langes töökaredast käest ja Lavinia Herbert vaatas ümber.
„Too tüdruk kuulas pealt,” ütles ta.
Kurjategija kahmas harja ja kargas püsti. Ta haaras koksikasti ja põgenes toast nagu hirmunud jänes.
Sara sai kaunis vihaseks.
„Ma teadsin küll, et ta kuulab,” sõnas ta. „Ja miks ta ei või kuulata?”
Lavinia lõi väga elegantselt pea selga.
„Noh,” tähendas ta, „ma ei tea, kas sinu mammale meeldiks, et sa teenijatüdrukuile muinasjuttu räägid, aga ma tean, et minu mammale küll ei meeldiks, kui mina seda teeksin.”
„Minu mamma!” ütles Sara kummalise näoga. „Ma ei usu, et tal vähematki selle vastu oleks. Ta teab, et jutud on igaühe päralt.”
„Ma arvasin, et sinu mamma on surnud,” vastas Lavinia tõsise mõtlemise järel. „Kuidas võib ta üldse midagi teada?”
„Sara mamma teab kõik,” ütles Lotti heleda häälega. „Minu mamma niisamuti – ainult et preili Minchini juures on Sara minu mammaks – minu teine mamma teab kõik. Tänavad läigivad, ja seal on suured, suured liiliaväljad ja igaüks korjab liiliaid. Sara jutustab mulle sellest, kui ta mind magama paneb.”
„Sina õelus,” ütles Lavinia Sarale, „teed taevast muinasjutte.”
„Ilmutusraamatus on veel palju toredamaid jutte,” vastas Sara. „Võta ja vaata! Kust sa tead, et minu jutud on muinasjutud? Aga ma ütlen sulle, et sa ei saa kunagi teada, kas need on muinasjutud või ei, kui sa teiste inimeste vastu lahkem ei ole kui nüüd. Tule, Lotti.” Ja ta marssis toast välja, südames lootes näha kuskil väikest teenijat, aga kotta jõudes ei leidnud ta tüdruku jälgegi.
„Kes on see väike tüdruk, kes tuld teeb?” küsis ta õhtul Mariette’ilt.
Mariette vastas:
„Ah, mademoiselle Sara võib küll selle vastu huvi tunda. Ta on väike väeti olend, kes tuli nõudepesijaks, kuigi ta peale nõudepesija on veel kõike muud. Ta puhastab kingi ja koldeid ja tassib raskeid koksikaste treppidest üles ja alla ja küürib põrandaid ja peseb aknaid ja on igaühe jooksutada. Ta on neljateistaastane, aga kasvult nii kängus, et näib kaheteistaastasena.” Mariette’il oli temast tõesti kahju. Ta oli nii pelglik, et kui keegi juhtus teda kõnetama, siis näis, nagu kargaksid ta vaesed hirmunud silmad peast välja.
„Mis ta nimi on?” küsis Sara, kes tähelepanelikult kuulates käsipõsakil laua ääres istus.
Tema nimi oli Becky. Mariette kuulis alumisel korral iga viie minuti takka teda hüütavat: Becky, tee seda, ja Becky, tee teist.
Sara istus ja vaatas tulle, mõtiskelles Beckyst veel mõni aeg pärast Mariette’i lahkumistki. Ta mõtles välja ühe loo, milles halvasti koheldud kangelaseks oli Becky. Ta mõtles, et Becky näeb välja nii, nagu ei oleks tal ilmaski küllalt süüa. Tema silmadki olid näljased. Sara lootis teda veel näha, aga kuigi ta mitut puhku teda silmas, kui ta üht-teist trepist üles või alla kandis, näis tal alati olevat nii kiire ja nii kange hirm, et teda võidakse näha, et võimatu oli temaga kõnelda.
Aga mõne nädala pärast, jälle ühel udusel talvepäeval, leidis ta oma tuppa astudes kaunis liigutava pildi eest. Tema lemmiktugitoolis istus heleda tule paistel Becky – sügavas unes, söejutt ninal, mitu jutti põllel, tanuke viltu ja tühi koksikast kõrval põrandal –, olles väsinum, kui noor kurnatud keha suutis vastu pidada. Ta oli saadetud üles õhtuks magamistube korrastama. Neid oli palju, ja ta oli olnud jalul juba terve päeva. Sara toad oli ta jätnud kõige viimaseks. Need ei olnud nii lihtsad ja lagedad nagu teised toad. Tavalised õpilased pidid rahulduma hädavajalikuga. Sara mugav tuba näis nõudepesijale luksusliku eluruumina, kuigi see tegelikult oli vaid kena rõõmus toake. Aga seal oli pilte ja raamatuid ja Indiast toodud imelikke asju; seal oli sohva ja madal pehme tool; Emily istus valitseva jumalanna ilmega oma toolil, ja alati oli seal hõõguv tuli ja läikima hõõrutud koldevõre. Becky jättis selle toa alati viimaseks tööks, sest et sinnaminek talle puhkusena tundus ja ta lootis alati näpata mõne minuti, et istuda pehmele toolile ja vaadata ümber ja mõelda, kui õnnelik võib olla see laps, kel on selline ümbrus ja kes käib külmal ajal ilusais kübarais ja palituis, mida tema sai vaadata vaid läbi köögitrepi võre.
