raamatukene! Ajaleht "Videvik", kes alati õigust ütleb, kirjutab koguni teisel toonil, koguni teisel viisil: Jälle on üks hiilgav täht luuletaevas tõusnud. Härra N. N. luuletused on liha eesti lihast ja luu eesti luust. Koguni tänuväärt kimbuke. Ajaleht "Magusad Unetunnid" hüüab vaimustusega: Liha eesti lihast ja luu eesti luust on see pööraselt ilus luulekimbukene, millega N. N. meie kirjandust rikastanud on. Nad on veel üks kord liha eesti lihast ja luu eesti luust. Peaks meid luuletaja varsti ka "Paradiisi okastega" tutvustama. Sellel noorel mehel on annet, ja meie kiidaksime teda veel rohkem, kui teaksime, et me ta oma kaastööliseks saaksime. Kuuleht "Maga-Magamas", kes kriitika tegemises ikka oma jalal kõnnib, kirjutab ka sellevääriliselt: Meie peame ütlema, et see luulekimbukene liha eesti lihast ja luu eesti luust on, keda ükski ajahammas ega ajaleht ei näri. Suur pikk luuletaja elulugu tuleb nüüd taga järele. See on mu kuulsuse algus. Kui ma nüüd Kirjalaste Seltsi lähen, tõustakse mu auks püsti ja lauldakse "ta elagu". Niisugune on kirjaniku kuulsus. Mu süda on õnne täis, aga – ah! – kõht on paraku tühi! Vaim, vaata tähtede poole! Kui härra Omakasu ei peaks trükkima, siis lähen härra Kiidubergi juurde.
Taevas ja maa, tulge appi, kas ma tõesti mitte und ei näe, kas see pää, mis mul otsas, on ikka veel minu pää! Või, või, oh, oh! Mitte üksi Omakasu ja Kiidubergi, vaid terve linna raamatukauplused ja trükikojad olen läbi jooksnud. Huuh – nagu oleks mulle tõrretäis külma vett kaela kallatud! Härra Omakasu pakkus "armu pärast" kolm rubla, Kiiduberg ei võtnud – keegi juudas ka ei võtnud. Oh ilm, kui vähe tead sa kõrgeid vaimusid austada! Mis teab aga, kannatust, raamatukaupmees paleustest? Ja kuisugused need kaupmehed ise on. Mina lähen Kiidubergi juurde:
– Mis sääl's teil on? küsib härra Kiiduberg.
– Luuletused.
– Või jälle luuletused.
Vanahärra silitab habet ja vaatab mind pääst jaluni. Tema "jälle" ei olnud mu meele järele.
– Näidake neid! ütleb ta ja võtab mu raamatu.
Hm – "Paradiisi nupukesed, iseenese südame kosutuseks luuletanud ja välja annud Kandlela" – hm, hm, väga kena päälkiri, ütleb härra Kiiduberg ja ta pilk langeb mu pää pääle, nagu kardaks ta, et säält herilased välja lendavad.
– Mis, te sooviksite seda trükki anda?
– Ma nõuaksin ta eest 150 rubla.
Härra Kiiduberg pidi peaaegu seliti langema.
– Noormees, teie peaksite vahest – tohtriga kõnelema, teil on nagu nii –
Ta näitas näpuga oma otsa ette.
Niisuguse karuga ei tahtnud ma enam pikemalt rääkida, vaid läksin härra Olgehääks juurde, keda ma küll ei tunnud, aga kes kui päris lahkus ise pidada olema. Härra Olgehääks võttis mind kõige lahkemalt vastu.
– Olge hääks, kallis sõber, soovisite raamatuid osta?
– Olge hääks, soovisin müüa.
– Käsikiri, olge hääks.
– Olge hääks, luuletused.
– Olge hääks, sõber, kahetsen väga, et ma praegu teie käsikirja ei või tarvitada. Olge hääks, vaadake, asi on nimelt nii, olge hääks, et minu arvustaja, kelle kohus on igat minu kulul ilmunud raamatut kiita, ära on joosnud, nimelt sellepärast, et ma ta viimase kuu palga võlgu olen, ja üht teist ei ole ma veel saanud. Näete ise, olge hääks, et seesugusel korral trükkida ei tohi, sest vaatke ise, olge hääks, kui ma vana kriitiku palka välja tahaksin maksa, siis see niisama suur oleks, olge hääks, kui teie luuletustest oodatav kasu, olge hääks. Sellepärast, olge väga, väga hääks, see teeb mind õnnetuks, aga ma ei või tarvitada.
