ta oli võluv, ta oli armastusväärne, ta oli meeletult ihaldusväärne. Aga – aga – oh, see aga oli nagu kohutav ähvardav pilv! Egberti koht Winifredi elumaastikul polnud kindel nagu mõnel tugevusekantsil või suurel tähtsusesambal. Ei, Egbert oli nagu majas logelev kass, kes ühel päeval kaob ega jäta maha ainsatki jälge. Ta oli nagu aias kasvav lill, mis elutuulte käes võbeleb ja siis kaob, jätmata järele midagi ettenäitamisväärset. Täiendusena, lisandina oli ta laitmatu. Paljud naised oleksid üliväga tahtnud teda kogu eluks enda kõrvale saada kui kõige ilusamat ja ihaldusväärsemat varandust. Aga Winifredil oli teistsugune kool.
Aastad möödusid ja selle asemel et elust kindlamini kinni haarata, laskis Egbert haarde veelgi lõdvemaks. Tal oli peen, tundlik ja kirglik loomus. Aga ta lihtsalt ei tahtnud pühendada end sellele, mida Winifred nimetas eluks, tööle. Ei, tema ei tahtnud astuda maailma ja töötada raha eest. Ei, ta lihtsalt ei tahtnud seda. Kui Winifredile meeldis elada kallimalt, kui nende väike sissetulek võimaldas – hea küll, see oli tema mure.
Ja tegelikult Winifred ei tahtnudki, et mees laia maailma raha teenima läheks. Paraku muutus sõna „raha” nende vahel vaenuõhutajaks, pannes nad mõlemad vihast põlema. Kuid seda vaid kujundi mõttes. Tegelikult ei hoolinud Winifred rahast. Tal oli ükskõik, kas Egbert teenis midagi või mitte. Üksnes teadmine, et tema enda ja laste peale kuluvast rahast kolme neljandiku ulatuses sõltus ta oma isast, laskis tal teha rahast casus belli, paljastatud relva tema enda ja Egberti vahel.
Mida Winifred tahtis – mida ta tahtis? Kord ütles ema talle omase irooniaga: „Noh, kullake, kui sinu saatus on kasvatada lilli, kes tööd ei tee ja lõnga ei ketra, siis on see lihtsalt üks saatus teiste hulgas ja võib-olla mitte nii ebameeldiv kui suurem osa neist. Miks sa seda halvaks paned, mu laps?”
Ema oli peenemakoelisem kui tema lapsed, kes harva oskasid talle vastata. Ja Winifred läks veelgi rohkem segadusse. Asi polnud lilledes. Igatahes, kui asi oleks lilledes, oleksid tema lapsed pisikesed õied. Nemad vähemalt kasvasid. Kas Jeesus ei ütle: „Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad.” Hästi, temal olid ta kasvavad lapsed. Aga mis puutus sellesse kenasse pikakasvulisse lille, kes oli nende isa, siis tema oli juba täiesti suureks kasvanud, nii et Winifred ei tahtnud oma elu kulutada meest lillede hulka arvates.
Ei, asi polnud selles, et mees raha ei teeninud. Ega selles, et ta oleks logelenud. Ta ei logelenud. Ta tegi kogu aeg midagi, töötas Crockhamis lakkamatult, tegi igasuguseid väikseid asju. Aga, mu Jumal, need väikesed asjad olid – aia teerajad – toredad lilled – katkised toolid, vanad katkised toolid, mida oli vaja parandada!
Asi oli selles, et talle ei saanud midagi ette heita. Kui ta oleks milleski ebaõnnestunud ja kaotanud selle raha, mis neil oli! Kui ta vaid oleks millegi nimel pingutanud. Ja rohkemgi, isegi kui ta oleks olnud nurjatu pillaja, oleks Winifred võinud end vabamana tunda. Tal oleks vähemalt olnud millelegi vastu hakata. Pillaja seisab tegelikult millegi eest. Ta ütleb: „Ei, ma ei aita selles tõusu ja kokkuhoiu asjas ühiskonda ega sunni teda tagant, omal väikesel moel ajan ma ta plaanid nii segi kui saan.” Või siis: „Ei, ma ei muretse teiste pärast. Kui mul on himud, siis on need minu enda omad ja ma eelistan neid teiste inimeste voorustele.” Niisiis, pillaja või kelm võtab mingisuguse seisukoha. Ta on vastasseisuks ja nuhtluseks valmis: vähemalt juturaamatutes.
Aga Egbert! Mida teha sellise mehega nagu Egbert? Tal polnud pahesid. Ta oli tõesti kena, koguni suuremeelne. Ja ta ei olnud nõrk. Kui ta oleks olnud nõrk, oleks Winifred saanud tema vastu kena olla. Aga Egbert ei pakkunud talle sedagi lohutust. Egbert ei olnud nõrk ja ta ei tahtnud Winifredi lohutust või headust. Ei, tänan väga. Egbert oli peene kirgliku meelelaadiga ja haruldasemast terasest kui Winifred. Ta teadis seda ja ka Winifred teadis. Seda enam ajas see teda, vaesekest, hämmeldusse ja tegi hulluks. Egbert, pikem, peenem, omal viisil tugevam, mängis oma aiaga ja oma vanade rahvalaulude ja morris-tantsudega, lihtsalt mängis, ja laskis Winifredil üksinda tulevikusambaid püsti hoida.