Kui ta sel õhtupoolikul maha istus, oli puhkus tema valutavatele säärtele nii imehea ja mõnus, et see nagu tervet keha kosutas, ja sel ajal kui ta punaseid süsi vaatles, levis kaminatule soojus nagu nõiaväel temast üle. Väsinud naeratus hiilis üle ta määrdunud näo, pea nõksatas rinnale, silmad vajusid kinni ja ta jäi magusasti magama. Ta oli olnud õieti ainult kümne minuti ümber toas, kui Sara sisse tuli, aga ta magas nii sügavat und, nagu oleks ta Okasroosikesena sada aastat maganud. Kuid ta ei näinud sugugi Okasroosikese moodi välja – vaene Becky! Ta nägi välja nagu inetu, jässakas, kurnatud küürikambri ori ikka.
Sara oli temast nii erinev, nagu pärineks ta hoopis teisest maailmast.
Just sellel õhtupoolikul oli ta olnud tantsutunnis, ja need õhtupoolikud, mil ilmus tantsuõpetaja, olid internaadis suursündmuseks, kuigi need iga nädal kordusid. Õpilased riietusid kõige ilusamatesse kleitidesse ja kuna Sara eriti hästi tantsis, tõsteti teda eriti esile ja paluti Mariette’i ehtida teda nii õhuliseks ja õrnaks kui võimalik.
Täna oli tal roosa kleit seljas ja Mariette oli ostnud elavaid roosipungi ja pununud need pärjaks tema mustadele lokkidele. Ta oli õppinud uut tantsu, milles ta nagu suur roosa liblikas mööda põrandat libises ja lendles, ja nauding ning liikumine olid toonud särava, õnneliku puna talle näkku.
Talle ei tulnud pähegi pahaseks saada, leides oma lemmiktoolist väikese räpase kogu.
Tuppa tulles heljus ta sisse paari liblikasammuga – ja seal istus Becky, tanu libisemas peast.
„Oh,” hüüdis Sara tasakesi teda nähes. „Sa vaeseke küll!”
Talle ei tulnud meeldegi pahaseks saada, leides oma lemmiktoolist väikese räpase kogu. Õigust öelda oli ta päris rõõmus teda sealt leides. Kui Becky ärkab, saab temaga kõnelda. Sara hiilis vaikselt tema poole ja seisis teda vaadeldes. Becky norskas tasakesi.
„Oh, et ta ise ärkaks,” mõtles Sara. „Ma ei tahaks teda äratada. Aga preili Minchin saaks pahaseks, kui ta teada saaks. Ma ootan mõne minuti.”
Ta istus laua servale, kõlgutas jalgu ja mõtles, mis oleks kõige mõistlikum teha. Preili Amelia võis tulla iga hetk, ja kui ta tuleb, saab Becky kindlasti tõrelda.
„Aga ta on nii väsinud,” mõtles ta. „Ta on nii väsinud!”
Samal hetkel lõpetas tükk leekivat sütt tema kimbatuse. See murdus suure panga küljest lahti ja langes vastu koldevõret. Becky ehmus ja avas hirmunult silmad. Ta ei teadnudki, et oli uinunud. Ta oli vaid hetkeks maha istunud ja tundnud mõnusat hõõgust – ja siin leidis ta end vahtivat meeletus hirmus imeilusat õpilast, kes oli nagu huvitatud silmadega roosa haldjas laskunud istuma talle nii lähedale.
Becky kargas püsti ja krapsas tanust kinni. Ta tundis seda kõrva peal ripnevat ja püüdis ärevalt seda õigeks seada. Oh, nüüd tal küll hästi ei lähe! Jääda häbematul kombel magama sellise noore daami tooli! Ta visatakse ilma palgata ukse taha.
Ta laskis kuuldavale pika hingetu nuukse.
