võttis nad mõlemad endasse. Nemadki said aru, et nad ei kuulunud enam Londoni maailma. Crockham, teadmine, et maod elavad ja magavad nende enda aias päikese käes, nii et Egbert võib maad kaevates näha mustal mullal veidrat rõngassekeerdunud pruunikat kuhilat, mis äkitselt liikuma hakkab, kihiseb ja sisisedes minema vingerdab, oli nende loomust muutnud. Ühel päeval kuulis Winifred elutoa madala akna aluselt lillepeenralt kõige kummalisemat karjet, ah, kõige kummalisemat karjet, otsekui oleks sünge mineviku enda hing valjult kisendanud. Winifred jooksis välja ja nägi lillepeenral pikka pruuni madu, konna jalg laiade lõugade vahel. Konn püüdis põgeneda ja laskis kuuldavale imeliku piiksuva karjeröögi. Winifred vaatas madu ja maogi silmad mornis lamedas peas jõllitasid kangekaelselt Winifredi. Naine hüüatas, madu laskis konna lahti ja libises vihaselt minema.
See oli Crockham. Modernsete leiutiste västar ei olnud seda veel läbistanud ja see oli niisama peidetud, algeline ja metsik nagu siis, kui saksid esimest korda tulid. Ja Egbert ja Winifred olid sinna kütke püütud, kütke maailma eest.
Egbert polnud laisk ja ka Winifred ei olnud. Palju oli teha, maja tuli lõplikku korda panna, kui töömehed ära olid läinud, oli vaja õmmelda padjad ja kardinad, teha teerajad, hoolitseda, et vett oleks, ja see sisse tuua, sügava mullaga mahajäetud aia nõlv tasandada, rajada sinna väikesed terrassid ja teerajad ning istutada lilled, palju lilli. Egbert töötas väsimatult, käised üles kääritud, töötas kogu päeva vahetpidamata üht ja teist tehes. Ja Winifred, vaikne ja küllastunud, tuli meest lakkamatult omaette küürutamas ja ponnistamas nähes välja, et teda aidata, et tema lähedal olla. Egbert oli muidugi asjaarmastaja – sündinud asjaarmastaja. Ta töötas nii palju ja tegi nii vähe ära ja miski, mida ta eales tegi, ei püsinud kaua koos. Kui ta aeda terrasse rajas, toetas ta pinnast paari kitsa lauaga, mis peagi surve all painduma hakkasid, ja ei läinudki palju aastaid, kui need läbi mädanesid, murdusid ja lasid pinnasehunnikul jälle ojasängi poole vajuda. Aga mis parata. Teda ei olnud kasvatatud raskustele vastu hakkama ja ta arvas, et sellest piisab. Ei, ta isegi ei mõelnud, et peale väikeste ajutiste väljamõeldiste võis veel miski muu võimalik olla, tema, kes tundis sellist kirge oma vana vastupidava maamaja ja kõikide kestvate, möödunud aja Inglismaa asjade vastu. Imelik, et mineviku jäävuse tunne oli temas nii tugev, samal ajal kui olevikus oli ta täiesti asjaarmastajalik ja pealiskaudne.
Winifred ei saanud teda kritiseerida. Et ta oli linnas kasvanud, näis talle kõik suurepärane, ja kogu see kaevamine ja kühveldamine tundus iseenesest romantiline. Aga ei Egbert ega Winifred teinud vahet töö ja romantika vahel.
Godfrey Marshall, Winifredi isa, oli alguses Crockhami maamaja majapidamisega täiesti rahul. Ta arvas, et Egbert on imetore ja saab nii paljude asjadega hakkama, ja talle valmistas heameelt kahe noore inimese vahelise füüsilise kire hõõgus. Mehele, kes Londonis ikka veel kõvasti tööd tegi, et oma mõõdukat varandust tasakaalus hoida, oli mõte kahvatute kriidikõrgendike lähedal sügavale kogukonnamaa ja rabade vahele maetud Crockhami maamajas lakkamatult tööd rabavale ja teineteist armastavale noorpaarile otsekui mingi elava armastusloo peatükk. Ja nemad said oma kireleegile toidust temalt, vanalt mehelt. Just tema hoidis nende leeki üleval. Omas mõttes tundis ta salaja võidurõõmu. Ja just oma isa poole pöördus Winifred ikka veel kui kogu kindlusetunde ja elu ja toe ainsa allika poole. Winifred armastas kirglikult Egbertit. Aga tema selja taga oli ta isa jõud. Just isa jõu poole pöördus ta alati, kui tal tuge vaja oli. Talle ei tulnud kunagi pähe raskuse või kahtluse korral Egberti poole pöörduda. Ei, kõikides tõsistes asjades sõltus ta oma isast.
Sest Egbertil polnud mingit kavatsustki eluraskustega maadlema hakata. Tal ei olnud mitte mingisuguseid ambitsioone. Ta oli pärit korralikust perekonnast, kenast maakodust, meeldivast ümbrusest. Muidugi oleks tal pidanud elukutse olema. Ta oleks pidanud õppima õigusteadust või mingil viisil äri alustama. Aga ei – need saatuslikud kolm naela nädalas hoidsid teda elu lõpuni nälgimast ja ta ei tahtnud orjama hakata. Mitte et ta oleks laisk olnud. Oma asjaarmastajalikul kombel tegi ta kogu aeg midagi. Aga tal ei olnud mingit soovi maailma astuda ja veelgi vähem ihaldas ta maailmas oma raja eest võidelda. Ei, ei, maailm polnud seda väärt. Tema tahtis maailma eirata, käia mööda mahajäetud kõrvalteid nagu hooleta rändaja. Egbert armastas oma naist, oma maamaja ja aeda. Ta tahab oma elu seal sisse seada nagu elunautlejast üksiklane. Ta armastas minevikku ning vana Inglismaa vana muusikat, tantse ja kombeid. Ta proovib pigem elada nende ja mitte ärimaailma vaimus.
