vale, vaid lihtsalt sõda ise. Kas ka tema peaks sõtta minema? Kas ta peaks sõja nimel endast loobuma? Seda küsimust kaalus ta mitu nädalat. Mitte et ta oleks arvanud, et Inglismaal on õigus ja Saksamaal mitte. Võib-olla Saksamaal polnud õigus, aga Egbert keeldus valikust. Mitte et sõda oleks teda vaimustanud. Ei. Aga see oli – sõda.
Egbertit hirmutas enda loovutamine teiste inimeste võimu, demokraatliku armee massipsühhoosi võimu alla. Kas ta peaks iseendast loobuma? Kas ta peaks oma elu ja keha andma millegi sellise võimu alla, mille alaväärsuses ta kindel on? Kas ta peaks andma end alaväärsemate võimu alla? Kas peaks? Kas ta peaks ennast reetma?
Ta annab end endast allpool olevate võimu alla, ta teadis seda. Ta paneb end ikkesse. Teda hakkab kamandama ohvitserkonda mittekuuluv tähtsusetu canaille3 – ja ka ohvitserkond. Teda, kes ta oli sündinud ja kasvatatud vabaks inimeseks. Kas ta peaks seda tegema?
Egbert läks oma naisega rääkima.
„Kas ma lähen sõjaväkke, Winifred?”
Winifred vaikis. Sisetunne ei öelnud talle midagi. Ja ometi pani mingi sügav vimm teda vastama:
„Sul on kolm last, kes sinust sõltuvad. Kas sa selle peale oled mõelnud?”
Oli alles kolmas sõjakuu ja vanad sõjaeelsed tunded veel elavad.
„Muidugi. Aga nende jaoks pole suurt vahet. Ma hakkan teenima vähemalt šillingi päevas.”
„Ma arvan, et räägi parem isaga,” vastas Winifred tõsiselt.
Egbert läks oma äia juurde. Vanamehe süda oli pahameelest tulvil.
„Ma ütleksin,” ütles ta päris kibedalt, „see on parim, mida sa teha võiksid.”
Egbert astuski otsekohe reamehena sõjaväkke. Ta võeti kergesuurtükiväkke.
Winifredil oli mehe vastu nüüd uus kohustus: naise kohustus abikaasa vastu, kes ise täitis oma kohust maailma ees. Winifred armastas oma meest ikka veel. Ta armastab teda alati, niikaua kuni maine armastus kestab. Aga nüüd elas ta kohustusele. Kui mees oma khakimundris sõdurina koju tema juurde tuli, alistus ta talle kui naine. See oli tema kohus. Aga oma kirele ei alistunud ta täielikult enam kunagi. Miski takistas teda alati: isegi tema enda sügavaim valik.
Egbert läks laagrisse tagasi. Uusaegse sõduri elu ei sobinud talle. Paks kare ilge khakivorm hävitas tema õrna füüsist, otsekui oleks teda tapetud. Laagri ebameeldivas intiimsuses käis tema täisvereline peenetundelisus alla. Aga ta oli selle valinud ja leppis sellega. Egberti näkku tekkis ilme, mis polnud meeldiv, see oli oma allakäiguga leppinud inimese ilme.
Varakevadel läks Winifred Crockhami, et olla kohal, kui nurmenukud lahti lähevad ja sarapuud õitsema hakkavad. Ta tundis, et on Egbertiga leppinud, nüüd, mil too suurema osa päevi laagrist ei pääsenud. Joyce oli õnnest pöörane, nähes pärast kaheksat või üheksat kuud Londonit ja viletsust jälle aeda ja kogukonnamaad. Tüdruk oli ikka lombakas, terasvardad ikka jalasäärtele toeks. Aga ta liipas ringi vigase meeletu väledusega.
Egbertki tuli nädalalõpuks koju karedas paksus liivapaberi sarnases khakimundris ja sääremähistes ning võigas müts peas. Ta nägi tõesti kohutav välja. Tema näol oli veidi imelik ilme ja ta suu oli valulikult natuke kõver, otsekui oleks ta liiga palju söönud või liiga palju joonud või lasknud oma verel pahaks minna. Laagrielu kohta oli ta peaaegu ebameeldivalt terve. See ei sobinud talle.
Winifred ootas teda kerge kohuse- ja eneseohverdustundega, valmis teenima sõdurit, mitte meest. See pani Egbertit end sisimas veelgi halvemini tundma. Nädalalõpp oli tema jaoks piin: meenusid laager, elu, mida ta seal elas, isegi omaenda jäledates khakipükstes jalgade nägemine valmistas talle piina. Talle tundus, nagu oleks see võigas rõivaese talle verre tunginud ja sellegi karedaks ja räpaseks muutnud. Ja siis veel Winifred, kes oli nii valmis teenima sõdurit, samal ajal meest eemale tõugates. See pani Egbertit veelgi rohkem hambaid kiristama. Ja lapsed jooksid ringi, mängisid ja hõiklesid selliste laste peenutseval kombel, kellel on hoidjad ja koduõpetajad ja palju raamatuid. Ja Joyce oli täiesti lombakas! Pärast laagrielu oli see kõik tema jaoks ebareaalseks muutunud. See ainult rebestas ta hinge. Egbert lahkus esmaspäeva hommikul, rõõmustades laagri reaalsusse ja vulgaarsusse tagasipöördumise üle.
