kõik habe maha võtta? küsis marslane.
– Tavalikult kõik, vastan mina ja imestan isegi, kuidas ma selle maa keele nii ruttu selgeks sain.
Vagune kartlik loomakene on varsti mu lõua paljaks teinud ja minul väriseb ihu tulevase sabaristimise pärast.
– Mis veel soovite, mu härra? küsib karvavõtja.
– Tahan ka üht saba tellida.
– Saba?!
– Saba neh.
– Saba tõesti?!
– Nojah, siinpool on ju see mood.
– Vabandage, mu härra, vastab kunstnik häbelikult, mina olen erapooletu!
– Kas siis saba mõni erakonna märk on?
– Mu härra, kust teie olete?
Ütlesin, et ma otseteed Saksamaalt tulen.
– Nojah, teie maakeralased arvate, saba on saba. Saba on meie juures kõik, või ei midagi. Mina olen erapooletu ja seega ei sabakunstnik ega sabakondlane.
– Aga mulle on saba iga hinna eest tarvis, mis siin, nagu näha, passi asemel on.
– Minge ülemarsilisesse sabavalmistamise magasini. See on sääl ja sääl.
Pärgel teid küll – siunasin ma, pidin aga ometi nende kallist linnast läbi ratsutama, kuni toreda sajakordse lossi ees seisma jäin, mille väraval laua pääl oli lugeda: "Ülemarsiline sabavabrik".
– Teie soovimine, härra? küsis üks vastutulija sabasaks.
– Tahan saba tellida.
– Silmapilk, olge hääks, istuge!
Ja nende sõnadega on tal põll ees, abilised jooksevad kääridega, kammidega ja taevas teab millega kõik talle appi
– Missugust saba härrad soovivad?
– Missugust?
Pidin ütlema: Kas see ükskõik ei ole, aga õnneks tuli mu eksitus õigel ajal meelde ja ma küsisin:
– Missugused teil on?
Sabaline vaatas nagu kahevahel olles või tunnistades minu pääle (nii nagu ei oleks minu juures kõik korras), ütles aga siis:
– Meie kaupluses on, nagu ise teate, kõiksugu sabad, mis terve Marsi pääl kantakse, kuidas neid ise tunnete (mu hambad lõgisesid), nagu: seisuse järele pikad, parajad ja lühikesed sabad, värvi järele vanameelsed, vabameelsed, parasvanameelsed ja parasvabameelsed sabad, raasike vanameelsed ja raasike vabameelsed sabad, isamaalised sabad, erapooletuse sabad, kahepaikse sabad, mida kord järele, kord põueskantakse. Ehk olete vast kirjanik? Nende tarvis on meil algupärased ja järelaimamise sabad jne. Missugusega võin teid teenida?
– Hädaabi saba! vastasin ma, et aga ühtenimetada. Higi jooksis otsa eest.
Aga kohe toodi üks saba nähtavale.
– Teie sabakandmise lubatäht?
– Pärgel võtku, kas ka siin lubatähte tarvis?
– Mu – mu härra, – kes te olete, – mis te käite, – mis te otsite, – kas, – kus? Hing kippus sabaseadjal kinni jääma.
– Ja kas siis teil ei olegi lubatähte?
– Ei.
– Siduge, mässige!.
Kes teab, mis oleks sündinud, aga õnneks võisin ma seletada, et maa päält tulen ja nende sabaloogikas täitsa kahjuta võõras olen. See aitas. Minu küsimuse pääle, mis siis nende kõikide mulle ette veeritud sabade tähendus on, kästi mind seda ülemarsiliselt konversatsioonileksikonist ehk teaduste raamatust järele vaadata.
– Kust raamatupoest ma leksikoni saan?
Marslane vahtis pärani silmil mu otsa.
– Leksikoni ühisus elab Viu-Vau uulitsas nr. 500.
– Sõnaraamat elab – teie tahtsite ütelda, sõnaraamatut saab osta – kogelesin ma hirmuga.
– Osta? Teie tahate inimesi osta?
– Vabandage, mina ütlesin sõnaraamatut osta või vaadata.
– Aga mu härra, kes meist pääst hull on, teie või mina? Teie sõidate sõnaraamatu ühisusse ja küsite, mis tarvis.
– Halastage, mina sõita raamatusse.
Siin lõi marslane enesele otsa ette ja saladuses nähti tal käes olevat.
– Teie, maakeralased, olete meist tuhataastat taga, nagu näen. Tuhande aasta eest juba pandi Marsi pääl surnud sõnaraamat Kolikambri muuseumi luku taha ja elav teadusteja tulevaste asjade nägija sõnaraamat ehk "Kõnekoda" seati joonde. Üks mees on A, teine B, kolmas C jne., see tähendab, üks on need asjad kätte õppinud, mis a all, teine mis b all jne. ette tulevad, kuni terve sõnastik läbi. Need annavad igale küsijale suusõnalised ja suupärased kostused. See ülemarsiline sõnastik ei ole muud midagi kui meie ülemarsilise ajalehe kõnekoda ja ülemarsiline kõnekoda ei ole jälle muud midagi kui meie ülemarsilise ajalehe toimetus ise. Meie juures ei trüki enam keegi ajalehte, igamees astub toimetusse, kuhu Marsilt ja maakeralt, tähtedelt ja planeetidelt kõik telegrammid tulevad, ja kuuleb siin, mis süda soovib. Toimetus peab kõik teadma, tema on kõikteadja.
Mina kihutan voorimehega, kelle ilus soru saba pukilt alla ripub, ülemarsilisse kõnekotta.
Siin on kui elu mesipuus. Elavad kirjatähed jooksevad välguna üksteisest läbi kümnetele küsijatele kostuseid andma. Kõnekoja ja ajalehe juhataja istub keskel pukis, närib oma isamaaliku saba otsa ja hüüab "tähti" ja "lehekülgi" ette.
Üks vana emakene astub sisse.
– Minu kirju põrsa kõht on haige. Mis rohi on hää?
– Täht p, vaata põrsas, astu ette! hüüab juhataja.
Inimene, paberist kübarale trükitud: p, vaata põrsas! astub ette.
– Kundsel-pandsel palsam hää rohi põrsa kõhule. Kui ei aita, ära tappa!
Küsimine vastatud.
– Millal tuleb talv ja esimene lumi? küsib üks voorimees kõnekotta astudes. Täht t, sõna talv astub ette ja kostab: "Kahe nädala pärast."
– Missugune on kõige parem linn? – Kes on kõige suurem kirjanik maailmas? – Palju juuksekarvu on igal inimesel pääs? – Kes tegi esimese pajupilli? – Kas tuleval suil rukkid kasvavad, mis päeval nad valmis saavad?..Nii ja teisiti sumisesid küsimused läbisegi ja kõik said ruttu õiged kostused.
Mina küsin, mis tähendab nende sabaregister üleüldse ja üksikud sabad iseäranis, ja saan järgmise seletuse:
Kaua,
