekutas ta vastuseks üksnes naerda.
Oli vaja panna paika esimene volikogu istungi päev. Minuni jõudis info, et päeval, mil ma soovisin seda kokku kutsuda, ei viibinud kummalisel kombel paljud vastsed volinikud Eestis. Nii tuli mul valida päev, mis oleks sobinud kõikidele. Ja siis see hakkas – Paremerakond kaebas ja mul tuli esimese istungi aeg tõsta kõige varasemale võimalikule päevale, kuigi seadus otsesõnu ei nõudnud istungit esimesel võimalusel, vaid andis aega nädala. Pühapäevane päev aga ei istunud kellelegi. Vist oli meie volikogu ainus, keda pühapäeval kodust välja aeti, mida mina ei pidanud aga mingiks erakordseks asjaks. Volikogu liige oli rahva teenistuses ja pidi olema valmis oma kohuseid täitma siis, kui see vajalik oli. Volinikel endil oli asjast pisut teine nägemus. Ja siis hakkasid ringi liikuma jutud, et osad Reinu omadest ei olnud jah kodumaal, aga osad siiski olid, kuid nad ei tahtnud tulla, kuna nad ei oleks saanud oma hääli koos koalitsioonipartneriga kokku. Kes oli see koalitsioonipartner? Keda sooviti valida vallavanemaks? Kellele pidi saama volikogu saali enamus? Kõiki huvitasid need küsimused ja keegi ei teadnud midagi.
Pühapäeval jäi esimene istung ära, kuna puudus liiga palju volikogu liikmeid. Boikoteerida esimest istungit – selleks peab nahaalsust leiduma. Kuid poliitilised mängud vajasid mängimist. Suurte meeste ringi astununa ei saanud kohe alguses lasta enesele üks null ära teha. Oli vaja kavaldada ja oli vaja taktikaliselt õigesti käituda. Olin valimiskomisjoni esimees. Olin ka valija. Olin valla kodanik, kes nägi seda lolli mängimist pealt. Olin pettunud. Minu otsus esimene istung ära jätta vaidlustati ja Paremerakond koos Kodanikeerakonnaga kaebasid otsuse maakonna valimiskomisjonile. Nad ei saanud õigust. Ei saanud ka ringkonnakohtust ega riigikohtust. Nende eesmärk oli asi esimesel istungil ära teha ning volikogu esimees ja vallavanem ära valida. Ja kui teisi ei ole, siis oma viga. Paraku seadus sellist plaani läbi viia ei võimaldanud. Nad kurjustasid, et miks siis ei saanud arutada teisi päevakorrapunkte. Aga ei saanud, sest seadus nõudis esmalt volikogu esimehe paikapanemist, alles seejärel sai edasi liikuda. Kuidas sa aga valid volikogu esimeest, kui kvoorumit ei ole koos.
Mõne päeva pärast olid
