tegutsemist kahuri juures, ta higistas. Aga tema hinges kajas vastu see uus sügav heli, sügavam kui elu.
Heli kinnituseks kostis mürsu tasane kohutav vilin, mis peaaegu kohe muutus läbitungivaks metsikuks elu kõldu lõhki käristavaks karjeks. Egbert kuulis seda oma kõrvus, aga ta kuulis seda pingeliselt ka oma hinges. Kui kild mööda vihises ja kaugel eemal millegi vastu põrkas, tuli kergendustunne. Egbert kuulis mürsu kähedat plahvatust ja hobuseid hõikava sõduri häält. Aga ta ei pöördunud, et vaadata. Ta märkas ainult, kuidas punaseid marju täis astelpõõsaoks otsekui annetus allpool olevale teele langes.
Mitte seekord, mitte seekord. Kuhu lähed sina, sinna lähen ka mina. Kas ta ütles seda mürsule? Või kellele siis? Kuhu lähed sina, sinna lähen ka mina. Siis tärkas uue mürsu nõrk vilin ja Egberti veri muutus selle vastuvõtmiseks vaikseks ja madalaks. Mürsk tuli lähemale otsekui õudne tuuleiil, teadvus kadus Egberti verest. Kuid ühe peatunud hetke jooksul nägi ta, kuidas raske mürsk paremal kivisesse põõsastikku prantsatas ning mulda ja kive taeva poole paiskas. Tundus, nagu poleks ta ühtki heli kuulnud. Muld ja kivid ja põõsatükid langesid tagasi maapinnale, taas valitses seesama muutumatu rahu. Sakslased olid sihtmärgi leidnud.
Kas nad hakkavad nüüd liikuma? Kas nad taganevad? Jah. Ohvitser andis enne tagasitõmbumist viimased välkkiired tulistamiskäsklused. Tegevuse hoos ei märganud keegi möödalendavat mürsku. Ja siis raksatas vaikusse, hõljumisse, milles hing tusatses, müra ja pimedus, ühe hetke leekiv agoonia ja õud. Ah, ta oli näinud musta lindu enda poole lendamas, seekord koju lendamas. Üheainsa hetkega tõusid elu ja igavik pahvatavas agoonialeegis üles, siis tuli pimeduse raskus.
Kui Egberti teadvus, iseenese olemine, tasapisi pimedusest välja rabelema hakkas, sai ta teadlikuks suurest raskusest ja kõlksuvast helist. Kas ta oli oma surmahetke näinud! Ja oli sunnitud enne surma seda uuesti läbi tegema. Saatus, isegi surmas.
Uus valuvahk kaikus. See tundus kõlavat väljastpoolt tema teadvust: see oli nagu vali väga lähedal kõmisev kell. Ja ometi teadis ta, et see oli ta ise. Ta peab ennast sellega seostama. Pärast teadvuse kaotust ja uut pingutust tuvastas ta valu peas, suure valu, mis kõlksus ja kumises. Niikaua suutis ta ennast iseendaga kokku viia. Seejärel vajus ta uuesti ära.
Mingi aja järel näis ta uuesti ärkavat ja ärgates teadvat, et ta on rindel ja et ta sai surma. Ta ei avanud silmi. Valgus polnud veel tema oma. Peas kõmisev valukell viis viimasegi teadvuse. Nii libises ta kirjeldamatus iiveldamapanevas elust loobumises teadvusetusse.
Vähehaaval, nagu kohtuotsus, tuli vajadus teada. Ta oli pähe pihta saanud. Esialgu oli see ainult ähmane aimdus. Aga kui valupendel järjest lähemale kiikus, et teda puudutada ja viia teadvuseagooniasse ning sealt uuesti agooniateadvusse, tuli pikkamööda arusaamine – ta peab olema pähe pihta saanud – vasaku kulmu pihta. Kui nii, siis peab verd tulema – kas tuleb verd? – kas vasemas silmas on verd tunda? Siis tundus ta ajukelme valukõminas lõhkevat, see oli nagu surmahullus.
Kas ta nägu on verine? Kas kuum veri voolab? Või on see põsel tardunud? Tal läks tunde, et seda ainukest küsimust küsida: aeg polnud muud kui üksnes surmaheitlus pimeduses, seda ei saanud mõõta.
Palju aega pärast seda, kui ta oli oma silmad avanud, sai ta aru, et näeb midagi – midagi tõepoolest, aga pingutus, et seda ära tunda, oli liiga suur. Ei, ei – ei tule meelde!
Kas need on tähed tumedas taevas? Kas on võimalik, et need on tähed tumedas taevas? Tähed? Maailm? Ah ei, ta ei suuda selles selgusele jõuda! Tähed ja maailm on tema jaoks kadunud. Egbert sulges silmad. Ei ole tähti, ei ole taevast ega maailma. Ei, ei! Üksnes vere tihke pimedus. Agooniavere tihkesse pimedusse vajumiseks peaks vaja olema vaid üht pikka langemist.