Pääle selle käisin veel tervelt kolmes kohas, aga need raamatukauplejad olid veel rumalamad. Üks nõudis veel päälegi minu käest trükikulu, teine ütles, tal ei olla enesel arvustajat, kolmas, et ta siis ehk trükiks, kui N. N. hää arvustuse kirjutaks, aga see olla temaga pahanduses, sellepärast ei olla seda loota. Muidu olla tema ikka valmis sooja südamega eesti kirjandust edendama. Nii siis ei leia ma trükkijat. Oh sa tänamatu maailm, kui vähe oskad sa suurte vaimuannetega meestest lugu pidada!
Täna on esimene aprill, seda tundub sellest, et majaperemees, kingsepp, rätsep, passija ja kõigepäält mu kõht oma rehnungisid nõuavad. Kena aprilli nali. Rahvas, sa ei tea, mida su paremad pojad kannatavad. Ma heidaksin meele ära, kui mulle praegu mitte ilus nõu ei oleks tulnud. Ma lasen oma "Paradiisi nupukesed" järgukaupa ajalehtedes ilmuda, siis saab maailm mu suuri vaimuandeid näha. Ma tahaksin näha, missugused näod siis raamatukauplejad teevad, kes minust nii vähe lugu pidasid. Kannatust, kannatust!
"Taevapasuna" toimetaja viskas mu oma uksest välja, kui ma teist korda sinna läksin. Enne viskas ta mind, siis mu käsikirja ja käskis mind kus k… mu nupukestega minna. Niisugune on maailma tänu!
Võlglased nõuavad võlga ja ähvardavad vangistusega. Enese pärast ei karda ma midagi, aga viimati lähevad mu kallid käsikirjad haamri alla.
Ometi olen ma oma käsikirja eest kord midagi saanud. Kohus mõistis "Taevapasuna" toimetaja mulle valuraha maksma. – Nüüd võin mõni aeg läbi saada. "Une-tundide" lehe laduja, kes ka ühtlasi lehte kirjutab, lubas mõne mu laulu trükki võtta. Ma ostsin talle selle eest pudeli õlut. Näib, et mul jutustuseks ja nimelt dramaatiliseks kunstiks suuremad anded on kui lüürilises luules. Sellepärast olgu mu püham püüd edaspidi selle põllu pääle pööratud.
Veel ikka ei saa mu töö kroonitud, veel ikka ei tunne meie kirjamehed ära, missugune pärl nende seas varjul on. Hing, looda ja kannata. Ükskord hõiskad seda rohkem.
Sagedasti kahetsen ma värskest rohust mööda tulles, et ma mitte härg ei ole. Mul ei ole enam pesu ega vesti, saapadki on panti pandud. Homme ähvardab mind majaperemees välja visata, kui ma kahe kuu üüri ära ei maksa. Aga just selle tõttu kirjutasin ma eile oma näitemängu kõige ilusama koha.
Mis olen ma kõik vahepääl kannatanud? Eilsest saadik elan ühe juudi vanamoori kuuris. Teises seinas on ta kits kinni, teise ääres on minu kirjutuslaud ja mina. Raamatukogu on ühes lagunud ämbris.
Vahepääl olin ma suureks mõttetargaks saanud. Üks aasta võib aga hirmus palju inimest muuta; ta hakkab elu hoopis tõetundja silmaga vaatama. Mis on elu? Mis on tõde? Ah mis kenad küsimused, õige tõesti. Vagunitäied raamatuid on selle üle kirjutatud, asja lõpp – igal mehel ise tõde. Ma tahan õige ise need suured küsimused ära seletada. Elu on häda ja viletsus, viletsus ja häda ja igaüks, kes seda ära tunneb, on ju luuletaja ning tõde on – tõde. Ja nüüd algan ma uusi mõtteteaduse põhilauseid kirja panema. Aristotelese, Platoni, Descartes'i, Leibnizi, Kanti, Hegeli jne. süsteemid ei kõlba õieti mitte kuhugi. Hakkame pääle:
Mina mõtlen, nii mina olen. Aastasajad, kas kuulete? Mina mõtlen – nii mina olen. Kui mina mõtlen, ju siis ma ka ikka olen, ja ma tahan seda põhilauset nüüd ka täiendada ja ümber luua: Mina mõtlen, nii mina olen, see on, mina olen, sina oled, tema on, meie oleme, teie olete jne. – taevalikud valguse kiired! Oota, katsume veel. Mina mõtlen, nii mina mõtlen. Mina
