siiski eksis, pidades ennast inetuks lapseks. Ta ei olnud küll sugugi rügemendi iluduse Isobel Grange’i moodi, kuid tal ei puudunud oma eriline veetlus. Ta oli sale, nõtke olend, kaunis pikk oma ea kohta, ja tal oli innukas, külgetõmbav näoke. Tema juuksed olid rasked ja päris mustad ning kähardusid ainult otstes; tema silmad olid, tõsi küll, rohekashallid, aga need olid suured imeilusad pikkade ripsmetega silmad, ja kuigi talle endale ei meeldinud nende värvus, meeldis see paljudele teistele inimestele. Siiski oli ta väga kindel usus, et ta on inetu tüdruk, ja preili Minchini meelitused ei teinud teda põrmugi uhkeks.
„Mina luiskaksin öeldes, et tema on ilus,” mõtles ta, „ja ma ise teaksin, et luiskan. Küllap olen omamoodi niisama inetu kui ta isegi. Misjaoks ta nii ütles?”
Õppides preili Minchinit rohkem tundma, sai ta teada, miks ta nii ütles. Sara avastas, et ta ütleb sedasama igale papale ja mammale, kes toovad lapse tema juurde kooli.
Sara seisis isa juures ja kuulas pealt, sel ajal kui isa ja preili Minchin kõnelesid. Ta oli toodud siia internaati sellepärast, et leedi Meredithi kaks tütrekest olid saanud hariduse siin, ja kapten Crewe tundis suurt lugupidamist leedi Meredithi kogemuste vastu. Sara pidi saama pere-pansionäriks ja pidi võima nautida veelgi suuremaid eesõigusi kui pere-pansionäridele harilikult lubati. Ta pidi saama ilusa magamis- ja elutoa; ta pidi saama poni ja vankri ja toatüdruku ayah*** asemele, kes Indias tema hoidjaks oli olnud.
„Mul ei ole mingit muret tema õpingute pärast,” ütles kapten Crewe rõõmsalt naerdes, hoides Sara kätt ja seda patsutades. „Probleem on hoopis selles, kuidas takistada teda õppimast liiga ruttu ja liiga palju. Ta istub alati, ninake raamatu vahel. Ta ei loegi neid, preili Minchin, ta neelab nad alla, nagu oleks ta hundike tütarlapse nahas. Ta on alati näljas uute raamatute järele, ja tahab täisealiste raamatuid – suuri, pikki, pakse – nii prantsuse ja saksa kui inglise keeles – ajalugu ja elulugusid ja luuletusi ja kõike muud. Kiskuge teda raamatute juurest eemale, kui ta loeb liiga palju. Pange ta Hyde Parkis poniga sõitma või laske ta läheb välja ja ostab mõne uue nuku. Ta peaks rohkem nukkudega mängima.”
„Papa,” ütles Sara. „Vaata, kui lähen ostan uue nuku iga mõne päeva takka, oleks mul neid nii palju, et ma ei jõuaks neist hoolida. Nukud peaksid olema südamesõbrad. Emilyst saab mu südamesõber.”
Kapten Crewe vaatas preili Minchini otsa ja preili Minchin vaatas kapten Crewe otsa.
„Kes on Emily?” küsis preili Minchin.
„Ütle, Sara,” sõnas kapten Crewe naeratades.
Sara rohekashallid silmad olid väga pidulikud ja mahedad, kui ta vastas.
„See on nukk, keda mul veel ei ole,” ütles ta. „See on nukk, kelle papa mulle varsti ostab. Me läheme kahekesi teda otsima. Panin talle nimeks Emily. Ta jääb mu sõbraks, kui papa ära on sõitnud. Tahan temaga papast rääkida.”
Preili Minchini lai kalanaeratus muutus tõesti väga meelitavaks.
„Milline omapärane laps!” ütles ta. „Milline väike armas olend.”
„Jah,” ütles kapten Crewe Sarat endale lähemale tõmmates. „Ta on tõesti väike armas olend. Kandke minu asemel tema eest hästi hoolt, preili Minchin.”
Sara jäi mõneks päevaks isa juurde hotelli; õieti jäi ta sinna seni, kuni isa Indiasse tagasi purjetas. Nad käisid kahekesi väljas ja külastasid paljusid suuri kauplusi ja ostsid hulga asju. Nad ostsid hulga rohkem asju, kui Saral vaja oli, aga kapten Crewe oli mõtlematu, kogemusteta noor inimene; ta tahtis, et tema tütrekesel oleks kõik, mis talle meeldis, ja kõik, mis meeldis talle endale, ja sel kombel korjasid nad kahe peale kokku garderoobi, mis oli liiga uhke seitsmeaastase lapse jaoks. Seal oli kallite nahkadega kaunistatud sametkleite ja pitsist ja tikanditega kleite, ja suurte pehmete jaanalinnusulgedega kübaraid ja hermeliinkasukaid ning muhve, ja karpe täis tillukesi kindaid ja taskurätte ja siidsukki säärases külluses, et noored viisakad neiud lettide taga sosistasid üksteisele, et too suurte tõsiste silmadega kummaline tütarlaps peab olema vähemalt mingi välismaa printsess – võib-olla mõne India radža tütreke.
Ja viimaks leidsid nad Emily, aga nad käisid läbi hulga mängukannikauplusi ja vaatlesid väga paljusid nukke, enne kui nad ta lõpuks avastasid.
„Tahan, et ta näeks välja nii, nagu ei olekski ta päriselt nukk,” ütles Sara. „Tahan, et ta näeks välja nii, nagu k uulaks ta, kui temaga kõnelen. Nukkudega on see häda, papa,” ja ta kallutas pead ja mõtiskles seda öeldes, „nukkudega on see häda, et nad kunagi ei näi k uulv a t.” Ja nii nad vaatlesid suuri ja väikesi – mustasilmalisi nukke ja sinisilmalisi nukke, pruunilokilisi nukke ja kuldsete patsidega nukke, riides nukke ja riieteta nukke.
„Näed,” ütles Sara, kui nad uurisid üht, kel ei olnud riideid. „Kui ma leian ta ja tal ei ole kleite, võime viia ta õmbleja juurde ja laseme teha talle parajad asjad. Need istuvad paremini, kui saab selga proovida.”
Pärast paljusid pettumusi otsustasid nad jalutada ja poeaknaid vaadelda ja lasksid tõlla endile järgneda. Nad olid möödunud kahest-kolmest kohast sisse astumata ja lähenesid kauplusele, mis ei olnudki väga suur, kui Sara äkki isa käsivarrest haaras.
„Oh, papa!” hüüdis ta. „Seal ongi Emily!”
Puna oli tõusnud talle näkku ja tema rohekashallest silmist paistis ilme, nagu oleks ta just praegu tundnud ära kellegi, kes on tema hea tuttav ja talle armas.
„Ta ootab meid päriselt!” ütles ta. „Lähme sisse ta juurde.”
„Sa mu heldeke!” ütles kapten Crewe, „mulle tundub, nagu peaks meil olema keegi, kes meid esitleks.”
„Sina esitled mind ja mina sind,” ütles Sara. „Aga ma tundsin ta ära otsekohe, kui teda nägin – võib-olla tema mind niisamuti.”
Võib-olla ta tundis. Tal oli tõesti väga intelligentne ilme silmis, kui Sara ta kätte võttis. Ta oli suur nukk, aga siiski mitte nii suur, et teda poleks saanud vabalt kaasas kanda; tal olid loomulikkudes lokkides kuldpruunid juuksed, mis rippusid mantlina tema ümber, ja ta silmad olid sügavad, selged hallikassinised, pehmete, tihedate ripsmetega, mis olid tõelised ripsmed ja mitte ainult värvitud jooned.
„Muidugi,” ütles Sara, vaadates talle näkku teda põlvedel hoides, „muidugi teada, papa, et see on Emily!”
Nii oli siis Emily ostetud ja ta viidi tõepoolest lasteasjade kauplusse ning võeti mõõtu sama uhke garderoobi jaoks, kui Saral endal oli. Temagi sai pitsist, sametist ja musliinist kleite ja kübaraid ja mantleid ja ilusa pitsilise aluspesu ja kindaid ja taskurätte ja boasid.
„Mulle meeldiks, kui ta näeks alati välja nagu laps, kel on hea ema,” ütles Sara. „Mina olen ta ema, kuigi teen temast endale kaaslase.”
Kapten Crewe oleks tõesti hirmsasti nautinud neid ostude tegemisi, kui kurb mõte ei oleks kiskunud tema südame kallal. Kõik see tähendas seda, et ta pidi lahkuma oma armastatud, kentsakast sõbrakesest.
… läks vaatama Sarat, kes magas, Emily kaisus.
Keset järgmist ööd tõusis ta voodist ja läks vaatama Sarat, kes magas, Emily kaisus. Tema mustad juuksed olid padjal laiali ja Emily kuldpruunid juuksed segunesid nendega; mõlemal olid kroogitud pitsiga öösärgid ja mõlemal olid pikad ripsmed, mis lebasid põsel, otsad kaardunud ülespoole. Emily sarnanes nii väga elusa lapsega, et kapten Crewe tundis rõõmu tema sealolekust. Ta tõmbas
