ja Sara kummalise, huvitunud näo mõjul oli esimene kisa kaunis julgusetu.
„Mul… ei… ole… ma… mm…at!” kuulutas ta, aga hääl ei olnud kuigi tugev.
Sara vaatas teda veel kindlama, aga kuidagi arusaava pilguga.
„Mul ka ei ole,” vastas ta.
See oli nii ootamatu, et otse hämmastas. Lotti laskis tõepoolest jalad põrandale, vähkres natuke, jäi lebama ja vahtis, silmad pärani. Uus idee vaigistab nutva lapse, kui miski muu ei aita. Samuti oli tõsi, et kuna Lotti ei sallinud ei preili Minchinit, kes oli tige, ega preili Ameliat, kes oli narril kombel järeleandlik, – siis Sara meeldis talle, kuigi ta teda alles vähe tundis. Ta ei tahtnud loobuda meelehärmist, aga mõtted suundusid mujale, niisiis vähkres ta veel natuke ja ütles pärast tusast nuukset:
„Kus ta on?”
Sara vaikis hetke. Et talle oli öeldud, et mamma on taevas, oli ta mõelnud tublisti selle küsimuse üle, ja tema mõtted ei sarnanenud just täiesti teiste inimeste mõtetega.
„Ta läks taevasse,” ütles ta. „Aga ma olen kindel, et ta mõnikord mind vaatamas käib – kuigi ma teda ei näe. Sinu ema niisamuti. Võib-olla näevad nad meid praegu mõlemad. Võib-olla on nad mõlemad siin toas.”
Lotti oli istuli kui tikk ja vahtis ringi. Ta oli väike kena käharpäine olend, ja tema ümmargused silmad olid nagu märjad meelislilled. Kui mamma oleks näinud teda viimase poole tunni jooksul, siis ta küll ei oleks pidanud teda sedalaadi lapseks, keda ingliga võrreldakse.
Sara jutustas edasi. Mõni ehk mõtleb, et see, mis ta rääkis, oli õieti nagu muinasjutt, aga tema enda kujutluses oli see nii tõeline, et Lotti jäi vägisi kuulama. Talle oli jutustatud, et mammal on tiivad ja kroon peas, ja talle oli näidatud ilusais öösärkides daamide pilte, kes pidid inglid olema. Aga Sara näis jutustavat tõelist lugu ilusast maast, kus elasid tõelised inimesed.
„Seal on suured, suured väljad täis lilli,” ütles ta ennast unustades nagu alati, kui kord oli alustanud ja kõneldes nagu unenäos – „suured-suured väljad täis liiliaid – ja kui mahe tuul puhub neist üle, siis hõljutab ta nende lõhna õhku – ja igaüks hingab seda, sest pehme tuul puhub alati. Ja liiliaväljadel jooksevad väikesed lapsed ja korjavad neid sületäite kaupa ja naeravad ja punuvad pärjakesi. Ja tänavad läigivad. Ja keegi ei ole millalgi väsinud, ükskõik kui kaugel ka käidaks. Nad võivad hõljuda igale poole, kuhu tahavad. Ja linna ümber on pärlitest ja kullast tehtud müürid, aga need on nii madalad, et inimesed lähevad, toetuvad nende peale ja vaatavad alla maailma ja saadavad sinna kauneid sõnumeid.”
Ükskõik mis juttu Sara ka oleks hakanud rääkima, oleks Lotti kahtlemata jätnud nutu kus seda ja teist ja oleks vaimustunud kuulama; aga vastuvaidlematult oli see lugu ilusam kui enamik teisi. Ta nihkus Sarale lähemale ja neelas iga sõna, kuni saabus lõpp – liigagi vara. Ja kui lõpp tuli, oli tal nii kahju, et tõmbas huuled pahaendeliselt kõverasse.
„Tahan sinna minna,” hüüdis ta. „Mul ei ole siin koolis mammat.”
Sara nägi hädasignaali ja ärkas unelmast. Ta hakkas ümmargusest käekesest kinni ja tõmbas Lotti meelitava naeratusega enda kõrvale.
„Ma olen sulle mammaks,” ütles ta. „Mängime, et sa oled minu väike tütar. Ja Emily on sinu õde.”
Kõik Lotti lohukesed ilmusid nähtavale.
„Kas tõesti?” küsis ta.
„Jah,” vastas Sara, hüpates jalule. „Lähme ütleme talle. Ja siis ma pesen su silmad puhtaks ja soen juuksed siledaks.”
Lotti oli sellega päris rõõmsasti nõus, ja sörkis toast välja ja trepist üles mäletamata, et terve selle pooletunnise tragöödia oli põhjustanud see, et ta ei tahtnud lasta ennast eineks pesta ega sugeda ja preili Minchin oli kutsutud kasutama oma majesteetlikku autoriteeti.