Winifredi isa kutsus tütre sageli Londonisse, sest talle meeldis, kui tema lapsed tema ümber olid. Seega pidi Egbertil ja Winifredil olema linnas väike korter ja noorpaar pidi end aeg-ajalt maalt linna asutama. Linnas oli Egbertil palju sõpru, sama kasutuid nagu ta ise, kes jändasid kunsti, kirjanduse, maali, skulptuuri ja muusikaga. Egbertil ei olnud seal igav.
Kolm naela nädalas polnud selle kõige kinnimaksmiseks siiski piisav. Winifredi isa oli see, kes maksis. Talle meeldis maksta. Ta oli tütrele määranud ainult väga väikese summa, aga andis talle tihti kümme naela. Või andis Egbertile kümme naela. Nii et nad mõlemad vaatasid vanameest kui tugisammast. Egbert ei pannud hooldamist ja enda eest maksmist pahaks. Ainult siis, kui ta tundis, et sugulased olid liiga lahked, mis rahasse puutus, muutus ta pahuraks.
Siis tulid muidugi lapsed: armas väike blond tütar, juuksed nagu ohakavill. Kõik jumaldasid seda last, esimest kaunist blondi lapsukest perekonnas, pisikest putukat, kellel olid tema isa valged saledad ilusad liikmed ning kes kasvades oli tantsisklev ja õrn nagu väike metsakarikakar. Pole ime, et kõik Marshallid armastasid last, kes sai nimeks Joyce. Neil endalgi oli oma nõtkus, kuid see oli aeglane, pigem raskepärane. Neil kõigil, viimasel kui ühel, olid tugevad kohmakad liikmed ja tumedavõitu nahk, ja nad olid lühikest kasvu. Ja nüüd oli see õrn väike nurmenukk, nagu luule ise, päris nende oma.
Ja ometi tõi laps kaasa uue probleemi. Winifred peab talle hoidja muretsema. Jah, jah, lapsehoidja peab olema. Selline oli perekonna otsus. Kes pidi lapsehoidja eest maksma? Vanaisa – nähes, et lapse isa ei teeni midagi. Jah, vanaisa maksab, nagu ta oli maksnud kinni ka kõik lapseootekulud. Raha pärast tekkis isegi väike pinge. Egbert elas oma äia kulul.
Pärast lapse sündi polnud Egberti ja Winifredi vahel kõik enam päris endine. Alguses oli erinevust raske märgata. Aga see oli olemas. Kõigepealt oli Winifredi huvidel uus keskpunkt. Ta ei kavatsenud oma last jumaldama hakata. Aga tal oli see, mis tänapäeva emal tihti spontaanse armastuse asemele astub: sügav kohusetunne oma lapse suhtes. Imelik, et see kohusetunne oli veelgi sügavam kui armastus abikaasa vastu. Aga nii see oli. Ja nii see sageli on. Emaduse vastutus oli Winifredi südames esimesel kohal: naiseksolemise vastutus, mis oli teisel kohal, tuli alles pika maa tagant.
Laps näis Winifredi taas tema enda perekonnaga ühendavat. Tema isa ja ema, ta ise ja tema laps olid tema jaoks inimlik kolmainsus. Abikaasa –? Jah, ta armastas oma abikaasat ikka veel. Aga see oli nagu mäng. Winifredis elas peaaegu barbaarne kohuse- ja perekonnatunne. Kuni abiellumiseni oli see kohusetunne isa vastu: isa oli sammas, elu allikas, igikestev tugi. Nüüd lisandus kohusetundeahelasse veel üks lüli: tema isa, ta ise ja tema laps.
Egbert sellesse ahelasse ei kuulunud. Ilma et midagi erilist oleks juhtunud, jäeti ta järk-järgult, ebateadlikult, sellest ringist välja. Tema naine armastas teda ikka veel, füüsiliselt. Aga, aga – elus oli Egbert peaaegu mittevajalik osapool. Egbert ei saanud Winifredile midagi ette heita. Naine täitis ikka veel oma naisekohust. Ta tundis Egberti vastu ikka veel füüsilist iha, seda füüsilist iha, millesse mees oli pannud kogu oma elu ja hinge. Aga – aga –
Pikka aega tekkis see aga ikka ja jälle. Ja siis, pärast teist last, pärast veel ühe blondi kütkestava väikese olendi sündi, kes ometi polnud nii tore ja leegina vilgas nagu Joyce, pärast Annabeli tulekut hakkas Egbert õieti aru saama, kuidas asjad olid. Tema naine armastas teda ikka veel. Aga – ja nüüdseks oli see „aga” kasvanud hiigelsuureks – füüsiline armastus mehe vastu oli Winifredi jaoks teisejärgulise tähtsusega. See muutus kogu aeg tähtsusetumaks. Lõppude lõpuks oli tema füüsiline iha kestnud juba kaks aastat. See polnud asi, millest
