Kõrbelõvi. Jakob Liiv

      Waen surmab rahwad, lõhub suured riigid,

      Teeb linnad, külad kiwiwaremeks;

      Waen muudab ümber kindlad aja-liigid

      Teeb õitswad aasad werepõldudeks.

      Nii petetud on see, kes ial usub,

      Et waen maailma korra üles peab,

      See õpetus ta kummardajaid rusub,

      Neid tugewasti orja kütkes weab.

      See wastaline waim kui paha haigus

      Ka ilmub Solimanni sõprades;

      Ju nurinat on kuulda kõigis paigus

      Ja rahutus on igas südames.

      Nüüd igaüks ju puhkepaika tahaks,

      Sest kõiki waewab janu, wäsimus.

      Kõik panewad ju reisi waewa pahaks

      Ja katkemas on kõigil kannatus,

      Solimann mõistab kõik, kuid siin ei lase

      Ta kartust, kahtlust maiku märgata,

      Waid juhatab, kus iga mehe ase

      Ja waigistab neid walju waatega.

      Ta näo pääl – mis muidu jultun’d, tume,

      Kus rõõm ja õnn on waikind ammugi,

      Nüüd lehwib üles waates naeru jume;

      Ta räägib seltsimeeste wastu nii:

      „Nüüd Allah poole tänupalweid saatke,

      „Sest warsti leiame siit rohumaad.

      „Kas tunnete? Näe, sääl neid kaarnaid – waatke!

      „Ju meie kohal kõrgel lendawad.

      „Küll kaarna kisa kodumaal meid tüütab

      „Ja kaaren kõigist ära põlg’tud lind,

      „Siin tema kisa rõõmu hinge süütab

      „Ja seda kuuldes kergeks läheb rind.

      „Ehk nad küll raibet sööwad, siisgi joowad

      „Nad janus puhta hallikate seest,

      „Nii meile hallikatest teadust toowad,

      „Oasidest ja uhkeist palmidest.

      ,,Et pikk ja kuulus kaarna elu iga,

      „See tuleb talle puhtast joomaweest;

      „Nii on nad rahwast ees, kel on see wiga,

      „Et jooki walmistawad kihwtidest;

      „Kes Bacchusele ilu ohwerdawad

      „Ja elu, wara, noorust, mehisust,

      „Ning mõttes, sõnas kehwaks nüriks saawad

      „Ja elust tuudwad ilmas tüdimust.

      „Ei mõista nad, mis loodus lahkelt näitab

      „Ja õpetuseks ette kirjutab,

      „Kus loomgi Allah püha käsku täidab

      „Ja hallikatest elu rammu saab.”

      Nüüd silmaringis, taewa serwa tärkab

      Just nagu tume pilwelapike,

      Solimann sellest ilmutusest märkab,

      Et puhkepaik on ligi nendele.

      Ta seletab ja näitab sinna käega,

      Et palmipuud ju kaugel paistawad,

      Tee täidab seltsilisi õnne wäega,

      Neil kõigil silmas rõõmupisarad.

      Ka loomad, keda palaw waewas, rõhus,

      Kes ammu janu kannatasiwad,

      Nüüd wärskust, niiskust tunnewad ju õhus,

      Pääd tõstes sügawasti hingawad;

      Ja silma nähes kaswab nende rammu

      Ning raske koorem läheb kergemaks,

      Nüüd nõnda wirgaks läheb wäsind sammu,

      Just nagu praegu reisi alustaks.

      Nad heitwad jooksu, nähes haljast roogu

      Ja hallikat, kus wesi wirwendab;

      Ka inimese rinnas tundub hoogu,

      Mis teda kiiremini taga a’ab.

      Sest kurb on kõrbe oma waikusega

      Weel kurwem otsatumast mereweest,

      Ta hirmutab siin oma tormidega

      Weel enamgi kui meri laewameest.

      Kui ka küll maru mässab mere pinnas

      Ja laened kohisewad laksudes,

      Üks waigistus on inimese rinnas,

      Et elu awaldus on mere wees.

      Siin paistab hallikas, ta awauses

      Ka leidwad aset mitmed elukad,

      Hää meelega näeb silm neid igawuses

      Ehk nad küll alatumad roomajad.

      Nüüdi igamehe suus on Allah tänu,

      Kõik hallikale jooma tõttawad,

      Siin kustutawad nõrken’d loomad janu

      Ja kiusu unustawad riidlejad.

      Kõik wõtwad kätte anumad ja kapad

      Ja suruwad kui sääsed, sipelgad,

      Ning täitwad weega natsikud ja napad,

      Ja pühitsedes ennast pesewad.

      Siis weoloomad koormaist wabastawad

      Neid rohu pääle sööma saadawad,

      Päämehelt wahid wälja seatud saawad

      Ja tööle tõrwad telgi tegijad.

      See koht on paras kõigiti öömajaks,

      Siin leida rohtu, wett ja warjuks puid,

      Kõik igatsewad rahu tükiks ajaks,

      Et kosutada keha, nõrku luid.

      Kolmas laul. Öömajal