liigseks.
Rein oli teinud oma valiku. Tema ukse taga käis mangumas nii üks kui teine, kuid kõige parema pakkumise tegid talle inimesed valimisliidust. See nõudis paraku ühte teatud ohvrit. See oli suur ohver. Veteranvolinik Joosep Raitam, demagoog ja populist, ei meeldinud Reinule. Nad olid omal ajal, kui Rein veel vallasekretär oli ja Joosep volikogu juhtis, ragistanud kõvasti. Mõned halvastiütlemised ilmselt jätsid liiga sügavad haavad eneseuhkusesse, et unustada.
Suure vastumeelsusega oli Rein nõustunud moodustama koalitsiooni selle valimisliiduga. Sest nende tingimus oli, et kuivõrd neil on rohkem kohti, siis olgu neil vallavanema amet, Rein saab endale volikogu. Ja Reinule volikogu esimehe koht sobis. Ei sobinud aga see, et vallavanemaks Joosepit taheti panna. See oli võta-või-jäta tehing. Liiga suur oli risk, et valimisliit ei lepi tema pirtsutamisega ja kõik ilusad väljavaated jooksevad liiva. Reinu grand plan aga käivitus. Muidugi vaidlustas verinoor opositsioon, kelle moodustasid varem vallaelu juhtinud Paremerakond ja nendega vahepeal tülitsenud Kodanikeerakond, otsuse vallavanema valimise kohta.
„Kas sul valimiskabiin oli?” küsis minult väike ümar mehike, volikogu liige Joosep Braun. Kuigi ta oli vastse vallavanema nimekaim, ei olnud neil muud midagi ühist.
Valimiskabiini vallavolikogu esimehe ja vallavanema valimisteks ei olnud seaduses nõutud. Nõutud oli see, et valimised peavad olema salajased. Opositsioon oli kaasa võtnud videokaamera, millega filmis igat valimiskomisjoni, ja hiljem, kui istungi juhatamine oli vast valitud volikogu esimehele üle antud, ka igat tema sammu. Nagu pärast selgus, oli see materjal mõeldud tõendina esitamiseks kaebuse juurde. Opositsioon oli otsustanud vaidlustada kõike. Kuid nad jäid ka selles kaebuses pika ninaga. Leiti, et valimised olid piisavalt salajased. Kuidas nad siis ei olnud. Igaühel oli võimalus minna ükskõik kuhu ja täita oma sedel nii, nagu südametunnistus käskis. Väga paljudel oli selleks südametunnistuseks kollektiivne südametunnistus, mis oma käsu oli andnud vahetult enne volikogu istungit toimunud koosviibimisel, kus kambas pandi paika sõjaplaan. Kahtlen, kas keegi üldse hääletas nii, nagu õigeks pidas. Igatahes tulemused, nii kurvad või nii meeldivad, kui need ka ei tundunud, olid kinnitatud, ametimehed olid paigas.
III
Aarne oli minu puhkuselt tagasituleku ajaks suutnud välja anda kaks käskkirja mu kolleegidele planeerimisteenistusest. „Hilines” oli märgitud põhjuseks. „Ei vastanud kirjadele” oli teine. Mõlemad kolleegid, nii Mart kui Merike, said noomida.
Ma ei olnud seda käskkirja dokumendiregistris näinud. Kaks inimest, kes selliste käskkirjade eelnõusid oleksid võinud koostada, olid mina ja minu alluvuses tegev registripidaja. Täna oli keegi kolmas. Nähes kogemata sekretäri lauale ununenud lepingut, mille kohaselt pidi vald maksma ühele õigusbüroole kopsakat kuutasu õigusteenuse eest, ei olnud mul kahtlustki, et meie vallavalitsuse juht tellis õigusakte sisse teenusena. Üsna kummaline, aga samas loogiline. Ma ei oleks nõustunud nende alustega, mida Aarne Lätt oli lasknud käskkirja koostajal pliiatsist välja imeda. Ma hindasin oma kolleege. Omavalitsuste haldussuutlikkuse tabelis olime viimastel aastatel roninud kõvasti ülespoole. Ma teadsin, millised on valla võimalused ja need inimesed tegid oma tööd kõike arvesse võttes hästi. Me ei olnud suur omavalitsus. Meil olid omad piiratud ressursid. Kindlasti oli arenguruumi. Ma ei kahelnud selles.
„Issand, nüüd lastakse kõik lahti,” oigasid kolleegid.
Rahustasin neid. Selgitasin, et neil, kes oma tööd hästi teevad, ei ole muretsemiseks põhjust. Ise aga mõtlesin endamisi, kas äsja vallavanemaks valitud Joosep Raitam annab mulle kinga või mitte. Loomulikult ei oleks see käinud nii, et ta tuleb ja ütleb, et nüüd lase jalga. See oleks käinud peenemalt. Niisama peenelt nagu sotsiaalosakonna juhataja Pille puhul, niisama elegantselt nagu planeerimisosakonna juhataja Halliki puhul. Abivallavanem Risto oli ise juba enne valimisi kaabut kergitanud. Kõik nad olid ühel heal päeval läinud ja ma olin sunnitud Raitamile teada andma, et kui ta suuremaid muutusi personalipoliitikas planeerib, siis võiks mind sellest teavitada. See oli hulljulge samm, aga ma pidin ju kuidagi hea seisma selle eest, et meie igapäevatöö ei seiskuks. Täitmata töökohad aga tähendasid ka koormuse kasvu teistel, sest ükskõik kui palju või vähe meid ka ei olnud, töö vajas ikka tegemist. See veel puudus, et keegi meid haldussuutmatuses oleks süüdistama hakanud.
