Kõrbelõvi. Jakob Liiv

      Saab teretatud wana Solimann,

      Meest hüpitakse kätel telki kandes,

      Ta nende käes kui lastel mängukann.

      Siin igalt poolt ju kuulda hüüde hääle:

      Ta saagu karawani wanemaks

      Ja wõtku reisi mure oma pääle,

      Et ta meid püha linna juhataks.

      „Mul puudub noorus, puudub endist andi”,

      Nii wastab neile kindlalt wana mees,

      „Ei wõi ma teile anda misgi panti,

      „Et kõlban juhiks käia teie ees.

      „Kes tahab ial rahwast juhatada,

      „Sel peab julge süda olema:

      „See peab tundma iga elurada

      „Ja peab mõistma auusalt wõidelda.”

      „Ei juhi meid siin waimustuse woole”,

      Sääl kostab talle rahwas paludes,

      „Kõik südamed on pöördud sinu poole,

      „Sest sul on julgust, auusust südames.

      „Eesmärgiks oled sina kaua juba

      „Meil olnud kõige oma eluga;

      „Nüüd palume, meil anna selleks luba,

      „Et päälikuks sind wõime walida.”

      „Mu kõrge nimi ei wõi õnne tuua,

      „Ei enneaegne kiitus aidata;

      „Ei amet suuda südant nooreks luua,

      „Ei wäsitatud weri wirgaks saa.

      „Ma olen warem tundnud kõrbe rada:

      „Ei läinud hukka üksgi karawan,

      „Mis usaldati minu juhatada.”

      Nii wastab rahulikult Solimann.

      „Kuid nüüd on julgus minu juurest läinud,

      „Ei tungi kõrbe kaugusesse silm,

      „Ei tunne rada, kus ma enne käinud,

      „Ei kõrbe märkisid, kuis muutub ilm.

      „Sest pime kotkas laseb kartes maha

      „Ja haru korral magust saaki saab,

      „Ta kardab igast asjast omal paha

      „Ja iga krabin teda kohutab.”

      „Kus wana kotkas parwe juhatajaks”,

      Nii hüüab rahwas juttu segades,

      „Jääb poegadele pika reisi ajaks,

      „Sääl rõõm on igas noores südames.

      „Küll kõrbe lai, ta rannal künkaid palju

      „Kus harjumata silm wõib eksida,

      „Kuid wana kotkas tunneb iga kalju

      „Ja juhatab, kus parem puhkada.

      „Sa mõistad neile abi anda warsti,

      „Kes nõrkemas on päikse pistetes

      „Ja oskad igaühe walu arsti,

      „Kel skorpioni kihwt on were sees.

      „Sa aitad kõiki armastuse sunnil,

      „Su sõnast surija saab troostimist;

      „Sa oskad preester olla palwe tunnil,

      „Teed paradiisi näitad kooranist.”

      „Oh, wägew Allah, tahad tõest sina

      „Mis rahwas waimustuses kõneleb,

      „Et weel kord karawani saadan mina,

      „Mis Sinu püha paika igatseb,

      „Siis seleta kõik eksilised tujud,

      „Mis õige tee päält saatwad kõrwale,

      „Ja waigistele kõrbe tunni kujud,

      „Mis toowad surma iga elule!”

      Nii räägib Solimann ja wõtab wastu

      Auu koha, mis tal rahwas määranud,

      Ta lubab neile reisi juhiks astu,

      Sest kõikidelt on truudus lubatud.

      Ja rahwas mõtlewad neid kindlaid sõnu,

      Mis palwes rääkis wana mehe suu,

      Kõik kiidawad ta mehelikku mõnu

      Ja sala soowiwad: ta elagu.

      Teine laul. Teeleminek