küll – natukese –, kui mul oleks nii palju ilusaid asju ja kui minu pärast nii palju lärmi löödaks. See on kohe jäle, kuidas preili Minchin teda meelitab, kui vanemad tulevad.”
„Sara-kallis tulgu võõrastetuppa ja jutustagu proua Musgrave’ile Indiast,” jäljendas Lavinia preili Minchinit kõige piprasema osatamisega. – „Sara-kallis kõnelgu leedi Pitkiniga prantsuse keelt. Tema hääldus on nii täiuslik.” Igatahes ei õppinud ta prantsuse keelt siin internaadis. Ja see pole mingi ime, et ta seda oskab. Ta ütleb ju isegi, et ta pole seda üldse õppinud. Ta muudkui hakkas rääkima, sest et papa seda alati rääkis. Ja mis puutub papasse, siis pole seal midagi eriliselt toredat, et ta Indias ohvitseriks on.”
„Noo –” venitas Jessi, „ta on tapnud tiigreid. Ta tappis sellegi tiigri, kelle nahk on Sara toas. Sellepärast see talle nii kangesti meeldib. Ta lamab sellel ja silitab ta pead ja kõneleb temaga, nagu oleks ta kass.”
„Ta teeb alati mingit alpust,” katkestas Lavinia õelalt. „Mamma ütleb, et niisugune kõiksuguste asjade kujutlemine on lihtsalt alp. Mamma ütleb, et temast kasvab veel veider inimene.”
See oli päris tõsi, et Sara ei olnud iialgi uhke. Ta oli väike sõbralik hing ja jagas oma eesõigusi ja omandusi lahke käega. Tema, keda kõik kadestasid, ei ajanud kunagi nutma väikesi, kes olid harjunud sellega, et kümne- või kaheteistaastased vaatasid neile üle õla ja käsutasid tee pealt eest. Ta oli emalik väike neiu, ja kui mõni väiksem kukkus ja kriimustas põlve, jooksis ta teda üles aitama ja paitas teda, või leidis taskust kommi või midagi muud lohutavat. Ta ei tõuganud neid kunagi teelt ega vihjanud nende vanusele, nagu oleks see neile alanduseks või häbiplekiks.
„Ja mis siis, kui oled nelja-aastane,” ütles ta kord tõsiselt Laviniale, kui see oli löönud Lottit ja nimetanud teda titaks, „aga tuleval aastal saad viis ja ületuleval kuus. Ja” – avades suured süüdistavad silmad – „ainult kuusteist veel ja oledki kakskümmend täis.”
„Oh sa heldene aeg,” ütles Lavinia, „kuidas me oskame arvutada!” Tõepoolest ei saanud salata, et kuusteist ja neli on kokku kakskümmend – ja see oli vanus, millest julgeimadki riskisid vaevalt unistada.
Nii et nooremad lapsed jumaldasid Sarat. Teati, et ta oli enam kui üks kord kutsunud põlatud oma tuppa teele. Ja Emilyga oli mängitud ja tarvitatud Emily enda teeserviisi, mille tassidesse mahtus hulk hästi magusat lahjat teed ja millel olid sinised lilled peal. Keegi ei olnud enne säärast päris nukuserviisi näinud. Sellest ajast pidas terve aabitsaklass Sarat jumalannaks ja kuningannaks.
Lotti Legh jumaldas teda sel määral, et kui Sara poleks olnud nii emaliku loomuga, oleks Lotti hakanud teda tüütama. Noor, kaunis kergemeelne isa oli saatnud Lotti kooli, sest ta ei teadnud, mis temaga muud teha. Ema suri, ja et last oli esimesest silmapilgust peale koheldud nagu lemmiknukku või sülekoera, kasvas ta kohutavaks olendiks. Kui ta midagi tahtis või kui ta midagi ei tahtnud, nuttis ta ja lõugas; ja et ta alati tahtis seda, mida ta saada ei võinud, ja kunagi ei tahtnud seda, mis talle heaks arvati, kostis tema läbilõikavat ulgumist harilikult ikka kas siit või sealt majanurgast.
Mingil salapärasel moel oli ta avastanud, et väike, ema kaotanud tütarlaps on säärane isik, kelle vastu peab kaastundlik ja tähelepanelik olema, – ja see oli nüüd tema tugevaim relv. Ta oli ehk varemini, pärast ema surma, kuulnud täiskasvanuid endast kõnelevat. Talle sai harjumuseks seda teadmist agaralt kasutada.