Päevad venisid pikaks. Joosep tavatses helistada mulle ka öösiti. Ilmselt napsus peaga rääkis ta mulle grandioossetest plaanidest ja küsis, mida ma neist arvan.
Tavatsesin toru otsas piineldes ja vääneldes pigistada endast välja stampvastused nagu „pole paha”, „see on huvitav”, „minu arust täitsa arukas”, „mõistlik mõte” ja veel mõned. Teadsin väga hästi, et kui ta mulle veel palju helistab, siis pean hakkama mingil ajal uut lähenemist välja mõtlema. Üha sagedamini juhtus ka nii, et lasin telefonil heliseda, võtsin helina sootuks maha või lülitasin välja. Ja kui mulle hommikul ette heideti, et ma kättesaadav ei ole, siis märkisin vaikselt, et tegu on mu eratelefoniga ja mu tööaeg on kellaajaliselt määratud. Joosepi arvates pidin ma olema teenistuses kakskümmend neli tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Oli raske vastata viisakalt sellistele väidetele olukorras, kus mu palk oli tema omast poole väiksem, aga ülesanded ja vastutus poole suuremad, ja seejuures mitte vihastades. Kuid ma suutsin oma emotsioonid enesele hoida. Kusagile need ilmselt kuhjusid. Osa neist jooksin hilisõhtuti trennis välja, osa lahustasin õlleklaasi, osa aga jäi ootama õiget hetke, kogunedes südame veresoonte siseseintele, et siis, kui õige aeg käes, üheskoos troppi moodustama hakata.
Kuna täisvolitusi vallavanemana Joosepil veel ei olnud – need pidi ta alles siis saama, kui volikogu oli kinnitanud vallavalitsuse liikmed ja koosseisu –, siis vallavalitsuse istungitele teda veel ametis olev vana vallavanem Aldar lasta ei soovinud. Siiski pressis Joosep end uksest sisse, asetas oma märkmepaberid enda ette ja sirgeldas neile aeg-ajalt midagi. Tal leidus palju kriitikat senise vallavalitsuse aadressil, aga ta väljendas seda alati magusas teadmises, et kohe on kord tema käes ja siis ta teeb seda, mida ise õigeks peab. Ja parandab kõik seni tehtud vead, mida annab enda kasuks keerata. Ülejäänutele juhib aga avalikkuse tähelepanu.
Joosep oli nõudnud, et Aldar teeks platsi puhtaks kohe pärast seda, kui vallavanema valimised üleval volikogu saalis õnnelikult lõppenud on. Aldar aga põtkis vastu. Siis seisid nad mõlemad mu kabinetis ja nõudsid õigust. Ma rääkisin neile, kuidas asi on.
„Näed, ma rääkisin sulle ju,” ütles Aldar.
„Toomas eksib, see ei saa nii olla. Ja isegi kui on, siis hea poliitiline tava on, et vanad olijad lahkuvad ja lasevad uutel sisse elada. Mis sest, et mul veel vallavalitsuse koosseisu kinnitatud ei ole,” vastas Joosep.
„Saa aru, kulla mees! Sa ei saa juhtida seda vallavalitsust, sest sul ei ole selleks volitusi,” üritas istuv vallavanem uuele mõistust pähe panna.
„No vabandage. Ma olin ise omal ajal kohaliku omavalitsuse toimimise põhimõtete väljatöötamise juures. Ma olin selle juhtgrupi esimees. Ma tean küll, kuidas see asi olema peaks. Toomas, ütle nüüd, kuidas siis on!”
Ja ma rääkisin tükk aega aiast, et siis ühel hetkel kiiruga minema tormata. Aiaauguni ma ei jõudnud. Oleksin ma seda teinud, siis vist oleks Joosepi täisvolituste saamisel mul siit majast minek olnud.
Teine asi, mille väljavahetamist uus vallavanem nõudis, oli tema tool. Oma istmikku poliitilise vastasega ühel toolil nühkida oli talle vastukarva. Nõnda tegelesin ka sellega, et leida Joosepile sobiv pöördtool. Nahast.
Siis tekkis Joosepile kõrvale saatja. Keegi karmide hallinevate juustega mees. Tema vend, Sulev Lätt, oli Reinu Maaerakonna nimekirjas volikokku pääsenud. Ta sai Reinuga hästi läbi. Ma ei tea, kust tundsid omavahel uus paarimees Aarne ja Joosep, aga kokku nad hoidsid nagu omal ajal rehv ja lohv ning võis aimata,
