mis olid sealsetel ürgsetel asukatel, kelle kired ikka veel õhus pulbitsesid, pärit pikist päevist enne roomlaste tulekut. Kadunud tumeda kire pulbitsust õhus. Nähtamatute madude kohalolekut.
Egberti näole ilmus veider hämmeldunud ja õelavõitu ilme. Ta ei suudaks kauaks maamajja jääda. Ta peab otsemaid tormama jalgratta juurde ja minema – kuhu iganes. Kuhu iganes, ainult siit minema. Ta peatub mõned päevad oma vanas kodus ema juures. Egberti ema jumaldas teda ja kurvastas nagu emad ikka. Aga see kerge hämmeldunud ja õelavõitu naeratus rullus ka seal Egberti näol ja ta viskus eemale ka oma ema hoolivusest nagu kõigest muustki.
Alati edasi liikumas – kohast kohta, ühe sõbra juurest teise juurde ja alati kaastundest eemale. Niipea kui tema poole sirutati kaastunde pehme käsi, et teda puudutada, põikles ta instinktiivselt eemale, nii nagu kahjutu madu muudkui põikleb ja põikleb ja põikleb väljasirutatud käe eest. Ta peab minema saama. Ja aeg-ajalt läks ta Winifredi juurde tagasi.
Winifredi jaoks oli ta tulek kohutav, see oli kiusatus. Winifred oli ennast pühendanud oma lastele ja kirikule. Joyce oli taas jalul, kuid paraku lombakas, terasest jalatugede ja väikese karguga. See oli võõrastav, milline pikk kahvatu pöörane väike olend temast oli saanud. Kummaline, et valu ei olnud muutnud teda kuulekaks tossikeseks, vaid esile toonud tema taltsutamatu, peaaegu hullutseva meelelaadi. Tüdruk oli seitsmeaastane, pikk, kahvatu ja kõhn, aga mitte mingil juhul allaheitlik. Tema blondid juuksed olid tumedamaks muutumas. Ikka veel oli tal palju kannatusi ees ja oma lapseteadvuses pidi ta taluma ka oma lombakuse häbimärki.
Ta kannatas selle välja. Teda näis haaravat peaaegu hullumeelne vaprus, otsekui oleks ta ise elu pikk, kõhn ja noor sõjariist. Ta hindas oma ema hoolitsust. Tema jääb alati ema kõrvale. Aga temas välkus midagi ka isa mõõdukast hoolimatusest.
Kui Egbert nägi, kui jubedalt ta väike tüdruk lonkas, mitte ainult lonkas, vaid vaarus kohutavalt oma vigasel lapselikul viisil, muutis meelehärm ta südame taas kõvaks nagu terase, mida uuesti karastatakse. Egberti ja tema väikese tüdruku vahel oli vaikiv arusaamine, mitte see, mida me armastuseks nimetaksime, vaid relvavendlus. Viisis, millega Egbert last kohtles, oli tilluke annus irooniat, mis teravalt vastandus Winifredi raskepärasele toorele murelikkusele ja hoolele. Laps vastas isale väikese võbeleva irooniamuige ja hoolimatusega, veidra ninakusega, mis muutis Winifredi veelgi süngemaks ja tõsisemaks.
Marshallid mõtlesid lakkamatult lapse peale ja muretsesid tema pärast, otsides kõiki võimalusi tema jala päästmiseks ja aktiivseks vabaks tegutsemiseks. Nad ei peljanud ühtki pingutust ega hoidnud raha kokku, nende jõud ja tahe ei raugenud. Kogu oma sügava tugeva tahtejõuga soovisid nad, et Joyce säilitaks oma liikumisvabaduse, võidaks uuesti tagasi oma metsiku vaba graatsilisuse. Isegi kui paranemine võtab kaua aega, peab see toimuma.
Niisugune oli olukord. Ja nädal nädala järel, kuu kuu järel alistus Joyce ravi hirmuvalitsusele ja valule. Ta tunnustas tema heaks tehtavaid austusväärseid pingutusi. Aga tema leegitsev hoolimatu vaim oli isa oma. Just isa oli see, kes teda võlus. Isa ja tütar olid nagu mingi keelatud salaühingu liikmed, kes tunnevad üksteist, kuid seda ei mööna. See oli isa ja tütre ühine teadmus, üks ja sama elusaladus. Aga laps elas auväärselt oma ema laagris ja isa hulkus eemal nagu Ismail ja tuli üksnes mõnikord koju, et seal tunnike või paar istuda, peatuda ühe õhtu või kaks laagritule ääres nagu Ismail kummalises vaikuses ja pinges, millele kõrb vastu irvitas ja nullis kogu koduse olemise.
Egberti kohalolek viis Winifredi peaaegu ahastusse. Ta palvetas, et seda ei oleks, seda võbelevat kerget õeluseirvet, mis näis õige tihti Egberti näole ilmuvat, ja eelkõige seda Ismaili võidurõõmsat üksindust. Ja siis veel tema nõtke keha jäikus otsekui sümbol. Nii vaikne, nii salakaval, otsekui elu enda, elava keha sire nõtke sümbol Winifredi rõhutud hinge vastas. See oli Winifredile piin. Mees oli nagu nõtke elav naise pilgu ees liikuv ebajumal ja naine tundis, et kui ta meest vaatab, on ta neetud.