Winifred ei kohtunud temaga maamajas enam kordagi – ainult Londonis, seal, kus maailm oli nende ümber. Aga mõnikord tuli Egbert üksinda Crockhami, võib-olla siis, kui ta sõbrad seal peatusid. Siis töötas ta veidike oma aias. Sel suvel uhkeldasid seal nagu ikka sinised härjakeeled ja suured punased moonid, vägiheinad hõljutasid tuulde oma pehmeid udemelisi tõusmeid. Egbert armastas vägiheinu. Ja kuslapuust hoovas lõhna otsekui mälestust sellest ajast, kui siin öökull huikas. Siis istus Egbert sõprade ja Winifredi õdedega kamina juures rahvalaule lauldes. Ta pani õhukesed erariided selga ning tema sarm, ilu ja keha nõtkus ergasid taas. Aga Winifredi seal ei olnud.
Suve lõpus läks Egbert Flandriasse, rindele. Ta näis juba elust eemaldunud, teisel pool. Ta vaevalt mäletas enam oma elu, otsekui kõrgusest alla hüppama hakkav inimene, kes otsib üksnes paika, kus ta maanduma peab.
Ta sai kahe kuu jooksul kaks korda kergelt haavata. Kuid mitte nii raskelt, et see oleks teda päevast või paarist kauem teenistuskohustuste täitmisest eemal hoidnud. Nad taandusid taas, vaenlast tagasi hoides. Egbert oli kolme kuulipildujaga järelväes. Paik oli kaunis, sõda polnud seda veel jalge alla sõtkunud. Üksnes õhk oli otsekui lõhestatud ja maa surma ootel. Lahingutegevus, millest ta osa võttis, oli väikese ulatusega ja ebaoluline.
Kahurid olid paigutatud väikesele põõsastesse kasvanud künkale teisel pool küla. Vahetevahel, raske öelda, millisest suunast, kostis teravat vintpüssiraginat ja taamal kauget suurtükikõminat. Pärastlõuna oli talvine ja külm.
Leitnant seisis väikesel raudplatvormil redeli kõrgeimal astmel, sihtis ja hõikas kõrgel, pineval, mehaanilisel hääletoonil suuna. Ülalt kostsid teravad suunahõiked, seejärel hoiatusnumbrid, siis „tuld!”. Lask läks teele, vintraud põrkas tagasi, kostis terav plahvatus ja õhus hõljus õrn suitsuvine. Seejärel tulistasid ülejäänud kaks kahurit. Järgnes vaikus. Ohvitser polnud vaenlase asukohas kindel. Allpool paiknevas tihedas hobukastanisalus ei muutunud midagi. Ainult kaugel taamal käis tihe tulistamine edasi, kuid see oli nii kaugel eemal, et tekitas rahutunde.
Tumedatest kahel pool kasvavatest astelhernepõõsastest välgatasid ainult mõned kollased õied. Laskmiste vahel oodates märkas Egbert neid peaaegu ebateadlikult. Ta oli käised üles käärinud, õhk tundus käsivartel jahe. Nüüdki oli särk ta õlgadel rebenenud ja paljas ihu näha. Egbert oli räpane ja kasimata. Aga tema ilme oli rahulik. Nii paljud asjad kaovad meie teadvusest enne, kui kaob teadvus ise.
Egberti ees allpool kulges kõrgete rohtunud ja astelpõõsastega kaetud nõlvade vahel maantee. Ta nägi teel sügavaid valkjaid mudaseid jälgi, sealtkaudu oli osa rügementi taganenud. Nüüd oli kõik vaikne. Need helid, mida kuulda oli, tulid väljastpoolt. Koht, kus ta seisis, oli ikka veel vaikne, jahe, rahulik: valge kirik allpool puude vahel näis väljamõelduna.
Pea kohalt kostva ohvitseri terava hõike peale vastas Egbert välkkiire mehaanilise liigutusega. See oli mehaaniline, puhtalt mehaaniline korraldusele alluv liigutus kahuri juures. See jättis tumedas alastuses tusatseva hinge puutumata. Hing on lõppude lõpuks üksi, hõljudes veel tekkimata hoovuse kohal nagu lind tumedal merel.
Polnud näha midagi muud peale tee, viltuse krutsi ksi ning tumedate sügiseste põldude ja metsade. Küntud põllu harjale, väga väikesele künkale ilmusid kolm ratsanikku. Need olid oma mehed. Vaenlasest polnud jälgegi.
Vaheaeg
pööbel