Esimene kord, mil Sara ta enda hoole alla võttis, tuli ühel hommikul, kui ta elutoast möödudes kuulis preili Minchinit ja preili Ameliat mõlemaid püüdvat lämmatada ühe lapse vihast ulgumist, kes nähtavasti keeldus vaikimast. Ta keeldus ka nii energiliselt, et preili Minchin oli sunnitud peaaegu karjuma – soliidsel ja rangel kombel –, et ennast maksma panna.
„Mis asja ta nutab?” kisendas ta peaaegu.
„Ää-ää-ää!” ulgus Lotti tormiliselt. „Ei ole maa-mmaat!”
„Oh, Lotti,” kriiskas preili Amelia. „Jäta nüüd järele, kullake! Ära nuta! Ära nüüd nuta!”
„Ää-ää-ää!” ulgus Lotti tormiliselt. „Ei ole maa-mmaat!”
„Talle tuleks vitsa anda,” kuulutas preili Minchin. „Sa saad vitsu, sina paha laps!”
Lotti ulgus valjemini kui enne. Preili Amelia hakkas nutma. Preili Minchini hääl kõvenes peaaegu müristamiseni, siis kargas ta äkki toolilt jõuetus pahameeles ja tormas toast välja, jättes preili Amelia seisukorda lahendama.
Sara seisis eeskojas pead murdes, kas ta peaks tuppa minema, sest ta oli hiljuti teinud Lottiga sõbralikku tutvust ja võiks ehk teda vaigistada. Kui preili Minchin väljus ja teda silmas, muutus ta kaunis tusaseks. Talle selgus, et ta hääl ei võinud toast kosta ei väärikana ega lahkena.
„Oh, Sara!” hüüatas ta, püüdes luua kohast naeratust.
„Ma jäin seisma,” seletas Sara, „sest kuulsin, et see on Lotti, – ja mõtlesin, et vahest – võib-olla suudan teda vaigistada. Kas tohin katsuda, preili Minchin?”
„Kui sa saad. Oled tark tüdruk,” vastas preili Minchin huuli järsult kokku surudes. Siis muutis ta oma tooni, nähes, et tema karedus Sarat kergesti kohmetuma pani. „Aga sa oled ju igas asjas tark,” ütles ta heakskiitvalt. „Arvatavasti saad temast jagu. Mine sisse.” Ja ta lahkus.
Kui Sara tuppa astus, lebas Lotti kriisates ja ägedasti pakse jalgu trampides põrandal ja preili Amelia kummardus kohkunult ja meeleheitel tema üle, ise kuumusest päris punane ja higine. Koduses lastetoas oli Lotti ikka leidnud, et trampimine ja kriiskamine saavutab ükskõik mida, mille pärast ta jonnib. Vaene tüse Amelia katsetas enne üht, siis teist meetodit.
„Vaene kullake!” ütles ta ühel hetkel, „ma tean, et sul ei ole mammat, vaene –” Siis hoopis teisel toonil: „Kui sa ei lakka, Lotti, ma sind raputan. Vaene inglikene! Kas sa näe! kas sa näe! Sina tige, paha, hirmus laps, sa saad ühe laksu! Sa veel saad!”
Sara läks tasakesi nende juurde. Tal ei olnud aimugi, mida peale hakkab, aga ta tundis mingit ebamäärast sisemist veendumust, et oleks parem mitte öelda sääraseid erinevaid asju nii äärmiselt abitult ja ärritatult.
„Preili Amelia,” ütles ta tasase häälega, „preili Minchin ütles, et tohin katsuda teda vaigistada – kas tohin?”
Preili Amelia pööras ümber ja vaatas talle lootusetult otsa. „Oh, kas sa arvad suutvat?” ahmis ta.
„Ega ma ei tea, kas suudan,” vastas Sara veelgi poolsosinal, „aga ma katsun.”
Raskesti ohates tõusis preili Amelia komistamisi põlvilt ja Lotti paksud jalad trampisid sama kõvasti kui ennegi.
„Kui läheksite tasakesi välja,” ütles Sara, „ma jään ta juurde.”
„Oh, Sara!” ütles preili Amelia peaaegu virisedes, „niisugust koledat last pole meil veel olnud. Ei mina usu, et me teda siin saame pidada.”
Aga ta hiilis toast ja tundis kergendust selleks põhjust leides.
Sara seisis mõni hetk lõugava, mässava lapse kõrval ja vaatas sõnalausumata ta peale alla. Siis istus ta otse põrandale tema kõrvale ja ootas. Tuba oli täiesti vaikne, Lotti vihased kriisked välja arvatud. Säärane seisukord oli uus väikesele preili Legh’le, kes oli karjudes harjunud kuulma teisi inimesi kordamisi protestivat, paluvat, käsutavat ja meelitavat. Lebada ja trampida ning kisendada, ilma et ainuke lähedalolev isik sest vähematki välja teeks