Mees aga tuli ja seadis end Winifredi väikeses kodus sisse. Kui Egbert seal oli ja oma tasasel kombel ringi liikus, tundis Winifred, nagu oleks kogu suur ohverdamisseadus, mille kohase elu ta oli valinud, ära nullitud. Egbert nullis Winifredi elu seadused paljalt oma kohalolekuga. Ja mida ta asemele tõi? Ah, selle küsimuse ees kohkus Winifred tagasi.
Tema jaoks oli hirmus, et ta pidi Egberti kohalolekut sallima – seda, kuidas mees vestiväel ringi liikus ja lastega oma kurgukõlalisel tenorihäälel rääkis. Annabel lihtsalt jumaldas Egbertit ja too narris väikest tüdrukut. Kõige pisem, Barbara, polnud kindel, mida isast arvata. Viimasena sündinuna oli ta isale võõras. Aga kui lapsehoidja nägi, et Egberti särk on õlal nii rebenenud, et valge ihu läbi paistab, pidas temagi seda häbiväärseks.
Winifredil oli tunne, et see on lihtsalt veel üks relv, mida Egbert tema vastu kasutab.
„Sul on teisi särke ka, miks sa kannad seda vana katkist särki, Egbert?” küsis ta.
„Ma tahan selle ära kanda,” vastas Egbert osavalt.
Egbert teadis, et Winifred ei paku ennast särki parandama. Ta ei saanud seda teha. Ja ta ei tahtnud ka. Kas tal polnud oma jumalaid, keda austada? Ja kas ta tohtis neid reeta, andes alla Egberti Baalile ja Astartele? See oli Winifredi jaoks hirmus, see Egberti paljastatud kohalolek, mis näis nullivat nii tema kui tema usu nagu veel üks ilmutus, otsekui kiirgav ebajumal, mis tema vastu on välja manatud, elav võidutsev eluiidol.
Egbert tuli ja läks – ja Winifred jäi endale kindlaks. Siis puhkes suur sõda. Egbert oli mees, kes ei võinud ometi alla käia. Ta ei võinud end raisata. Egbert oli puhtatõuline oma inglaslikkuses ja isegi kui ta oleks tigedusest tappa võinud, ei saanud ta seda teha.
Niisiis, kui puhkes sõda, rääkis kõik temas selle vastu, sõja vastu. Tal ei olnud vähimatki soovi mingeid välismaalasi alistada või nende surmale kaasa aidata. Tal puudus Inglismaa kui maailmariigi käsitus, Briti ülemvõim oli tema jaoks lihtsalt nali. Egbert oli puhastverd inglane, oma rassi täiuslik esindaja, ja iseendana ei saanud ta oma inglaslikkuse tõttu olla agressiivsem, kui roos võib olla agressiivne seetõttu, et ta on roos.
Ei, Egbertil polnud mingit soovi hakata vastu Saksamaale ja ülendada Inglismaad. Saksamaa ja Inglismaa eristamine polnud tema jaoks hea ja halva eristamine. See oli valgete vesirooside ja punaste või valgete budleiade teistsugusus, lihtsalt erinevus. Erinevus metssea ja karu vahel. Ja inimene oli hea või halb oma iseloomu, mitte oma rahvuse poolest.
Egbert oli hästi kasvatatud ja see oli osa tema loomulikust taibust. Tema jaoks oli lausa ebaloomulik vihata üht rahvust en bloc. Teatavad üksikisikud ei meeldinud talle ja teised jällegi meeldisid ja ülejäänutest ei teadnud ta midagi. Teatavad teod olid talle vastumeelsed, teatavad teod tundusid talle loomulikud ja enamiku suhes polnud tal mingit erilist seisukohta.
Egbertis peitus siiski üks sügavaim ehe loomusund. Ta ei lasknud massimeeleoludel endale tundeid ette kirjutada, sellest kohkus ta tingimata tagasi. Tema tunded olid tema enda omad, tema arusaamine tema enda oma ja meelsasti ei soostunud ta kummagi puhul järeleandmisi tegema. Kas mees peab omaenda teadmisele ja iseendale vastu astuma lihtsalt sellepärast, et pööbel seda temalt ootab?
Seda, mida Egbert oma peene vaistuga vastuvaidlematult tundis, tundis ka tema äi oma karedal ägedamal viisil. Nii erinevad kui need kaks meest ka polnud, olid nad kaks tõelist inglast ja nende instinktid olid peaaegu samad.
Godfrey Marshall pidi arvestama maailmaga, Saksamaa militaristliku agressiooni ja Inglismaa mittemilitaristliku vabaduse ja „rahulike vallutuste”, industrialismi ideega. Isegi kui valik militarismi ja industrialismi vahel oli valik kahe halva vahel, kinnitas vanamees, et häda sunnil valib ta viimase. Just tema, kelles võimujanu oli nii kiire tekkima.
Egbert keeldus maailmaga arvestamast. Ta keeldus koguni valikust Saksamaa militarismi ja Inglismaa industrialismi vahel.