Sest ajast peale oli Sara kasuema.
V peatükk
Becky
Sara suurim võim, mis võitis talle isegi enam järgijaid kui luksusasjad ja fakt, et ta on kooli priimus – võim, mida Lavinia ja mõned teised tüdrukud enim kadestasid samal ajal ise vastu tahtmist vaimustudes –, oli oskus vesta jutte, nii et iga asi, millest Sara kõneles, kõlas nagu jutt, kas see siis oli seda või mitte.
Igaüks, kes on jutupuhujaga ühes koolis käinud, teab, mida see ime tähendab – kuidas tal kannul käiakse ja sosinal anutakse, et ta räägiks muinasjuttu; kuidas ta ümber kogunetakse lootuses, et neid lubatakse hulka tulla ja kuulata. Sara mitte üksnes ei osanud, vaid tema meelest oli imetore jutustada. Istudes või seistes ringi keskel ja hakates imeilusaid asju välja mõtlema, läksid tema rohelised silmad suureks ja säravaks, põsed hõõgusid ja enese teadmata hakkas ta näitlema ja muutis öeldava armsaks või kohutavaks hääle tõstmise või langetamise, keha pööramise või painutamise ja käte dramaatiliste liigutuste abil. Ta unustas, et kõneleb kuulavatele lastele; ta nägi ja elas keset muinasjuturahvast või kuningaid ja kuningannasid ja kauneid daame, kelle seiklustest ta jutustas. Mõnikord oli ta lugu lõpetades erutusest täiesti hingetu ja pani siis käe kõhnale, kiiresti kerkivale rinnale ning naeris kergelt nagu iseenda üle.
„Kui ma jutustan,” ütles ta siis, „ei paista see olevatki nagu välja mõeldud. See tundub tõelisemana kui teie siin – tõelisemana kui koolituba. Tunnen, nagu oleksin ise see, kellest parajasti jutustan. Tõesti kummaline.”
Ta oli olnud umbes kaks aastat preili Minchini koolis, kui ta kord udusel talvepäeval mõnusasti oma kõige soojematesse sametitesse ja nahkadesse mähituna vankrilt maha astus ja palju uhkem välja nägi, kui ta ise teadiski. Üle kõnnitee minnes silmas ta räpast kogukest, kes köögitrepil seisis ja kaela sirutas, nii et ta Sarat läbi trepivõre vahtima ulatus. Midagi selle määrdunud näo innukuses ja arguses sundis Sarat talle otsa vaatama, ja vaadates naeratas ta, sest tal oli kombeks inimestele vastu naeratada.
Aga määrdunud näo ja pärani silmade omanik kartis nähtavasti, et teda tabatakse tähtsaid õpilasi vahtimast. Ta kargas püsti nagu nool ja tormas tagasi kööki, kadudes nii äkki, et Sara oleks vastu tahtmist naernud, kui tegemist poleks olnud säärase vaese väeti väikse olendiga. Kui Sara samal õhtul istus klassinurgas kuulajate keskel muinasjuttu vestes, astus sama kogu aralt tuppa, kandes koksikasti, mis oli tema jaoks liiga raske, ja põlvitades koldevaibale kohendama tuld ja pühkima tuhka.
Ta oli puhtam kui läbi köögitrepi võre vahtides, aga näis olevat just niisama hirmunud. Nähtavasti kartis ta laste poole vaadata ja jätta muljet, et ta kuulab. Ta pani koksi ettevaatlikult näpu vahel hoides tulle, et mitte müra teha, ja tarvitas väga tasa tange, roopi ja kühvlit. Aga Sara sai paari minutiga aru, et teda huvitas kangesti, mis toas toimus, ja et ta tegi oma tööd pikkamisi, lootes aeg-ajalt tabada mõne sõna. Ja seda taibates tõstis Sara häält ja kõneles selgemini.
„Näkineiud ujusid tasa läbi kristallselge vee ja tõmbasid enda järel süvamere pärlitest kootud võrku,” rääkis ta. „Printsess istus valgel kaljul ja vaatles neid.”
See oli imeilus jutt printsessist, keda armastas prints Näkk ja kelle juurde merealustesse säravatesse koobastesse printsess elama asus.
Väike ori kamina ees pühkis korra kollet ja pühkis teise korra veel. Olles pühkinud kaks korda, tegi ta seda kolmandagi korra; ja kui ta kolmandat korda pühkis, meelitas jutukõmin teda kuulama, nii et ta selle võlu alla langes ja päriselt unustas, et tal ei olnud üldse õigust kuulata, ja unustas