Egbert hakkas kibestuma ja tema näkku hakkas aeg-ajalt tekkima õel ilme. Ta ei andnud Winifredile järele, mitte tema. Tema pikas ja saledas valges kehas oli peidus seitse kuradit. Ta oli terve, tulvil hillitsetud elu. Jah, ta pidi oma ereda elu endasse lukustama, nüüd, mil Winifred seda temalt enam vastu ei võtnud. Või pigem, nüüd, mil Winifred võttis seda vastu ainult vahetevahel. Sest aeg-ajalt pidi ta Egbertile alistuma. Winifred armastas Egbertit nii väga, ta ihaldas teda nii väga, Egbert oli tema jaoks nii oivaline, peen olevus, nagu ta oli, peenem kui Winifred ise. Jah, oigega pidi ta järele andma omaenda kustutamatule kirele mehe vastu. Ja siis tuli mees tema juurde – ah, see oli kohutav, ah, see oli võrratu, mõnikord Winifred imestas, kuidas kumbki neist suutis elada pärast neist üle pühkinud kirevägivalda. Winifredi jaoks oli see, nagu oleksid ehedad välgusähvatused üksteise järel iga tema kiu läbistanud, kuni saabus kustumine.
Aga inimolendi saatus on edasi elada. Ja kui näib, et pilved pole mitte midagi muud kui üksnes aurupalakesed, on nende saatus ometi aeglaselt kuhjuda, kuhjuda ja täita taevas ning päike täielikult kinni katta.
Nii see oli. Armastus tuli tagasi, võimas kirevälk sähvatas nende vahel. Ja tõi veidikeseks ajaks kaasa sinise taeva ja suure õnne. Aga siis hakkasid pilved jälle möödapääsmatult tasapisi silmapiiri kohale kerkima, hakkasid aeglaselt taevasse hiilima, heites aeg-ajalt külma vastiku varju ja kogunedes siis, et kõrgemad taevad anastada.
Aastate möödudes puhastas välk taeva järjest harvemini, sinist oli seal näha ikka vähem ja vähem. Pikkamööda vajutas pimedus oma hallid laud nende üle otsekui selleks, et jäädagi.
Miks Egbert siis midagi ette ei võtnud? Miks ta elust kinni ei haaranud? Miks ta ei olnud ühiskonna tugisammas nagu Winifredi isa, miks ta ei olnud kas või peen oivaliselt voolitud piilar? Miks ta end kusagil ei rakendanud? Miks ta ei võtnud mingitki suunda?
Nojah, te võite eesli vee äärde tuua, aga te ei saa teda jooma sundida. Maailm oli see vesi ja Egbert oli see eesel. Ja tal polnud janu. Ta ei saanud. Ta lihtsalt ei saanud. Kuna puudus ei sundinud teda igapäevase leiva eest tööd tegema, ei tahtnud ta ka üksnes töötegemise pärast töötada. Te ei saa kurekelli jaanuaris kõlisema panna või kägu Inglismaal jõulude ajal kukkuma sundida. Miks? Sest pole tema aeg. Ta ei taha. Ei, ta ei saa seda tahta.
Nii olid Egbertiga lood. Ta ei suutnud ennast maailma töörügamisega siduda, sest see põhivajadus temas puudus. Oma sisemuses peitis ta isegi tugevamat vajadust: vajadust eemale hoida. Eemale hoida, kellelegi mitte häda teha. Lihtsalt eemale hoida. Polnud tema aeg.
Võib-olla ei oleks ta pidanud abielluma ja lapsi saama. Aga vee voolamist ei saa takistada.
See kehtis ka Winifredi puhul. Tema polnud loodud eemalehoidmist sallima. Tema sugupuu oli metsik taim, mis pidi liikuma ja uskuma. Tema elu pidi minema ühes või teises suunas. Oma kodus ei teadnud Winifred midagi sellisest eneseusalduse puudumisest, mille ta leidis Egbertis ja mida ta ei suutnud mõista ning mis teda jahmatama pani. Mida ta pidi tegema, mida ta ometi pidi tegema, seistes silmitsi selle kohutava enesekindluse puudumisega?
Winifredi enda kodus oli kõik hoopis teistmoodi. Tema isal võisid ju olla oma kartused, aga ta hoidis need endale. Võib-olla ei olnud tal väga sügavat usku sellesse meie maailma, ühiskonda, mille me nii suurte pingutustega oleme sepistanud üksnes selleks, et leida end lõpuks lähenemas surmale. Aga Godfrey Marshall oli tehtud vintskest jämedast koest, millest põimus läbi terve rikkumata riukasoon. Elus tuli läbi lüüa, muu oli taeva teha. Ilma et talle oleks taeva armust palju illusioone antud, uskus ta taevast ikkagi. Mingil hämaral enesestmõistetaval viisil oli tal oma usk: kibe usk, nagu mingi sellise puu elumahl, mida kunagi välja ei juurita. Lihtsalt pime kibe usk, nii nagu malts on pime ja kibe, kuid pressib ometi edasi, kasvades ja lootes. Võib-olla oli ta jõhkralt hoolimatu, kuid üksnes nii nagu ülespoole pürgiv puu on hoolimatu, kui ta padrikus endale teed rajab.
Lõpuks