Surm, oh, surm! Kogu maailm vaid veri ja veri surma embuses väänlemas. Hing nagu kõige pisem tilluke tuluke mustal merel, vere merel. Ja valgus voolamas, pekslemas, tuikamas selles tuuleta tormis, soovides kustuda ja ometi võimetu seda tegema.
Oli olnud elu. Olid olnud Winifred ja lapsed. Aga habras surmaheitlusepingutus, et püüda mälestusteebemeid, möödunud elu ebemeid, tõi kaasa liiga tugeva südamepöörituse. Ei, ei! Mitte Winifredi, mitte lapsi. Mitte maailma, mitte inimesi. Pigem surmaheitlus, et edasi minna, kui iiveldamapanev tagasiminekupingutus. Pigem edasi selle kohutava tööga, lahustuda surma musta merre, lõpu äärmusse, kui sirutada end tagasi elu poole. Unustada! Unustada! Sootuks, sootuks unustada surma suures unustuses. Murda elu tuum ja ühtsus ning vajuda sellest välja suurde pimedusse. Ainult seda. Murda võti, seguneda suure pimedusega, ilma selleta, mis on pärast või eespool. Las surma enda must meri lahendab tulevase elu probleemi. Las inimese tahe murdub ja annab alla.
Mis see on? Valgus! Hirmuäratav valgus! Mis kujud? Kas need on hiigelsuure hobuse jalad, mis tema kohal kõrguvad: tohutud, tohutud?
Sakslased kuulsid nõrka heli ja võpatasid. Siis, valguspommi pimestavas helgis nägid nad mürsust ülespaisatud mullahunnikus koolnu nägu.
PILETID, PALUN
Kesk-Inglismaal on ainult ühe rööpapaariga trammiliin, mis vapralt maakonnalinnast väljub ja tumedasse tööstusmaastikku sukeldub, mäest üles ja alla orgu, läbi pikkade koledate tööliskülade, üle kanalite ja raudteede, mööda suitsu ja varjude kohal uhkelt kõrgusse pürgivatest kirikutest, läbi määrdunud külmade väikeste turuplatside, tormates kiiruga mööda kinodest ja poodidest kuni mäekaevandusteni, siis jälle üles ja mööda väikesest maakirikust saarepuude all ning kiiruga lõppjaama, viimasesse väikesesse kõledasse tööstuskeskusse, külma väikelinna, mis võdiseb selle taga laiuva metsiku süngevõitu maa äärel. Seal näib rohelise ja koore karva vagun pausi pidavat ja kummalisest rahulolust nurru löövat. Aga mõne minuti pärast – kell hulgiühistute liidu tornis näitab aega – alustab ta uuesti oma seiklust. Taas hulljulged sööstud mäest alla, mis vaguni pöörmetel hüplema panevad, jälle külmavõdinas ootamine künkatipu turuplatsil, uus hingetukstegev libisemine järsul langusel kiriku juurest alla, jälle kannatlikud peatused, et sõlmedel teist trammi oodata, ja nii edasi ja edasi kaks pikka tundi, kuni linn lõpuks lohmaka gaasivabriku tagant nähtavale ilmub, kitsad vabrikuhooned tulevad lähemale ja ta ongi linna räpastel tänavatel, hiilib veel kord, külg ees, kuni jääb seisma oma lõppjaama, suurtest punakreemjatest linnatrammidest segaduses, aga ikka veel krapsakas, reibas ja hulljulge ning roheline nagu sünge kaevuriaia lustlik petersellivõsuke.
Nende trammidega sõitmine on alati seiklus. Kuna me elame sõjaajas, on trammijuhid tegevteenistusse kõlbmatud mehed, vigased ja küürakad. Ja neis on kuradike peidus. Sõidust saab võiduajamine. Hurraa! Hüppasime puhtalt kanalisildadest üle – nüüd edasi neljarealise nurga poole. Kriiksu ja sädemepilvega selja taga oleme jälle pääsenud. Muidugi jookseb tramm tihti rööbastelt välja – aga mis sellest! Siis istub see kraavis, kuni teised trammid teda välja tirima tulevad. On üsnagi tavaline, et inimesi täis tuubitud vagun jääb tumedas öös pilkases pimeduses ei tea kus järsku seisma ning trammijuht ja konduktorineiu hüüavad: „Astuge kõik välja – tramm põleb!” Selle asemel et paanikas välja tormata, kostavad reisijad selle peale rahulikult: „Lase edasi – lase aga edasi! Meie välja ei tule. Jääme sinna, kus me oleme. Vajuta aga, George.” Ja nii edasi, kuni vagun on tõepoolest leekides.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно
