„Mitte ilmaski. Ma – jutusta mulle sellest.”
Uus kummaline kaaslane võlus teda nii väga, et ta tõepoolest pärani silmi Emily asemel Sarat vahtis – kuigi Emily oli veetlevaim nukk, mida ta eales oli näinud.
„Istume maha,” ütles Sara, „ja ma jutustan sulle. See on nii kerge. Kui kord alata, siis ei tulegi enam lõppu. Sa muudkui lähed ikka edasi ja edasi ja teed seda alati. Ja see on nii tore. Emily, kuula nüüd. See on Ermengarde St. John, Emily. Ermengarde, see on Emily. Kas tahad teda enda kätte?”
„Oh, kas ma tohin?” ütles Ermengarde. „Kas ma tõesti tohin? Küll ta on aga ilus!” Ja Emily seati tema käte vahele.
Preili St. John ei olnud kunagi omas lühikeses igavas elus näinud undki säärasest tunnist, mille ta veetis uue imeliku kaasõpilasega, enne kui nad einele kutsuva kella helinat kuulsid ja alumisele korrale pidid minema.
Sara istus kaminavaibal ja jutustas talle kummalisi asju. Ta istus päris kõveras ja tema rohelised silmad särasid ja põsed hõõgusid. Ta jutustas lugusid oma reisist ja lugusid Indiast, aga kõige enam vaimustas Ermengarde’i mõte nukkudest, kes kõndisid ja kõnelesid, ja kes võisid teha kõik, mis tahtsid, kui inimolendid toast ära olid, aga kes pidid hoidma oma võimeid salajas ja sellepärast lendasid kohtadele tagasi nagu välk, kui inimesed tuppa tulid.
„Meie ei suudaks seda,” ütles Sara tõsiselt. „Näed, see on nagu nõidus.”
Kord, kui ta Emily otsimise lugu jutustas, nägi Ermengarde äkki tema nägu muutuvat. Mingi pilv näis libisevat selle üle ja kustutavat valguse säravaist silmist. Ta tõmbas hinge nii äkki, et see tekitas isemoodi kurva häälitsuse, ja siis sulges ta huuled ja hoidis nad kõvasti koos, nagu oleks ta otsustanud midagi kas teha või mitte teha. Ermengarde’ile tuli pähe, et kui Sara oleks niisugune nagu teised tüdrukud, puhkeks ta ehk äkki nuuksuma ja nutma. Aga ta ei teinud seda.
„On sul – valus?” riskis Ermengarde.
„Jah,” vastas Sara hetkelise vaikuse järel. „Aga mitte kehas.” Siis lisas ta midagi tasase häälega, mida püüdis hoida vabisemast, ja nimelt seda: „Kas armastad oma isa üle kõige maailmas?”
Ermengarde’i suu jäi pisut valla. Ta teadis, et valituima internaadi korralikul õpilasel ei kõlba öelda, et talle ei ole kunagi tulnud pähe armastada isa, et ta teeks mis tahes meeleheitlikku, kui aga ei peaks olema kümme minutit temaga kahekesi. Ta oli tõesti väga hämmeldunud.
„Ma – ma vaevalt näengi teda,” kogeles ta. „Ta on alati raamatukogutoas – ja loeb.”
„Mina armastan oma isa kümme korda enam kui tervet maailma,” ütles Sara. „See teebki mulle haiget. Isa sõitis ära.”
Ta pani tasakesi pea kõverdatud põlvele ja istus mõne minuti väga vaikselt.
„Ta hakkab valjusti nutma,” mõtles Ermengarde kartlikult.
Aga Sara ei hakanud nutma. Lühikesed mustad lokid langesid kõrvadele ja ta istus vagusi. Siis kõneles ta pead tõstmata.
„Lubasin isale, et kannatan välja,” sõnas ta. „Ja seda ma teen. Tuleb taluda nii mõndagi. Mõtle, mida sõdurid peavad taluma! Papa on sõdur. Kui oleks sõda, peaks ta taluma marssimist ja janu ja võib-olla raskeid haavu. Ja ta ei ütleks eales sõnagi – mitte ühte sõnagi.”
Ermengarde vaid vaatas teda, kuid tundis, et hakkab teda jumaldama. Ta oli nii tore ja hoopis erinev igast teisest.
Varsti tõstis Sara näo ja heitis mustad lokid kummalise naeratusega tagasi.
„Kui ma aina jutustan ja jutustan,” sõnas ta, „ja kõnelen sulle kujutlemisest, siis on mul seda kergem taluda. Ega ära ei unusta, aga kergem on.”
Ermengarde ei teadnud, miks tõusis tomp talle kurku ja silmis tundus pisaraid.
„Lavinia ja Jessie on südamesõbrad,” ütles ta pisut karedasti. „Tahaksin, et meie oleksime ka südamesõbrad. Kas tahaksid mind oma sõbraks? Sa oled tark ja mina olen koolis kõige lollim, aga sa – oh, sa meeldid mulle nii kangesti!”
„See teeb mulle rõõmu,” ütles Sara. „See teeb tänulikuks, kui kellelegi meeldid. Jaa. Saame sõpradeks. Ja tead, mis ma mõtlen,” – äkiline sära valgustas ta nägu – „ma võin aidata sind prantsuse keele õppimisel.”
IV peatükk
Lotti
Kui Sara oleks olnud teistsugune laps, ei oleks see elu, mida ta elas preili Minchini valituimas internaadis järgmised neli aastat, talle sugugi hästi mõjunud. Teda koheldi, nagu oleks ta väikese tütarlapse asemel kõrge külaline. Kui ta oleks olnud ennast ja oma õigust täis laps, oleks ta võinud muutuda pahuraks ja talumatuks, kuna teda nii väga hellitati ja meelitati. Kui ta oleks olnud laisk laps, siis ei oleks ta midagi õppinud. Preili Minchin ei sallinud teda, aga ta oli liiga rehkendav naisterahvas selleks, et teha või öelda midagi, mis nii ihaldusväärses õpilases ärataks tahtmise koolist lahkuda. Ta teadis väga hästi, et kui Sara kirjutaks papale, et tal on halb olla või et ta on õnnetu, viiks kapten Crewe ta otsekohe mujale. Preili Minchini arvamus oli säärane, et kui last järjest kiidetakse ja kunagi ei keelata tegemast seda, mis ta tahab, siis saab talle kindlasti armsaks paik, kus teda nii koheldakse. Järelikult kiideti Sarat kiire edasijõudmise pärast, heade kommete pärast, lahkuse pärast kaasõpilaste vastu, helduse pärast, kui ta oma täiest kukrust kerjusele kuuepennilise andis; kõige lihtsamat tegu hinnati nagu voorust; ja kui tal poleks olnud suhtlemisoskust ega teravat mõistust, oleks temast kasvanud endaga väga rahul olev noor inimene. Aga terav mõistus jutustas talle hulga mõistlikke ja tõele vastavaid asju tema enda ja ümbruskonna kohta, ja ta ajas aegajalt Ermengarde’iga nende üle juttu.
„Inimeste elus juhtub üht-teist päris kogemata,” ütles ta enamasti. „Minule on juhtunud hulk keni kogematusi. See on just juht umisi nii, et mulle õppetükid ja raamatud meeldivad, ja et mulle meelde jääb, kui õpin. See on just juhtumisi nii, et sain sündides isa, kes on ilus ja hea ja tark ja kes annaks mulle kõik, mis mulle iganes meeldib. Võib-olla ei ole mul sugugi hea loomus, aga kui sul on kõik, mis vaja, ja kui igaüks on sinu vastu lahke, kuidas saab siis olla muud kui healoomuline. Ma’i tea,” – ta oli täiesti tõsine – „kuis saan üldse teada, kas olen õieti hea või hirmus laps. Võib-olla olen päris kole laps ja keegi ei teagi, just sellepärast, et mul pole kunagi olnud katsumusi.”
„Lavinial ei ole mingisuguseid katsumusi,” ütles Ermengarde vankumatult, „ja ta on küllalt hirmus.”
Sara hõõrus järele kaaludes mõtlikult nina.
„Noh,” ütles ta viimaks, „see – see tuleb ehk sellest, et Lavinia kasvab.”
Selline oli heatahtliku mõtiskelu tulemus, kuna preili Amelia oli öelnud, et Lavinia kasvavat nii kiiresti, et ta arvas seda mõjustavat tema tervist ja meeleolu.
Lavinia oli tõepoolest tige. Ta oli ülearu kade Sara peale. Enne uue õpilase tulekut oli tema olnud teiste ninamees, sest ta oskas teha teiste elu kibedaks, kui nad tema tahtmist ei teinud. Ta valitses väikeste laste üle ja ajas nina püsti nende ees, kes oleksid võinud olla talle kaaslasteks. Ta oli üsna ilus, ja kui valituima internaadi kasvandikud tänaval kahekaupa reas kõndisid, oli tema olnud kõige paremini riides õpilane, seni kui ilmusid Sara sametpalitud ja soobelmuhvid ja longus jaanalinnusuled preili Minchini käekõrval rea ees. See oli olnud esialgu küllalt kibe, aga aja jooksul tuli ilmsiks, et Sara oli teiste ninamees niisamuti, ja mitte sellepärast,
